Kultuslavastaja, kes armastab tühja ruumi
Ta on sündinud Wacos Texases, saanud hariduse Texase ülikoolis
ja Brooklyni Pratti Instituudis. Ta õppis Pariisis George McNeili
käe all maalimist ja töötas Arizonas koos arhitekt Paolo
Solariga. 1968. aastal kogus ta enda ümber grupi kunstnikke Byrd Hoffman
School of Byrds nimetuse all, ja koos esinesid nad Manhattanil asuva maja
pööningul. 1969 lavastas Wilson New Yorgis kaks oma suurimat
teost: “Hispaania kuningas” esietendus Andersoni teatris ja “Sigmund Freudi
elu ja aeg” nägi rambivalgust Brooklyni muusikaakadeemias.
1971 tõi Wilsonile rahvusvahelise tunnustuse “vaikusooper” “Kurtmehe
pilk”, mille ta lavastas koostöös adopteeritud kurttumma poisiga.
Järgnes lavastuste jada, mis esietendusid kõikjal üle
maailma. Shirazis Iraanis nägi 1972 esmakordselt rambivalgust seitse
päeva kestev lavastus “KA MOUNTain and GUARDenia Terrace”; 1973. aastal
esietendus New Yorgis, seejärel Euroopas ja Lõuna-Aafrikas
12tunnine “vaikusooper” “Jossif Stalini elu ja aeg” ja aastatel 1974–75
esietendus New Yorgis “Kiri kuninganna Victoriale”. 1976. aastal valmis
koostöös helilooja Philip Glassiga “Einstein rannas”, mida esitati
nii Avignoni festivalil kui ka New Yorgi Metropolitanis ning mis sooritas
kaks korda ümbermaailmareisi.
Seejärel töötas Wilson intensiivselt Euroopa teatrites
ja ooperimajades. Tema teoseid esitati Pariisis, Berliinis, Hamburgis jne.
Schaubühnes lavastas ta 1979. aastal teatritüki “Surm Häving
& Detroit II” ja Thalia teatris Hamburgis esietendus kolm revolutsioonilist
muusikali: 1991. “Must ratsanik”, 1992. “Alice” ja 1996.
“Time Rocker”.
1980ndatel sündis Wilsoni kõige ambitsioonikamaks projektiks
peetud multirahvuslik eepos “The CIVIL warS: a tree is best measured when
it is down”. Lavastus tervikuna ei valminudki, kuid selle osi on mängitud
nii Ühendriikides, Euroopas kui ka Jaapanis.
Viimase kahe dekaadi jooksul on Wilson tegelenud tavaliste draamade
ja ooperite lavastamisega.Ta on kujundanud ja lavastanud oopereid Milano
La Scalas, New Yorgi Metropolitanis, Bastille’s Ooperis Pariisis, Zürichi
Ooperis, Hamburgi Linnaooperis, Chicago Lyric Operas, Houston Grand Operas.
Wagneri “Parsifal” (1991 Hamburg), Mozarti “Võluflööt”
(1991 Pariis), Wagneri “Lohengrin” (1991 Zürich, 1998 New York), Puccini
“Madama Butterfly”(Pariis 1993–97). Ta on teinud kuulsate kirjanike teostele
uuenduslikke adaptsioone: Virginia Woolfi “Orlando” (1989, 1996), Marguerite
Duras’ “La Maladie de la Mort” (1991, 1996), Henrik Ibseni “Kui me surnud
ärkame” (1991) jne.
Wilson on teinud koostööd rahvusvaheliselt tuntud kunstnike,
kirjanike ja muusikutega. Saksa moodsa näitekirjaniku Heiner Mülleriga
“Hamletmachine” (1986) ja “Kvartett” (1987). Laulja ja helilooja Tom Waitsiga,
kirjanik William S. Burroughsiga (“Must ratsanik”, “The Casting of the
Magic Bullets”, 1991); poeet Allen Ginsbergiga (“Cosmopolitan Greetings”,
1988 ); Laurie Andersoni, kirjanik Susan Sontagiga (“Alice voodis”, 1993)
– viimasega koostöös on selle aastanumbri sees valmimas uus lavastus
“Daam merelt”.
Tegija enda sõnades ja mõtetes kajastuvad alati kõige
autentsemalt ideed ja taotlused, mis on tema loomingu tõukejõuks.
Alljärgnevalt jänkist teatriguru mõtteid, mis pärit
tema selleaastaselt esinemiselt ühes Pariisi teatris.
"Vihkan naturalismi, sest see on teatri tapnud. Kui näed kedagi
naturalistlikult näitlevat, tundub see alati vale olevat. Oluline
on küsida, mitte valmis vastuseid anda. Autentsus on olemuslik; peab
küsima ja siis tõesti ka kuulama," määratleb ruumi
ja aega konstruktivistina tuntud ameerika lavastaja Robert Wilson, eelmisel
aastal Euroopa suurima teatriauhinna saanud postmodernistlik arhitekt.
Jänkist Euroopa teatriguru
Wilsonit tuntakse esinejana, kes tahab alati oma kuulajaid üllatada.
"Öeldakse, et ma teen formalistlikku teatrit. Peab olema distants
– aega vaadata ja ruumi kuulata. Tahan luua teatud kauguse materjali ja
ka näitlejate ja vaatajate vahele. Noorena käisin Broadway lavastusi
vaatamas, need ei meeldinud mulle, ooper ja igasugune muu teater samuti.
Siis nägin Balanchine'i loodud koreograafiaid New York City Balletis;
neis oli nii hingelist kui ka konkreetset ruumi, avarust. Tantsijad tantsisid
nagu iseend kuulates.”
Wilson tõdeb, et ta ei taha teha ajatut Shakespeare'i, vaid
sellist, mis on täis aega. Tahan, et mu lavastused oleksid osa meie
ajast, selle toodang. Nad toimuvad vaid kord ja võivad tulevikus
mälus edasi elada. Ma ei taha kunagi kooli luua ega matkijaid saada.
Minu töö on vaid minu nägemus. Ma pole kunagi teatrit, vaid
arhitektuuri ja maalikunsti õppinud. Mulle meeldib klassitsism ja
selle arhitektuurilised vormid – puhta pinna põnevad saladused.
Teos peb olema pinnastruktuurilt nii lihtne, et seda mõistavad absoluutselt
kõik. Nagu Hamleti või Medeia või Fausti lood, mis
samal ajal on tunnetuslikult tasemelt väga mitmekihilised.
"Hamletmachine" ja "Lohengrin"
Hetkel tuntakse Wilsonit ehk kõige paremini kui saksa "Hamletmachine'i"
lavastajat, kuigi ta on juba paarkümmend aastat olnud Euroopas vaieldamatult
kuum nimi.
Robert Wilson: "Äsja oli Metropolitanis minu lavastatud "Lohengrini"
esietendus, sellest sündis üsna suur skandaal. Ameerika publik
on üsna konservatiivne ega aktsepteerinud minu nägemust, mis
põhines tühjal ruumil ja mõne valgusvihu mängul.
Neist moodustus erinevate vaatuste ajal esmalt horisontaalseid tasandeid,
siis risti kujutis ja viimase vaatuse ajal sammas. Valgusele pööran
algusest peale suurt tähelepanu, need aitavad paremini näha ja
kuulda."
Pööre teatriesteetikas – kasupoeg ja vanaema
Wilson jutustas ehmatava loo teismeliselt poisist, kelle ta adopteeris,
päästis ta kõigepealt politsei küüsist ja siis
kasvatusasutusse sattumast. Just kurttumma Raymond Andrewsi kohtamine on
Wilsoni teatrikärjääri oluliselt mõjutanud. Poiss
oli võõrasisaga koos esimest tõelist läbimurdelavastust
tunnistamas, ta kutsus seda Prantsusmaale vaatama ka 90aastase vanaema.
Robert Wilson: "Küsisin vanaemalt, kuidas ta end tunneb, ja ta vastas,
et hästi. Selleks, et hing sees oleks, peab vaid sööma 12
tabletti päevas. Palusin tal oma lavastuses osaleda ja tema repliigiks
saigi tema lause tablettide kohta. Sellest sai Pariisis suursündmus.
Hiljem kohtasin üht 13aastast poissi, kes tuli teatrisse ja tahtis
ise lavastuses osaleda. Tema tõttu hakkaski mind autism kui
seesugune huvitama. Viimasel ajal on hakatud arvama, et lapsed sünnivad
und nähes. Nende silmaripsmete liikumisrütm on analoogne magamise
rem-staadiumiga. Mida nad unes näevad? Unes vaatab inimene enda sisse,
kuulab enda hääli. Mina ehitan vaimset ruumi, milles võib
und näha. Kus inimestel jääb alati aega oma sisemõtteid
mõelda.
Sageli peavad näitlejad otsekui loenguid. Ei-ei-ei-ei. Selleks
ei pea näitelaval olema." Samas arvab Wilson, et teater ei peaks
olema ka liiga intellektuaalne.
Arhitekt-lavastaja
Robert Wilson: "Ma ei räägi näitlejatele kunagi, mida
nad peaksid mõtlema. Ma voolin vormi, kuid ei räägi kunagi
tähendustest. Ütlen vaid, et proovige suuremalt või väiksemalt,
kõrgemalt või madalamalt. Näitlejad saavad piirid ja
täidavad need isiklike ideedega. Kõik isiksused on erinevad.
Teen generaalplaani nii nagu arhitekt hooneid. Inimesed tulevad ja täidavad
selle tegevusega, ja samu ruume võib täita mitut moodi. Olulised
on ka hääled ja nende kuulamine. Hea näitleja kuulab kogu
kehaga. Nagu jääkaru või koer. Ma pole kunagi tahtnud
olla uuendaja avangardi tähenduses. See mõiste huvitab mind
vaid siis, kui selle all mõeldakse klassikute taasavastamist. Tahan
omal moel paljastada vaid selle teadmise, mis on alati olemas olnud. Keegi
küsis kunagi Heiner Mülleri käest, mille poolest me erineme,
ja ta vastas, et mina armastan vodkat ja tema viskit. Ta lisas, et talle
meeldib see, kuidas ma tema teoseid lavastan, sest koges, et ma jätan
mõtetele palju ruumi. Ta mainis, et see tuleb sellest, et ma ei
ahnitse lavale palju esemeid ja lavastustesse üleliigset. "
Vaikus ja kordamine loovad lavastuse
Robert Wilson: "Aega ei saa mõõta kinnistunud käsitlustega.
Kui näitleja on aeglane, kuid ei mõtle ise sellele, siis tekib
ta kõnesse palju rütme ja mõtteid. Teisest küljest
peab olema kontrapunkte, hääl ja kõne ei saa olla kehakeelega
samasussuhtes. Tähtis on vaikus. Peab kannatama ja aeg-ajalt järske
katkestusi tegema. Kordusi ei tohi karta. Egiptuse ja Babüloni kunsti
vaadates märkame, et seintel korduvad pidevalt samad motiivid. Usundite
vaimsed harjutused sisaldavad samuti lõputuid kordumisi."
Robert Wilson väidab, et kunstnikud uurivad valitud ilmingut või
ideed ikka ja jälle, kuulates nii enda sisemist kui ka välismaailma.
Proust ütles, et ta kirjutab kogu aeg üht ja sama teost, Cézanne
maalis sama mäestikku. Minu jaoks on kogu teater kui tants, alati
arenemas, muutumas. Peatudes liigutus ei lõpe, vaid jätkub,
see ei kao kuhugi. Vaikuses on asjad nagu rohkem avatud." Wilsoni arvates
on hea teha kõik tööd samalaadseteks. Peab hoidma silmad
lahti ja nägema ümbritsevat maailma, kuid samas ka unistama ja
kuulama sisehäält ning andma sama võimaluse ka etenduste
vaatajatele.
K.G.

|