Nädalast nädalasse
 
Eestis on loodud rahvastikupoliitika komisjon, mille liikmeteks on
rida ministreid ja ülesandeks panna eesti naised rohkem sünnitama.
Viimane väide sunnib vastu vaidlema, et ühel valitsusstruktuuril ei
saa olla niisugust funktsiooni. Tõenäoliselt küll, ent mis siis on
Andra Veidemanni juhitava komisjoni funktsioon? Ega ometi olla
viigileheks, mille varjus saab jätkata mittemidagitegemist, või
libertiaalses vaimus väljendudes -- ajada rahvastku taastootmises 
samasugust las-minna-poliitikat nagu majandusvallas? Millised on
üldse Veidemanni komisjoni võimalused mõjutada iivet? Ma ei näe ühtegi vastuvõetavat, sest kõik meetmed, mis võiksid kõne alla tulla, viivad ühiskonnas vältimatult suure tülini küsimuse ümber, kuhu riik tohib sekkuda ja kuhu ei tohi. Meil on radikaale, kes soovitavad anda lastega kodanikele teine valijahääl lisaks (nii nagu Suurbritannias , kus 1948. aastani oli Oxfordi ja Cambridge’i professoritel kaks häält, või nagu Belgias, kus eelmise sajandi lõpus oli valimisõigus ainult lapsi
omavatel perekonnapeadel), ehkki  ma ei mõista, miks sellisel juhul ei
võiks lastetuid lihtsalt valimisõigusest ilma jätta -- aritmeetiliselt
oleks tulemus sama, kuid eeliseks valimiskulutuste vähenemine ning
uuendus ise toetuks piibellikele ning ülepea traditsionaalsetele
arusaamadele, et lastetud on alaväärtuslikud.
Aga mis siin ikka pilada, keegi ei hakkaks sellist ebademokraatlikku ettepanekut isegi, arutama ja kui hakkakski, siis mida me lastetute represseerimisega saavutaks? Kuna sünnitamisest kõrvaleviilijad on a priori sünnitamisealised ehk täies elujõus inimesed, siis oleks tulemuseks niigi vananeva elektoraadi vanandamine kunstlikul teel. Jättes radikaalide ideed kõrvale, tuleb kõne alla vaid matkida rikastes
riikides sünnitajatele makstavate priskete toetuste praktikat. Kuid
Eesti riik ei kuulu rikaste ega isegi jõukate kilda. Pealegi pole
sünnitajaboonused "esimeses maailmas" murrangut kaasa toonud.
Sünnitama ei saa sundida ega isegi meelitada.
 Mida siis Veidemanni komisjonil on ikkagi võimalik teha? Põhimõtteliselt ainult ühte -- tõestada,  et olukord polegi nii hull ja et kära rahvuse väljasuremise ümber on tugev liialdus. Mida ongi vaikselt hakatud tegema: Andres Kollist tuletab meelde, et rahvuse säilimise maagiline number -- üks miljon --  on laest võetud, sest eks tõesta Euroopa pisiriigid, et elada võib ka veerandmiljonilise rahvaarvu juures. Parteiakadeemik Naan väitis kunagi 70. aastatel artiklisarjas "Irvikkiisu naeratus", et eesi rahvus elab rõõmsalt edasi ka poolemiljonilise, mida Naanile tema kõige muude pattude kõrval iial pole andestatud (venestuse kui eksistentsiaalse ohu mahavaikija!). Nüüd näikse, et hakkame laulma sama laulu Naani abitagi (vt. näiteks 30. juuli Postimehe juhtkirja). Aga mis meil üle jääb?!
Üks inimkonna universaalseadusi kõlab jägmiselt: kui komisjon ei suuda
lahendada ülesannet, mille lahendamiseks ta algselt kokku kutsuti,
siis võtab nimetatud komisjon mingi muu ülesande -- tõestab, et asjade
seis polegi nii kriitiline ja et asi kulgeb iseenesliku lahenduse
poole. Probleemi lahenduseks on selle mahavaikimine.

Jutul meie väljasuremisest on üks huvitav kõrvalliin -- nimelt leidub
Eestis rahvus(i), kes sulanduksid meelsasti hääbujatega. Eesti
Päevaleht (28. juuli) kirjutab Narva laste juhtumistest Räpina
keelelaagris pealkirjaga "Tahan tulevikus eestlaseks!". Mis lapse
nõdrast arust tahta, pole ta vaeseke kuulnudki sapöör Vodièkast, kelle
arvates on madjariks sündinu elu lõpuni süüdi selles, et ta on madjar.
Meil koosnevad taolistest sapööridest mõnedki poliitilised erakonnad,
kes kritiseerivad veel sündimata venelastele ja isiksusena
väljakujunemata venelastele (samad eestlaseks tahtvad totud Narvast)
kodakondsuse andmist sünnikoha õigusega. Minu arvates tähendab selline rahvuslik ettemääratus vere järgi seda, et isiksuselt võetakse õigus
enesedefineerimiseks. Ütlete, et keegi ei keela tal eesti keelt selgeks
õppida, nime eestindada ja hakata siis eestlaseks; keegi ei keela tal
see tegemata jätta ning jääda venelaseks! Kuid raamid on siiski õige
kitsad, sest kuidas jääb inimesega, kes ei taha olla eestlane ega
venelane, vaid näiteks baltlane? Grassi Volker Schlöndorffi "Plekktrummis" määratleb põline danziglane Jan Bronski end
Saksa keisririigi päevil üksnes kui keisri alamat  (selle teadmisega ta
Esimesse maailmasõtta läkski), Danzigi vabalinna rahupäevil määratleb
ta end kašuubina ("meie, kašuubid, olime siin maal enne sakslasi ja
enne poolakaid!") ning Hitleri Reichi kippuvas Danzigis viskab Bronski
pruunsärklaseks mutunud Alfred Matzerathile näkku "ma olen poolakas!". 
Bronski enesmääratlus muutus kahekümne aasta jooksul kolm korda,
sobitudes ümbritsevas maailmas toimuvaga, ja siin pole tegemist
kirjandusliku fiktsiooniga, vaid noore Grassi mälestusega Danzigis
toimunust. Eestis elavad venelased väidavad Peterburist või Moskvast
naastes, et nad tundsid seal end ebamugavalt ja et kohalikud nägid
neis võõraid või siis enam mitte päris õigeid venelasi. Märke, mis
viitavad Eestis elavate venelaste identiteedi baltistumisele, on
teisigi. Ent selle väitega ei maksa Vodièka-taoliste sapööride juurde
minna. Mart Nutt kirjutas Postimehes (14. juuli): "Baltivenelaste ajalugu
küünib 50 aastani. Rahvusrühmana pole neid veel olemaski ja on
küsitav, kas üldse kunagi tekib". Baltivenelaste olemasolu peab eitama
sellepärast, et erilise venelaskonna tekke tunnistamisele peaks
loogiliselt järgnema eriline lähenemine neile. Selline lähenemine pole aga rahvusluse seisukohalt vastuvõetav: nad tulid siia "stalinlike
venelastena" (tsiviilgarnisonina, kui kasutada Taagepera ütlust) ja
nendeks nad on ka jäänud.
Ma saaksin veel aru, kui baltivenelaste hurjutamisega kaasneks eestlaste
ülikõrge iive või maailma sõjakaim meel! Viimasest (ehk selle
puudumisest) on taas põhjust rääkida seoses Saksamaa sooviga kinkida
Eesti kaitseväele kaks tuhat kuulipildujat MG-3. Tegemist on kurja
relvaga, edasiarendusega sellest, mis loodi kunagi vastavalt Idarinde oludele ning töötab laitmatult nii pakases kui stepitolmus. No
hästi, saame sakslastelt kaks tuhat toru (ja rootslastelt veel lisaks),
aga kust me need mehed võtame, kes hakkavad nende torudega õiendama?
Poliitiliste rahvusradikaalide puhul lähen ma kõige rohkem endast
välja selle pärast, et nende inimeste agressiivsus (või minugi poolest
passionaarsus) on ainult verbaalne. Aktiivse rahvuslase tüüpesindaja
oskas nõukogude sõjaväest eemale hoida, eesti sõjaväe tekkel oli ta
teenistuseks liiga vana ning Kaitseliidus osalemiseks on praegu liiga
hõivatud. Ühesõnaga, kuulipritsidest ei tea ta midagi. Tema loosung on
-- slängi kasutades -- anname vantidele pasunasse! Oletame, et see
neetud hetk peakski kunagi saabuma ja rahvuslasest aktivistil on aeg
võtta üks nendest saksa või rootsi torudest kätte. Siis selgub, et
rahvuslast on valesti mõistetud: ta ei öelnud "anname pasunasse", ta
ütles – “antagu”. Et mis sellest siis, küll meil neid andjaiki leidub?
Äsjases küsitluses Balti rahvaste kaitsetahte väljaselgitamisel selgus
ju ometigi Eesti lõikes rõõmustav tulemus:- kuigi eestlased ei mõista,
kellega nad peaksid sõdima, on kuuskümmend kuus protsenti
küsitletuist siiski vastupanu poolt. Kuidas ühiskonnas täheldatava
patsifisliku meele puhul (kes Kaitseväkke läheb, on loll!) seletada nii vägevat protsenti? Kardan, et vastajad kasutasid oma mõttes tegusõna
umbisikulist vormi -- mitte "kaitseme" vaid "kaitstagu", mitte
"hakkame", vaid "hakatagu vastu". Kes nimelt? Küllap
professionaalsetest sõduridtest koosnevad väed, keda meil veel pole,
ja ei saagi olema, kuigi noorpoliitikud neist nii ärksalt unistavad.
Või pangu vastu keegi Kükametsa-Kolla -- metsik, ürgjõuline
kaitseliitlane.

Andrei Hvostov