Peiarid näitasid end Järvekülas
 

 
 
 
 

 
Foto: Toomas Kalve
 
Uppumissurm, ümarlaud ja peach party on asjad, millest moodustunud kolmnurga keskele jääb 10. – 13. juulini Järvekülas toimunud kirjandusseminar “Lätete pääl”. Kümnenda juuli õhtul, kui enamik osalejaid Võrust Järvekülla jõudis (kes autoga, kes jalavaevaga, laulik Contra aga, tehnikasaaavutusi kasutades, oma kurikuulsa jalgrattaga; sellega, mille kohta Vahur Kersna ütles: nagu vana Jawa) ning said maha söömise ja enesetutvustamisega, oli ametlik õhtu osa lõppenud. Mürtsus trumm ja mulksus viin. Tegelikult mulksus küll vaid õlu sauna kõrvale. Trummigi asendas hoopistükkis Kauksi Ülle kitarr, millel vaid viis keelt. “Lapsed mängisid varvastega, siis ta katki läks,” kommenteerib omanik. Räpina poeet Aapo Ilves aga teatab selle peale, et tema siis ei mängi. Kuues keel olevat see tähtsaim. Seevastu kirjamehed Ruitlane ja Märka said sest pillist, õlle kõrvale, hääled välja küll. Musikaalsusega pole nad vist kumbki hiilanud. See oli esimene päev, siis ei uppund keegi. 
Enamik seminarist osavõtjaid kuulus Noorte Autorite Koondisesse, eesotsas esimehe Jan Rahmani ja toetajaliikme Kauksi Üllega, kelle õlule jäi ürituse organisatoorne pool, seminari kooskõlastamine Kultuurkapitali, esinejate, majutuse, toidu ja muuga. Tegemist oli rahvusvahelise üritusega, kus olid esindatud enamjaolt eestlased ja võroksed, kuid ka udmurdid, marid ja soomlased. Osavõtjaid oli enam-vähem stabiilselt kakskümmend-kolmkümmend. See tähendab, et inimesed olid liikuvad: Ene Mihkelson läks, Piret Viires tuli jne. 
 Lüüakse lokku. On teise päeva hommik. Peale hommikueinet alustatakse loengutega. Oh imet! Vaatamata eilsele trummile ja saunale, on kõik kohal. Rääkijad (Hasso Krull, Arne Merilai, Kauksi Ülle, Taive ja Indrek Särg, Irina Orehhova) räägivad, kuulajad kuulavad. Siinkohal peaks kirjutama, millest räägiti. Kuid mida ütleb see, et Merilai rääkis heksameetrist, Krull luulest ja klannikuuluvusest? Et see midagi ütleks, oleks pidanud ise kohal olema. 

Vukuz jö 
Kesksel kohal seminaris oli järv. Pärast loenguid ja enne sööki  kostis järve äärest räuskamist ja naeru. Naeru kostis ka siis, kui Irina Orehhova rääkis udmurdi eluolust ja pärimustest. Naerupahvakuid võis kuulda, kui juttu tuli Vukuz jöst – vetehaldjast. Nimelt kui kirjamees Veiko Märka järve ääres sillalt vette sülitas, noomis Kauksi Ülle tütar Märkat, et vetehaldjaid ei tohi pahandada. Selle peale kaldal olevad kirjamehed julgustasid tütarlast. Nii see Märka vette sulpsaski. Õnneks oskab Märka ujuda. Lõunat sõi ta Kauksi Üllelt saadud kuivades riietes. Lõuna söödud, otsustas Märka paadiga sõita. Kuna paat oli vana, otsustas järvega tutvust teinud merekaru sõita esmalt sillani. Indrek Särg tõukas paadi lahti. Vett tuli küllaga, kuid põhja paat ei vajund. “Viska aer ka,” nõudis merekaru. Särg viskas aeru. Kuid see läks silla ja paadi vahele. Märka võttis ühe käega sillast, teisega aerust, jalad paadis. Aga oh, häda.  Paat hakkas sillast kaugenema. Märka, jalad paadis, käed sillal, venis kui spagett. Ja jälle kostis naeru. Seekord varustas merekaru riietega Indrek Särg. 

Tsivilisatsioon 
Õhtul luges Kauksi Ülle oma tõlkija soovil ette oma esimest raamatut, mille ilmumine jäi kahtlaste olude sunnil ära. Alustati toas. Toas oli ka televiisor, mis ei tahtnud pilti näidata. Televiisori ja sellest pildi saamisega tegeles fotograaf Toomas Kalve. Alustati lugemist. Kuid peagi, üle võrukeelsete tekstide, saadi televiisorile hääled sisse. Contra juubeldas: yesss. Jalgpallihuvilised jäid telekat vaatama, ülejäänud põgenesid tsivilisatsiooni eest sauna. Alustati taas lugemist. Kuid siis astus üle kaminaruumi keegi torumees ja pani tööle võrdlemisi valjuhäälse pumba. Võru poetessi huulil – “tsivilisatsioon”. Jätkati lauludega, käidi saunas ja ujuti, siis, tõsi küll,  ilma riieteta. 

Krüdener JA MM 
Kolmandal päeval, kui seminariread olid juba hõrenenud, mindi Viitina mõisa, et saada kurssi Barbara Juliana von Krüdeneri elu ja seiklustega. Teejuhiks Kauksi Ülle, kes selle ilmadaami tegemised just äsja näidendiks kirjutas. Krüdener paistis silma kui Aleksander I hingearst ja armuke. Oma elu lõpupoole veetis Krüdener Viitinas, korraldades palvusi, kus talupojad sõid putru ja palvetasid. Kohalikud inimesed mäletavad teda tänini inimesena, kes nõudis oma naisteenijatelt  aluspükste kandmist. Ühtlasi ta ka kontrollis seda. Kurjad keeled kõnelevad, et selleks ajaks oli Krüdener lesbiliseks muutunud. Sama päeva õhtul oli algamas jalgpalli MMi finaal. Televiisor, mis päev tagasi ajas luulehuvilised lugejad sauna, streikis. Jalgpallihuvilised sõitsid Rõugesse,  et vaadata MMi. Ülejäänud jäid kuulama Julia Kuprina rahvaviise kandlel. Rõuges peatuti Võrumaa Teataja toimetaja Ülo Tootseni ukse taga. Jalgpallihuvilisi oli kaheksa. Seltskonnast üks tundis vaid põgusalt Tootsenit. Riburadapidi vooriti sisse. Taive Särg meenutas Tolkieni “Kääbikut”, kuidas päkapikud kääbiku uksest sisse voorisid. Õnneks oli Tootsenite perekond positiivselt meelestatud. Prantsusmaa võidu üle juubeldati ühiselt. 
 Järgmisel hommikul pärast hommikusööki sõidutas Rahman viimased külalised Võrru. Seminaril käidud, jalgpall nähtud. Mis sa, hing, veel ihaldad. Isegi ujutud sai, kes riietega, kes ilma. 

Urmas Vadi