Möödapääsmatuks mäluvärskenduseks
 
Kõigepealt ruttan avaldama tunnustust hr. Mart Nutile -- oponeerides mulle kultuurilehe Sirp (19. juuni) veergudel, ta mitte ainult ei avaldanud oma poliitilisi seisukohti kontseptuaalselt selgena, vaid provotseeris objektiivselt ulatuslikuma diskussiooni. Üle kuu aja ootasin põnevusega mõttevahetuse algust, kuid loobusin osalejate puudumise tõttu lõpuks asjatutest lootustest ning otsustasin esitada mõningad omapoolsed täiendused tuntud poliitiku kirjutisele.
Eriti intrigeeriv tundub mulle olevat hr. Nuti järgmine mõttekäik: "Stadnikovi väide, et kuna ligi 120 000 mitte-eestlast hääletas 3. märtsil 1991 referendumil Eesti iseseisvuse poolt, siis kandsid nad Eesti kodanikega võrdväärset poliitilis-juriidilist vastutust, on kaval, aga ebakorrektne. 3. märtsi referendumi legitiimsus oli tegelikult null. Õiguslikus mõttes oli see nõukogude võimu kohaliku administratsiooni korraldatud elanike küsitlus. Kui Soomes elav Eesti kodanik vastab küsitluses, et ta toetab Soome iseseisvust, siis ei too see kaasa Eesti kodanikule poliitilis-juriidilist vastutust Soome riigi suhtes ega Soome kohustusi selle Eesti kodaniku suhtes. Miks oleksid pidanud NSV Liidu kodanikel (okupeeritud) Eestis olema teistsugused, rahvusvahelistele tavadele mittevastavad vastutus ja õigused?"
Ülaltoodud meelevaldseid ideologiseerivat laadi poliitilisi spekulatsioone on praegu hõlbus viljelda, kuid 1991. aastal oli iseseisvusreferendumil siiski reaalne (sic!) rahvusvaheline poliitiline tähendus, muidu ei oleks seda Mihhail Gorbatšovi initsiatiivil seadusvastaseks kuulutatud.
Mäluvärskenduseks võiks kasvõi sirvida omaaegseid ajalehti. Veel tuletan meelde, et EV Ülemnõukogu poolt 3. märtsil 1991 organiseeritud referendumil Eesti riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise kohta vastas jaatavalt 77,83 protsenti kõigist osavõtnuist (tollal oli ülitähtis vähemalt 2/3 poolthääle saamine). Ihaldatud poliitilise tulemuse kõrval tähendas see ka olulist sammu palju räägitud integratsiooni teel. Ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Kui nn. muulaste osavõtt mõnele ei meeldi, siis oleks pidanud midagi muud välja mõtlema ning neid osavõtule mitte kutsuma. Härra Nuti toodud võrdlus iseseisva Soomega on naljakalt demagoogiline.
1991. a. tormilised poliitilised sündmused kulmineerusid Eestis kõigi vabariigis alaliselt elavate elanike poolt valitud Ülemnõukogu pöördumisega 20. augustil kogu maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole; samaaegselt võeti vastu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, viimasel hetkel liitus sellega samuti Eesti Kongress. Kuni iseseisvuse taaskehtestamiseni oli Ülemnõukogu tegelik seadusandlik organ Eestis. 24. augustil 1991 tunnustas vahepeal rahvusvahelise õiguse subjektiks saanud Venemaa esimese suurriigina Eesti Vabariigi iseseisvust, talle järgnesid 27. augustil 12 Euroopa Ühenduse riiki ja 2. septembril USA (järgides ilmselt Venemaa eeskuju). Selles kontekstis on eriti õpetlik hr. Nuti arvamusavaldus ühel konverentsil, kus käsitlusteemaks natsionalism endises Nõukogude Liidus: "In 1991, the international situation allowed for the restoration of Estonian independence [by declaration of the Citizen´s Congress] and this restoration was recognized by most Western countries during August and September of the same year" (Uncaptive Minds, Summer-Fall 1997, vol.9, nos.3-4, lk. 35). Kas härra Nutt arvas tõemeeli, et ta sõnavõtt jääb kodumail märkamata?
Minevikku analüüsides hämmastab mind ikka ja jälle järgmine asjaolu: hoolimata OMANi relvastatud, ohvreid nõudnud vägivallast Vilniuses ja Riias, Töökollektiivide Ühendusnõukogu massimiitingutest ning Toompeale installeeritud barrikaadidest, toimus EV taaskehtestamine ilma ohvriteta. Järelikult tahtis enamik Eestis siin elavatest inimestest (rahvusest sõltumata) teadlikult või alateadlikult vältida verevalamist (mis endise Nõukogude Liidu varingu järel tekkinud riikides sageli algas), mis sisuliselt väljendabki kõige ühemõttelisemalt elanike lojaalsust. See ülimalt lootustandev fenomen on minu arvates eelkõige poliitilise kultuuri ja eestlaste rahvusliku temperamendi tulemus, mis vahetult või kaudselt mõjutab ka paljusid mitte-eestlasi. Etnilis-poliitiline tegelikkus on siiski oluliselt mitmekesisem, kuid seda on hr. Nutil mugavam mitte näha. 
Püüdkem siiski jääda lugupeetud oponendi arutlusloogika raamidesse: oli okupatsioon, olid okupandid, kolonistid ning nende järeltulijad. Järelikult (kahjuks) ka kollaborandid. Formaalsel tasandil on nendeks eeskätt endised eestlastest NLKP liikmed, kelle arv veel kümne aasta eest ulatus viiekümne tuhandeni. Kas poleks ehk õigem, kui ekskommunistidest poliitikud lisaks süümevandele avalikult põhjendaksid oma parteisoleku kasulikkust eesti rahva jaoks. Alustada võiks ehk hr. Mart Nutist enesest, sest kui ma heitsin pilgu kogumiku "Kes on kes Eesti poliitikas" (Tallinn, 1992) vastavale märksõnale, siis sealt küll ei selgunud, et hr. Nutt oli veel tosin aastat tagasi kommunist (loodan, et sama tubli parteilane nagu praegu eeskujulik Rahvaerakonna liige). Toimetuses avaldati arvamust, et hr. Nutt oli selle eluloolise fakti lihtsalt märkimata jätnud. Isiklikult olen kaugel mõttest, et iga endine kommunist on tingimata kurjategija, kuid hr. Nuti kirjutiste ja esinemiste toon lausa sundis pöörduma tema biograafia mõningate tahkude poole. 
Olen vestelnud mitmete eksperditega. Juristid, kes ei ole otseselt seotud valitsusstruktuuridega (seega ka konkreetse geopoliitikaga), väitsid peaaegu üksmeelselt: inimesed, kes valisid viimase Ülemnõukogu, oleksid pidanud osalema esimese Riigikogu ning presidendi valimistel. See, et neile seda ei võimaldatud, on juba taasisesesvunud Eesti Vabariigi seadusloome tulemus, mida tavaliselt õigustatakse õigusliku järjepidevuse tagamise vajadusega. Selline mõte on sulaselge demagoogia: meie seas elab küllalt palju topeltkodakondsusega inimesi ja 1938.a. põhiseadus ei ole hetkegi kehtinud. See, et lääne demokraatiad aktsepteerivad (teatud parandustega) kehtivat kodakondsus- ja välismaalaste seadust, tuleneb eelkõige nende poliitilistest huvidest Baltimaades. Mulle meenub 1975.a. sõlmitud helsingi lõppakt, milles muu hulgas tunnustati 1940. a. Baltimaid annekteerinud Nõukogude Liidu piire. Hiljem püüti reetmist mahendada inkorporatsiooni (ameeriklaste sagedasim vastav termin) mittetunnustavate deklaratsioonide ning solidaarsuspäevadega, millel siiski ei olnud kohustuslikku iseloomu. Geopoliitilise olukorra muutudes võib muutuda ka lääneriikide hoiak.
Ajalugu on sageli julm ja ülekohtune.
Lõpetuseks niipalju, et mulle siiski imponeerib härra Nuti jäik ideologiseeritud muutumatu poliitiline lähenemine: ta oleks suurepärane näide tulevastes politoloogia õpikutes.

P. S.
Mõne aasta eest trehvasin mulle ühte väga sümpaatset inimest, kes erinevalt hr. Nutist ei ole kunagi olnud kommunist, vaid hoopis dissident, meelsusvang ning väljasaadetu. Ta ütles mulle otsekoheselt: "Muidugi kasutati teid, venelasi, ära, kuid kõik oleksid nii teinud." Selle peale ei osanud ma muud kosta, kui et venelased ei oleks sääraselt toiminud. See mõjus. Hiljuti nägin teda uuesti, ta vaatas mind tähelepanelikult ja järsku sõnas: "Tead Sergei, ma kuulun minevikku, sinul aga on perspektiivi." Mingi soe tunne haaras mind, sest alati on meeldiv vestelda mittepatoloogilise isikuga.

Sergei Stadnikov