Gavin Bryarsi defineerimatu multimeediamüsteerium
 

 
 
 
 
 
 
 
Foto: Teet Malsroos
 
 
NYYD Ensemble’i hooaja avakontserdid Niguliste muuseum-kontserdisaalis (30. X ja 1. XI) polnud pelgalt muusika-, vaid pigem multimeedialavastused – esitusele tuli briti helilooja Gavin Bryarsi (1943) “Jesus Blood Never Failed Me Yet” (“Jeesuse veri pole mind kunagi petnud”) lindile ja instrumentaalansamblile. Kaastegevad olid Tallinna Kammerkoor ja Von Krahli teater, dirigent Olari Elts ning lavastaja Peeter Jalakas.
“Jesus Blood Never Failed Me Yet” (1971) on mitmes mõttes – nii oma saamisloo poolest, läbivalt ideelt ja äsjanähtud ettekandelt – tavatu lugu, kuid üldistavalt tasandilt vaadatuna samas ka väga tavaline. Tavaline muutub siis tavatuks, kui mõistetakse näha asjade sisse ning nende taha, kui osatakse eksponeerida argielusündmusi nii, et need muutuvad kunstiks. Kujutav kunst võib sõltuda kunstiku (ning edasi juba vaataja) nägemisviisist, muusika  oleneda kuulamisviisist. Gavin Bryarsi nimetatud teose puhul oleks see nagu ümberpööratud ideekunst: mitte et helilooja teeks midagi argist ja tavalist ning deklareeriks selle akti siis muusikateoseks, vaid helilooja kõigepealt kuuleb midagi, mis on näivalt argine ja tavaline ning kujundab seejärel kuuldu põhjal juba oma teose. Sest ta kuulis tavalises ebatavalist.
Tegelikult “Jesus Blood…” just sel kombel sündiski – nii kavalehelt kui internetist (www.luminousmusic.com/catalog/jesusbld.html) on lugeda, et aastal 1971 tegi Bryarsi sõber Alan Power filmi Londoni hulgustest ning palus Bryarsi kaasabi filmi helisalvestustega töötamisel. Linte üle kuulates köitis helilooja tähelepanu ühe vana kodutu mehe laul Jeesusest ning lisaks avastas ta, et lindistus sobib üllatavalt hästi kokku tema klaveri häälestusega. Tunnetades selle muusika emotsionaalset jõudu ning improviseerides kohe laulule saadet, tekkis Bryarsil idee panna see mõnekümnesekundiline laulujupp lindisilmusena korduma ning kujundada juurde sama lihtne, kuid pidevalt arenev instrumentaalsaade. Nii sündiski “Jesus Blood…” lindile ja instrumentaalansamblile, mille pikkus võib interpreetide soovist olenevalt olla 20 kuni 70 minutit (kohustuslik on ainult vana hulguse laulu originaalsalvestuse kasutamine, mis iga kord esitajaile saadetakse) ning millest on tänaseks tehtud juba mitmeid plaadivariante. 
Nigulistes oli “Jesus Blood…” lahendatud multimeediana – lisaks lindile ja NYYD Ensemble’ile projitseerus ekraanile veel lavastatud video vanast hulkurist, kes kusagilt Kalamaja kandist rännakut alustab ning keda kaamera kogu aeg selja tagant jälitab. Algas aga kõik vaikusest, otsekui kaugusest lindilt kostva hulguse lauluga, mida videopilt visuaalselt toetas. Laul läks vähehaaval valjemaks, hulkur ekraanil aga muudkui vantsis ja vantsis, taustaks sugestiivselt korduv viis. Laulu kõrvale hakkasid kujunema instrumentide vaiksed kõlakorrused – rahulikud, leebed ja minoorselt harmoonilised foonid. Nii nagu lauluviis lindilt lõputu ringina kordus, kordus ka lihtne (kuid mitte primitiivne) saade. Ainult pille tuli tasapisi juurde. Ja nagu muusika oli üks katkematu rännak, oli seda ka aeglaselt edasiliikuv video. Aga pille lisandus kogu aeg – vaikselt ning peaaaegu märkamatult. Muusikud olid paigutatud ruumis, kirikulöövides pillirühmade kaupa laiali ja tasapisi hakkas ilmnema muusika rahustav, otsekui teraapiline mõju. Ühe muusikafraasi hüpnootiline kordus koos lõputuna näiva teekonnaga videos näis kokku muutuvat metafüüsiliselt voogavaks keskkonnaks. Lõputu minek kui inimelu võrdpilt – teekond, mis ei näi iial lõppevat, kuid katkeb ükskord ometi.
Muusika muutus üha ruumilisemaks ja kaikuvamaks, tänaval (ekraanil) süttisid õhtused tuled, hulgus oli jõudnud mööda Nunne tänavat juba vanalinna ning liikus Von Krahli teatrist möödudes sihikindlalt Niguliste kiriku suunas. Teekonna lõpp oli etteaimatav – astunud videos Niguliste uksele, ilmus hulgus Guido Kanguri kehastuses “pildilt mahaastununa” publiku keskele, liikus pingiridade vahelt aeglaselt läbi ning kadus. Muusika hakkas tasapisi vaibuma, kaugusesse tõmbus ka lindilt kostev vana kodutu mehe laul, nüüdseks juba 27 aastat surnud hulguse laul Jeesusest, kes teda kunagi polnud petnud. Oma laulul põhinevat Bryarsi teost ei saanud ta ise iial kuulda. Lõpuks jäi alles vaid viiulite ebamaiselt õhuline harmoonia, kuni katkes seegi. Järgnesid pikad vaikuseminutid ning alles siis söandas publik plaksutama hakata. 
Inimelu on defineerimatu – olgu see kerjuse või presidendi, prostituudi või superstaari oma. Inimeksistentsis võib seetõttu näha müsteeriumi, mida pole võimalik raamidesse suruda, olgu need kasvõi kunstiraamid.. Gavin Bryars pole seda targu üritanudki, nagu ka “Jesus Blood’i…” eesti interpreteerijad. Kas on üldse mõtet seda teost analüüsida, defineerida, lahterdada ja liigitada? Teoretiseerida või kritiseerida? Selle küsimuse võib ilmselt jätta lahtiseks, sest iga vaataja-kuulaja võis Bryarsi teost vastu võtta omamoodi ning Nigulistest kodu poole minnes mõelda omi mõtteid – nii elust, kunstist kui surmast, nii mõttest kui mõttetusest.

Igor Garšnek