Kultuuriline teadvus 1990. aastate alguses 
1991. aastal oli eesti kultuuri kõige  iseloomulikumaks tunnuseks ühtekuuluvustunne ehk nn. eestluse ideeline kollektivism. Ideaaliks oli iseseisva riigi taastamine, eeskujuks kahe maailmasõja vaheline Eesti Vabariik. Üleminekul totalitaarsest ühiskonnast demokraatlikku ühiskonda võib tollases maailmapildis märgata teatavat vastuolu. 
Ajakirjanduses ilmunud materjali põhjal avaldub püüe ühiskonna avatusele suletuse kaudu. Tunnuslik on  nn. traditsionalistlik lähenemine iseseisvusele – avalikkus soovis taastada 1930. aastate Eesti ühiskonda 1990. aastate maailmas. Maailmapildi lahknemine tekitas vastuolu ka tollases ühiskonnas. Eriti selgelt avaldus see diskussioonis riikliku iseseisvuse taastamise küsimustes. Edasist ühiskonna arengut silmas pidades võis just see vastuolu olla esmapõhjuseks nn. ideelise kollektivismi lagunemisel. 
Iseseisvuse saavutamise traditsionalistlikku suunda iseloomustas loosunglikkus, mis avaldus ka ajakirjandustekstidest. Näidetena võiks esile tõsta katkeid 1991. aasta märtsireferendumi järgsel nädalal  Postimehes avaldatud kirjutistest:

"Sedapuhku aga näitasid tudengid, et nii tõsise küsimuse puhul, nagu seda on Eesti iseseisvus, nad juba ükskõikseks ei jää...,"A. Niinemets, Referendum Tartus. – Postimees. 04. 03. 1991.
"Referendumi korraldamine näitab, et tegu on tsiviliseeritud, mitte barbaarse ühiskonnaga..,"H.Astok, Vaatlejad arvavad. – Postimees. 04. 03. 1991.
"Oluline on ainult põhimõte: iga kontserdi, teatrietenduse, kinoseansi, kunstinäituse, kohtumisõhtu, ajaleheartikli, telesaate või raadiovestluse keskpunktis olgu eestlase looming."Austatud Tartumaa rahvas. – Postimees. 06. 03. 1991.

Viimane toodud tsitaatidest pärineb Estonia Seltsi üleskutsest kaitsta eesti keelt, kirjandust, kujutavat kunsti, muusikat, rahvusteadusi jt. kultuurivaldkondi üha tugevamat survet avaldava massikultuuri eest.
Diskussioon eliitkultuuri tõrjutusest massikultuuriga võrreldes kerkis teravalt esile 1992. ja 1993. aastal seoses ühiskonna suurenenud avatusega. Arutati seda, kuivõrd Eesti kultuuri edasine areng peaks olema seotud Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika tsivilisatsiooni arenguga ja kui palju ruumi peaks jääma omaenda kultuuritraditsioonidele. (Kaugema, 1993: 6)
Teine 1990. aastate alguses avaldunud tunnus oli rahvuslik enesekesksus, seda eriti suhetes välismaailmaga. Suuresti oli see tingitud Nõukogude Liidus valitsenud poliitilisest ebastabiilsusest ja sellega kaasnenud julgeolekuvaakumist. Enesekesksus ehk nn. rahvuslik egoism avaldus tunnustuse otsimises maailmas. 
Kolmas Eesti üleminekuperioodil avaldunud tunnus oli “abitus”. See ilmnes nii Eesti ühiskonna suhtumises välisriikidesse kui ka välisriikide suhtumises siinsesse ühiskonda. Abitus väljendus ühelt poolt siia saadetavas massilises humanitaarabis, teisalt ühiskonna hoiakus. Eesti riigijuhid märkisid korduvalt avalikkuse ees, et maailm on kohustatud Balti riikide eest hoolitsema, kuna neid tabanud viletsus on tingitud suurriikide lepetest Teise maailmasõja eel.
Siin võib välja tuua ka püüde määratleda oma positsiooni globaalpoliitikas Venemaa ja Läänemaailma vastandumise kaudu. Eesti tunnistas ametlikult, et pretendeerib oma mineviku ja geopoliitilise asendi tõttu Venemaa tundmises ühele juhtivatest kohtadest maailma poliitikas (Alaküla, 1993: 2). 
Eesti kultuurilist teadvust iseloomustas kuni 1990. aastate alguseni opositsioonilisus totalitaarse ühiskonna suhtes. Sellega on seletatav ka tugev ideeline kollektivism, rahvuslik enesekesksus ja ühtekuuluvustunne vahetult Eesti taasiseseisvumise eel. 
Mõisted, mis seda tunnetust saatsid, olid “vabadus” ja “hirm”. “Vabadust” võib vaadelda ka 1980 –1990. aastate protsessis primaarse jõuna. See oli idee, mis toetas inimeste käitumist. 
“Hirm” oli aga antiidee, mis avaldus ühelt poolt  totalitaarsest ühiskonnast põgenemisena, teisalt  kaitsehoiakuna.
Neljas kümnendivahetust iseloomustanud tunnus oli seega kaitsehoiak. See väljendus  avaliku arvamuse spektris, kus ühes äärmuses oli totaalse riikliku kaitsekontseptsiooni väljatöötamine, teises relvade laialijagamine rahvale, mis pidi ühtlasi näitama valitsuse usaldust rahva vastu (Postimees 01. 03. 1993).

Kultuuriline teadvus muutus oluliselt pärast  riikliku iseseisvuse taastamist. Suurt rolli mängis siin monetaristliku ideoloogia esiletõus ja traditsionalismi taandumine.
Üks lihtsamaid indikaatoreid, millega mõõta rahvusluse muutumist ajakirjanduse põhjal, on vaadata, kui palju on väljaanded ühel või teisel ajal rääkinud Eestist. Antud juhul on vaatluse all sõnade “Eesti” ja “eesti” kasutamine päevalehes Postimees esileheküljel oktoobrikuu esimesel täisnädalal aastatel 1991, 1993, 1995 ja 1997 (vt. graafik nr. 9). 
Uurimusest ilmneb, et sõnade “Eesti” ja “eesti” kasutamine on võrreldes 1991. aastaga vähenenud 3 – 5 korda, kinnitades väiteid individualistliku ja egotsentrilise ühiskonna kujunemisest. 
Teine nähtus, mis ilmneb sõnade “Eesti” ja “eesti” vaatlemisel, on nende asend rahvusluse suhtes. Kui 1991. aastal räägiti pigem Eestist kui ideest, siis 1997. aastal Eestist kui reaalsusest. 1990. aastate alguses seostuvad Eesti kui rahvusega sellised mõisted nagu “aktiivsus” ja “optimism”, 1990. aastate teisel poolel pigem “passiivsus” ja “pessimism”.
 

Sõnade “Eesti” ja “eesti”* esinemine Postimehe esiküljel oktoobri esimesel täisnädalal aastatel 1991, 1993, 1995, 1997
 

Aasta                                          1991     1993     1995     1997
“Eesti” esinemine (kordades)         148         51         64         34
 

* Sõnade “Eesti” ja “eesti” vaatlemisel tuleb olla ettevaatlik, kuna neil võib olla  varjundeid, mis võivad  küsitavaks teha nende interpreteerimise rahvusluse indikaatoritena. Näiteks loosung “Eesti NSV Nõukogude Liidu vennalike rahvaste peres” on pigem antirahvusluse indikaator. 

Kultuuriline teadvus 1990. aastate teisel poolel. 
1990. aastate teisel poolel iseloomustab kultuurilist teadvust rahvusliku enesekesksuse ja ideelise kollektivismi kadumine. 
Vene sotsioloogi Igor Koni sõnul on kollektiivse mentaliteedi “meie” asendumine individualistliku “minaga” kõigi endise NSV Liidu riikide tüüpiline tunnus, iseloomustades üleminekut turumajandusele ja liberaalsesse ühiskonda (Hommikuleht 04. 02. 1995). Inimeste jaoks muutuvad rahvuslikest probleemidest olulisemaks isiklikud probleemid.
Kuigi ideelise kollektivismi ja rahvusluse taandumine on postsotsialistlikes riikides olnud sarnane, toob USA sovetoloog Paul Goble Eesti puhul välja spetsiifilise põhjusena Vene vägede lahkumise, mis põhjustas rahvusliku ühisrinde lagunemise (vt. Kasesalu, 1994).
Ühiskonna avanemine ja demokraatia areng lõid üha enam võimalusi elutegevus- ja suhtlemisvormide mitmekesistumiseks. Kollektiivse eneseteadvuse asemel tõusis esile individualism. Individualistliku ühiskonna tekkega kaasnesid kultuuris mitmed olulised muutused. 
Kosmopolitiseerumine. Tekkis juurteta inimese mentaliteet, mida iseloomustas pidev püüe millegi uue ja parema järele. Oluliseks muutus kohati teiste õigusi ja vabadusi eirav egoismile kalduv isiklik mugavus. 
Postmodernistliku elulaadi tekkimine. Ollakse väga mures selle mulje pärast, mida teistele endast jäetakse. Käiakse psühhoanalüütiku juures, loetakse kaloreid, võetakse pille ja tõstetakse jõusaalis kangi (vt. Pilvre, 1996: B2) 
Uute subkultuuride tekkimine. Subkultuuride tekkimises võib välja tuua kolm suundumust. Esiteks - uute subkultuuride tekkimine tehnoloogilise uuenemise taustal. Üks arenevamaid on siin internetisubkultuur. Teiseks, sotsiaalsest tõrjutusest tekkivad subkultuurid, nt. narkomaanide, kodutute subkultuur jms. Kolmandaks - ühiskonna tolerantsuse taustal tekkivad subkultuurid, nt. seksuaalvähemuste subkultuur.
Staarikultuse kujunemine. Individualistlikule tarbimisühiskonnale on iseloomulik ühtede ja samade end massimeediale eksponeerivate inimeste ekspluateerimine. Ühelt poolt on tegemist inimestega, keda ühiskond tarbib meelelahutuseks, teisalt aga inimesetega, kes on olulised arvamusliidrid ja eksperdid ühes või teises valdkonnas.
Kui 1990. aastate alguses iseloomustas Eesti ühiskonda “abitus”, siis 1990. aastate teisel poolel räägitakse Eestiga seoses “edukusest”. Selle aluseks on majanduslike reformide kiirus ja teiste maailma riikide usalduse võitmine. 
Paralleelselt majandusreformidega on 1990. aastate teisel poolel sattunud Eestis konflikti rahvusluse ja liberalismi idee. Üha enam räägitakse rahvusvahelistest suurfirmadest, kes on riigi poliitika tegelikud suunajad. “Ja poliitikud ei taha seda tunnistada,” tõdeb Tartu ülikooli õppejõud Ivar Tallo, väites, et poliitikud ei ole aru saanud rahvuslike huvide ja liberaalse majanduse kokkusobimatusest. 
Teine Eesti ühiskonna oluline tunnus, mis tõusis esile 1990. aastate keskel, oli avalik globaalne teadvus, mille reaalseks väljundiks on Eesti kaasamine rahvusvahelistesse probleemidesse – narkootikumide leviku tõkestamine, võitlus kasvava vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu. Eesti liitus rahvusvaheliste rahuvalveoperatsioonidega Bosnias ja Liibanonis, taastas koha Rahvusvahelises Olümpiakomitees, liitus ülemaailmsete kliimakonventsioonidega jms. 
Lisaks avalikule globaalsele teadvusele hakkas 1990. aastate teisel poolel kujunema välja ka varjatud globaalne teadvus, mis avaldus elulaadis  mitmete globaalsete tendentside kaudu. Krista Loogma Eesti Tuleviku-uuringute Instituudist toob välja kuus globaalsete tendentside rühma (Loogma, 1996: 16):

1) mobiilsuse kasv ja paiksuse vähenemine: aja-ruumikasutus muutub üha vabamaks. Seda tänu autode arvu kiirele kasvule ja elektrooniliste sidevahendite arengule. Kinnisvaraturu käivitumisel võib eeldada Eesti-sisese rände aktiviseerumist;
2) täistöökohtade olulisuse suurenemine: täistöökohtade olulisuse vähenemine. Moodsate infotehnoloogiliste side- ja muude töövahendite laiem kasutuselevõtt annab võimaluse ühe ja sama tööga seotud inimestel paikneda riigi eri paikades; 
3) töö ja vaba aja suhte muutumine: tööaja vähenemine. Tänu sellele saavad inimesed rohkem aega kulutada enesetäiendamiseks;
4) individualismi süvenemine: muutumas on ühiskondlikud ja inimestevahelised suhted, süveneb individualism ja subjektiivsus, samuti ratsionaalsus ja pragmaatilisus inimsuhetes;
5) keskkonnasäästlikkuse kasv: aktualiseerub keskkonnasäästlikkuse põhimõte, millel praegu veel laia kandepinda ei ole; maaelu väärtustamine eestlaste hoiakuis, mis on praegugi tugev ja tugevneb veelgi;
6) tervisliku elulaadi populariseerumine: terviseprobleemide teravnemine ja rahva tervise järsk halvenemine on kiirete muutustega kohanemise hind; suureneb tervise väärtustamine ja areneb eneseabistamisideoloogia: inimesed hakkavad rohkem endale lootma ja ennast usaldama.

Globaalse teadvuse kujunemise taustal võib väita, et kultuur on minetamas oma rahvuslik-institutsioonilist tähendust ja muutumas hingelis-vaimseks substantsiks. (Keskküla, 1997: B1) Kultuur ei ole esmajärjekorras enam kindla kohaga seostuv tegevusala, vaid hingehoiak ja maailmavaade.

Postimeest analüüsides võib saada mõningase pildi ühiskonnas valitsenud väärtuste muutusest. Eeldades, et demokraatlikus ühiskonnas ja turumajanduse tingimustes määravad lehe sisu lugejate ja ühiskonna ootused, on võimalik ajakirjanduse vahendusel vaadata, millistel teemadel on ühel või teisel etapil ühiskonnas tähtsust. 
Analüüsis ilmneb, et 1997. aastaks on oluliselt suurenenud majanduse tähtsus ühiskonnas. Postimehes ilmus majandusteemalisi kirjutisi 8,5 protsenti rohkem kui 1991. aastal. Samal ajal on suurem osa teemadest leidnud 1991. aastaga võrreldes vähem kajastust. 
Ka kultuuri, hariduse ja teaduse teemade mõningane esilekerkimine viimastel aastatel on pigem vormiline kui sisuline. Ajalehed ei kirjuta mitte niivõrd kultuurist, teadusest, haridusest endast, kuivõrd neis valdkondades valitsevast rahapuudusest ja majanduslikust madalseisust.
 
Temaatiline kajastatus Postimehes 1991., 1993., 1995. ja 1997. aasta märtsikuu esimesel täispikal nädalal (%).

Nimetus       1991       1993       1995       1997
Poliitika        47,3*      40,7        42,1*      30,4
Majandus     15,0        22,7        26,0        23,5
Kultuur         15,0         9,2           7,6        12,7
Haridus         2,2           0,9           0,3          2,0
Teadus          1,1           1,0           0,6          2,3
Muud            19,4       24,5         23,4        29,1
_____________________________________________________________________
* 1991. ja 1995. aasta märtsikuu esimesel nädalal toimusid Eestis vastavalt referendum  Eesti iseseisvumise küsimuses ja riigikogu VIII koosseisu valimised. Need sündmused võisid tõsta poliitikateema tavapärasest rohkem esile.
 
Ühiskonna majandusliku orientatsiooniga on kaasnenud omakultuuri nõrgenemine. Eriti märgatav on eesti kirjanduse osakaalu vähenemine eestikeelses ilukirjanduses. Kui 1989. aastal oli eesti kirjanduse osakaal nii eestikeelse ilukirjanduse nimetustes kui kogutrükiarvus ligi 75 %, siis 1995. aastal oli eesti kirjanduse osakaal eestikeelse ilukirjanduse nimetustes 32 % ja kogutrükiarvust vaid 23 %.  See kõik on tähendanud välismaise maailmapildi invasiooni eestikeelse raamatu kaudu.

Muutused on toimunud ka lemmikkirjanduse struktuuris (Narusk jt., 1994: 61). Lemmikkirjanduse algupära lõikes on  vähenenud kodumaise ja eriti järsult vene tõlkekirjanduse osakaal. Samal ajal on kasvanud lääne tõlkekirjanduse osa lemmikkirjanduses. Suurenenud on puhtpõnevusliku, nö. eskapistliku lektüüri osakaal meeliskirjanduses, seda eriti noorte meeste seas.
Eesti muusikalises elus kirjeldavad 1990. aastatel aset leidnud muutusi mõisted “infoplahvatus” ja “sotsiaal-kultuurilise konteksti avardumine” (Arujärv, 1997: 18). Selles on mänginud olulist rolli eesti muusikute kontaktid läänepoolse kultuuriruumi ja turuga ning kultuuriinfo suurem kättesaadavus. 
Esimeseks tingimuseks maailmas läbilöömiseks on inglise keeles laulmine. Kuigi, kaasaegses globaalkultuuris tõuseb üha enam esile rõhutatud unikaalsus ja originaalsus,  viimastel aastatel on globaalsele areenile hakanud jõudma ka teised – eksootilised keeled. Eesti keel ei ole aga kahjuks nii eksootiline, et sellega oleks võimalik maailmas läbi lüüa (vt. Äripäev 19. 06. 1993). 
Inglise keele kui "globaalse emakeele" jõulisus on toonud kaasa inglise keele leviku ka eesti muusikas. Kui vaadata 1997. aasta eesti muusika edetabelit "Aastahitt 97" (http://www.er.ee/r2/aastahitt97/97eesti100.html), selgub, et tabelis toodud 100 parimast eesti laulust 21 on ingliskeelsed. Lääne muusika populaarsusest Eestis annavad tunnistust ka Eesti CD-müügi edetabelid. 1995. aasta 40 enim müüdud CD hulgas oli 9 Eesti plaati, 1996. aastal aga vaid 7 plaati. 
Erinevalt Eesti levimuusikast, mis ei ole suutnud globaalsel areenil kanda kinnitada, on ülemaailmset tunnustust saavutanud mitmed eesti süvamuusika heliloojad ja dirigendid. Viimaste aegade levinuim muusikaväljaanne maailmas BBC Music Magazine avaldas 1997. aasta septembris rubriigi "Who's who in Music", kus nimetati enam ilmus enam kui 250 tuntud muusikainimest, keda peetakse XX sajandi lõpul olulisemateks tegijateks maailmamuusikas. Loetelus oli ära toodud ka neli eesti muusikut, - kaks dirigenti ja kaks heliloojat: Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Paavo Järvi ja Neeme Järvi (Sirp 19. 02. 1997).
Eesti muusikute tunnustamist kommenteerides kirjutab  Sirp: "Oleme oma rahva üliväikse suhtarvuga ometi oma professionaalse muusikakultuuri esimese sajandi lõppedes suutnud anda nähtava panuse euroopaliku ühiskultuuriruumi muusikasalve."

Suured sotsiaalsed muutused 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses on kõigutanud paljude inimeste usku eesti kultuuri elujõulisusse. Jälgides senist arengut, on väited kultuuri hääbumisest veidi ennatlikud. Kui arvestada, et Eesti kultuuriteadvuse teke on tihedalt seotud modernismi algusega Euroopas, ja et eesti kultuur on pidevalt liikunud käsikäes kiirete ühiskonnamuutustega, siis võiks eeldada, et eesti kultuur on igasuguste raputustega piisavalt treenitud (Rähesoo, 1998: 7) ja suhteliselt immuunne uute mõjutuste suhtes.
Samas tuleb aga tunnistada, et kultuuriliste muutuste mehhanismid on viimastel aastatel oluliselt teisenenud. Rein  Taagepera on senise kultuurilise identiteedi säilimise tingimusena toonud välja geograafilis-keelelised alused – Eesti poolsaareliku olemuse, keele eripära ja asendi katoliku/protestantliku ning ortodoksse religiooni piirialana, mis on aidanud ehitada iseseisvat identiteeti (Taagepera, 1993: 5). Need kaitsemehhanismid ei kehti aga maailmas, kus suurim kultuurilooja ning -levitaja on massimeedia.
Teine oluline aspekt on see, mida pidada eesti kultuuriks. Palju seda, mida peame ehteestilikuks, kaasa arvatud meie laulupeod ja rahvariided, meie külaarhitektuur ja kohvikukultuur, rääkimata professionaalsest kunstist, muusikast, kirjandusest, on tekkinud ja kujunenud väljast tulnud mõjutuste all. Seega on juba praegune kultuur suuresti võõraste oma. Ainus vahe on selles, et  meie oleme suutnud suure osa sellest säilitada, mis mujal on juba hääbunud. 
Suuresti on see tingitud Eesti ühiskonna suletusest XX sajandi teisel poolel, mil ülejäänud maailm tegi läbi suured muutused. Seega võib öelda, et eesti kultuuri unikaalsuseks on see, et sotsiaalsete muutuste aktiivsus on olnud paljude sisemiste ja väliste mõjutuste tagajärjel pärsitud ning kunagisest euroopalikust kultuurist on välja kasvanud unikaalne eesti kultuur.
Oluline erinevus praeguste ja XIX sajandi vahetuse ühiskondade sarnastumises on see, et tollased kultuurikanded toimusid  tugevate ajalis-ruumiliste filtrite kaudu. Praegune kultuur, mis levib massimeedia vahendusel, suudab säilitada paremini oma eripära, mistõttu peaks olema ka tõhusam uute väärtuste kultiveerimisel.

Raivo Suni

Kasutatud allikad

A. Alaküla, Pidupäevapaanika. – Postimees  01. 03. 1993.
E. Arujärv, Vastab muusika. – Teater. Muusika. Kino  nr. 4 , 1997.
A. Kasesalu, Supervõim eile ja täna. – Postimees 16. 05. 1994.
T. Kaugema, Kultuurist ja massikultuurist. – Postimees 11. 10.  1993.
K. Keskküla, Kultuuri paisumine. – Eesti Ekspress 11. 04.1997.
K. Loogma, Globaalsed tendentsid Eesti elulaadis. – Sõnumileht 6. 03.1996.
A . Narusk, jt. Murrangulised 80-ndad ja 90-ndad aastad Eestis:Töö, kodu ja vaba aeg – Tallinn – Helsingi 1994.
B. Pilvre, Inimene sajandilõpu ruumis, intervjuu keskkonnapsühholoogia professori Mati Heidmetsaga. – , Eesti Ekspress 19. 06. 1996.
J. Rähesoo, Modernsuses kasvanud kultuur. Sõnumileht, 16. 01. 1998.
R. Taagepera, Estonia: Return to Independence. Westview Press-Boulder, San Fransisco – Oxford 1993.