Ta on sündinud Wacos Texases, saanud hariduse Texase ülikoolis ja Brooklyni Pratti Instituudis. Ta õppis Pariisis George McNeili käe all maalimist ja töötas Arizonas koos arhitekt Paolo Solariga. 1968. aastal kogus ta enda ümber grupi kunstnikke Byrd Hoffman School of Byrds nimetuse all, ja koos esinesid nad Manhattanil asuva maja pööningul. 1969 lavastas Wilson New Yorgis kaks oma suurimat teost: “Hispaania kuningas” esietendus Andersoni teatris ja “Sigmund Freudi elu ja aeg” nägi rambivalgust Brooklyni muusikaakadeemias. 
1971 tõi Wilsonile rahvusvahelise tunnustuse “vaikusooper” “Kurtmehe pilk”, mille ta lavastas koostöös adopteeritud kurttumma poisiga. Järgnes lavastuste jada, mis esietendusid kõikjal üle maailma. Shirazis Iraanis nägi 1972 esmakordselt rambivalgust seitse päeva kestev lavastus “KA MOUNTain and GUARDenia Terrace”; 1973. aastal esietendus New Yorgis, seejärel Euroopas ja Lõuna-Aafrikas 12tunnine “vaikusooper” “Jossif Stalini elu ja aeg” ja aastatel 1974–75 esietendus New Yorgis “Kiri kuninganna Victoriale”. 1976. aastal valmis koostöös helilooja Philip Glassiga “Einstein rannas”, mida esitati nii Avignoni festivalil kui ka New Yorgi Metropolitanis ning mis sooritas kaks korda ümbermaailmareisi.
Seejärel töötas Wilson intensiivselt Euroopa teatrites ja ooperimajades. Tema teoseid esitati Pariisis, Berliinis, Hamburgis jne. Schaubühnes lavastas ta 1979. aastal teatritüki “Surm Häving & Detroit II” ja Thalia teatris Hamburgis esietendus kolm revolutsioonilist muusikali: 1991. “Must ratsanik”, 1992.  “Alice” ja 1996.   “Time Rocker”. 
1980ndatel sündis Wilsoni kõige ambitsioonikamaks projektiks peetud multirahvuslik eepos “The CIVIL warS: a tree is best measured when it is down”. Lavastus tervikuna ei valminudki, kuid selle osi on mängitud nii Ühendriikides, Euroopas kui ka Jaapanis. 
Viimase kahe dekaadi jooksul on Wilson tegelenud tavaliste draamade ja ooperite lavastamisega.Ta on kujundanud ja lavastanud oopereid Milano La Scalas, New Yorgi Metropolitanis, Bastille’s Ooperis Pariisis, Zürichi Ooperis, Hamburgi Linnaooperis, Chicago Lyric Operas, Houston Grand Operas. Wagneri “Parsifal” (1991 Hamburg), Mozarti “Võluflööt” (1991 Pariis), Wagneri “Lohengrin” (1991 Zürich, 1998 New York), Puccini “Madama Butterfly”(Pariis 1993–97). Ta on teinud kuulsate kirjanike teostele uuenduslikke adaptsioone: Virginia Woolfi “Orlando” (1989, 1996), Marguerite Duras’ “La Maladie de la Mort” (1991, 1996), Henrik Ibseni “Kui me surnud ärkame” (1991) jne.
Wilson on teinud koostööd rahvusvaheliselt tuntud kunstnike, kirjanike ja muusikutega. Saksa moodsa näitekirjaniku Heiner Mülleriga “Hamletmachine” (1986) ja “Kvartett” (1987). Laulja ja helilooja Tom Waitsiga, kirjanik William S. Burroughsiga (“Must ratsanik”, “The Casting of the Magic Bullets”, 1991); poeet Allen Ginsbergiga (“Cosmopolitan Greetings”, 1988 ); Laurie Andersoni, kirjanik Susan Sontagiga (“Alice voodis”, 1993) – viimasega koostöös on selle aastanumbri sees valmimas uus lavastus “Daam merelt”. 
Tegija enda sõnades ja mõtetes kajastuvad alati kõige autentsemalt ideed ja taotlused, mis on tema loomingu tõukejõuks. Alljärgnevalt jänkist teatriguru mõtteid, mis pärit tema selleaastaselt esinemiselt ühes Pariisi teatris. 
"Vihkan naturalismi, sest see on teatri tapnud. Kui näed kedagi naturalistlikult näitlevat, tundub see alati vale olevat. Oluline on küsida, mitte valmis vastuseid anda. Autentsus on olemuslik; peab küsima ja siis tõesti ka kuulama," määratleb ruumi ja aega konstruktivistina tuntud ameerika lavastaja Robert Wilson, eelmisel aastal Euroopa suurima teatriauhinna saanud postmodernistlik arhitekt. 

Jänkist Euroopa teatriguru
Wilsonit tuntakse esinejana, kes tahab alati oma kuulajaid üllatada. "Öeldakse, et ma teen formalistlikku teatrit. Peab olema distants – aega vaadata ja ruumi kuulata. Tahan luua teatud kauguse materjali ja ka näitlejate ja vaatajate vahele. Noorena käisin Broadway lavastusi vaatamas, need ei meeldinud mulle, ooper ja igasugune muu teater samuti. Siis nägin Balanchine'i loodud koreograafiaid New York City Balletis; neis oli nii hingelist kui ka konkreetset ruumi, avarust. Tantsijad tantsisid nagu iseend kuulates.”
Wilson tõdeb, et ta ei taha teha ajatut Shakespeare'i, vaid sellist, mis on täis aega. Tahan, et mu lavastused oleksid osa meie ajast, selle toodang. Nad toimuvad vaid kord ja võivad tulevikus mälus edasi elada. Ma ei taha kunagi kooli luua ega matkijaid saada. Minu töö on vaid minu nägemus. Ma pole kunagi teatrit, vaid arhitektuuri ja maalikunsti õppinud. Mulle meeldib klassitsism ja selle arhitektuurilised vormid – puhta pinna põnevad saladused. Teos peb olema pinnastruktuurilt nii lihtne, et seda mõistavad absoluutselt kõik. Nagu Hamleti või Medeia või Fausti lood, mis samal ajal on tunnetuslikult tasemelt väga mitmekihilised.

"Hamletmachine" ja "Lohengrin"
Hetkel tuntakse Wilsonit ehk kõige paremini kui saksa "Hamletmachine'i" lavastajat, kuigi ta on juba paarkümmend aastat olnud Euroopas vaieldamatult kuum nimi.
Robert Wilson: "Äsja oli Metropolitanis minu lavastatud "Lohengrini" esietendus, sellest sündis üsna suur skandaal. Ameerika publik on üsna konservatiivne ega aktsepteerinud minu nägemust, mis põhines tühjal ruumil ja mõne valgusvihu mängul. Neist moodustus erinevate vaatuste ajal esmalt horisontaalseid tasandeid, siis risti kujutis ja viimase vaatuse ajal sammas. Valgusele pööran algusest peale suurt tähelepanu, need aitavad paremini näha ja kuulda."

Pööre teatriesteetikas – kasupoeg ja vanaema
Wilson jutustas ehmatava loo teismeliselt poisist, kelle ta adopteeris, päästis ta kõigepealt politsei küüsist ja siis kasvatusasutusse sattumast. Just kurttumma Raymond Andrewsi kohtamine on Wilsoni teatrikärjääri oluliselt mõjutanud. Poiss oli võõrasisaga koos esimest tõelist läbimurdelavastust tunnistamas,  ta kutsus seda Prantsusmaale vaatama ka 90aastase vanaema. Robert Wilson: "Küsisin vanaemalt, kuidas ta end tunneb, ja ta vastas, et hästi. Selleks, et hing sees oleks, peab vaid sööma 12 tabletti päevas. Palusin tal oma lavastuses osaleda ja tema repliigiks saigi tema lause tablettide kohta. Sellest sai Pariisis suursündmus. Hiljem kohtasin üht 13aastast poissi, kes tuli teatrisse ja tahtis ise  lavastuses osaleda. Tema tõttu hakkaski mind autism kui seesugune huvitama. Viimasel ajal on hakatud arvama, et lapsed sünnivad und nähes. Nende silmaripsmete liikumisrütm on analoogne magamise rem-staadiumiga. Mida nad unes näevad? Unes vaatab inimene enda sisse, kuulab enda hääli. Mina ehitan vaimset ruumi, milles võib und näha. Kus inimestel jääb alati aega oma sisemõtteid mõelda. 
Sageli peavad näitlejad otsekui loenguid. Ei-ei-ei-ei. Selleks ei pea näitelaval olema."  Samas arvab Wilson, et teater ei peaks olema ka liiga intellektuaalne.

Arhitekt-lavastaja
Robert Wilson: "Ma ei räägi näitlejatele kunagi, mida nad peaksid mõtlema. Ma voolin vormi, kuid ei räägi kunagi tähendustest. Ütlen vaid, et proovige suuremalt või väiksemalt, kõrgemalt või madalamalt. Näitlejad saavad piirid ja täidavad need isiklike ideedega. Kõik isiksused on erinevad. Teen generaalplaani nii nagu arhitekt hooneid. Inimesed tulevad ja täidavad selle tegevusega, ja samu ruume võib täita mitut moodi. Olulised on ka hääled ja nende kuulamine. Hea näitleja kuulab kogu kehaga. Nagu jääkaru või koer. Ma pole kunagi tahtnud olla uuendaja avangardi tähenduses. See mõiste huvitab mind vaid siis, kui selle all mõeldakse klassikute taasavastamist. Tahan omal moel paljastada vaid selle teadmise, mis on alati olemas olnud. Keegi küsis kunagi Heiner Mülleri käest, mille poolest me erineme, ja ta vastas, et mina armastan vodkat ja tema viskit. Ta lisas, et talle meeldib see, kuidas ma tema teoseid lavastan, sest koges, et ma jätan mõtetele palju ruumi. Ta mainis, et see tuleb sellest, et ma ei ahnitse lavale palju esemeid ja lavastustesse üleliigset. "

Vaikus ja kordamine loovad lavastuse
Robert Wilson: "Aega ei saa mõõta kinnistunud käsitlustega. Kui näitleja on aeglane, kuid ei mõtle ise sellele, siis tekib ta kõnesse palju rütme ja mõtteid. Teisest küljest peab olema kontrapunkte, hääl ja kõne ei saa olla kehakeelega samasussuhtes. Tähtis on vaikus. Peab kannatama ja aeg-ajalt järske katkestusi tegema. Kordusi ei tohi karta. Egiptuse ja Babüloni kunsti vaadates märkame, et seintel korduvad pidevalt samad motiivid. Usundite vaimsed harjutused sisaldavad samuti lõputuid kordumisi."
Robert Wilson väidab, et kunstnikud uurivad valitud ilmingut või ideed ikka ja jälle, kuulates nii enda sisemist kui ka välismaailma. Proust ütles, et ta kirjutab kogu aeg üht ja sama teost, Cézanne maalis sama mäestikku. Minu jaoks on kogu teater kui tants, alati arenemas, muutumas. Peatudes liigutus ei lõpe, vaid jätkub, see ei kao kuhugi. Vaikuses on asjad nagu rohkem avatud." Wilsoni arvates on hea teha kõik tööd samalaadseteks. Peab hoidma silmad lahti ja nägema ümbritsevat maailma, kuid samas ka unistama ja kuulama sisehäält ning andma sama võimaluse ka etenduste vaatajatele. 

K.G.