Onudest-tädidest-kappidest vaevatud Villu Tamme
 
Ega luuletamine ole nali! See on asi, mis leiab ilmavalgust raske elusaatuse käes vaeveldes. Ja kui karikas lööb rõhumistest üle ääre, sünnib Villu Tamme luule. "Sorlimeki plätis" saabki Tamme kannatuste rada jälgida. Nagu ta ise ütleb: "Nii saab paljastatud selles /Luulekogus minu/ Sitast nätske hing" (Autor endast" lk. 6).
Paistab, et kurb elusaatus on ilmsüüta Tammele pähe kukkunud kui jääpurikas. Ja seda juba lapseeas. Kui Tamme lasteaias käis, astus ta papuga väljaheitesse. Selle haisu peale tuli kohale mängujuht ja hakkas laste tagumikke katsuma, et kindlaks teha, äkki mõni on püksi teinud. No ütle nüüd! Kohe tegumikke katsuma! Mis siis Tammel üle jäi, kui oma hingepiin ja solvumine luulekeelde välja elada. Siin peitub seletus ka sellele, tänu millele-kellele Tamme kasutab oma luules selliseid sõnu nagu "Nnum", "Ttiv", "Arüt". Eks ikka tänu mängujuhtidele, onudele Kolja, Endel, August.
Kuid pole halba ilma heata. Villu Tamme luules leidub ka meeldivaid inimesi. Üheks selliseks, vastupidiselt onudele, on tädi Luule, kes oma kehaosaga on kutsunud esile sellise luuletuse nagu "Tädi Luule". Kuid positiivsed tädikesed on selles kogus erandid. Sest enamasti sisaldab kogu selliseid tegelasi nagu siga, kes tõstab rusika ja püüab lüüa. Kellakägu, kes "Redised kõik nokib auklikuks / Niikui sulgunud on köögiuks / Hõbelusikad kõik tassib oma kappi / Pärast ropenda või kutsu miilits appi" ("Varas kellakägu", lk. 11). Kuid kui sea "töllerdamise" ja kellakäo varguste peale saab ropendada või miilitsat appi kutsuda, siis hoopis hullem lugu on kappidega. Kappide tegutsemise kõrval näivad kellakäo pikanäpuviperused lausa kraapsu- või paitegemisena. Kappide puhul on miilitsast vähe kasu. "Kapid teatavadd, et neil on ülesanne / Teostada üleliigse koli ärakanne". Ja "Nina kohtub saapaninaga / Jääd verisena lamama / Ja punane on udu silme ees". See tekitab abitust: "Kui oleks sinu teha see, sa lintšiks kapid ära / Kuid see pole sinu teha nagu näh" ("Kapid", lk. 18 -- 19). Raske on see luuletaja elu.
Ajal, mil Vene sõjaväest pole Eestis enam haisugi ja Gorbatšovgi on juba unustusehõlmas, ei saa enam laulda perestroikast või keemiakombinaadist. Võibolla ongi nõukogude võimu kadumine põhjuseks, et räägitakse kellegi Pungi surmast. Ühe kolmandiku kogust moodustuvad JMKE laulutekstid. Kes see Punk on, mina ei tea. Sama palju need tekstid kogus sotsiaal- ja galaktikaluule kui punk. See on siis üks kolmandik. Kuid olgu selle pungiga kuidas on, suurem roll selle kogu juures on rahvuslikul elemendil. Alustades kasvõi rahvajutulike õllesaalilugudega: "Vestlesid kord õllekas / viiner, viisk ja viidikas. / "Olen maiuspala," ütles viiner. / "Olen jalas," ütles viisk. / "Olen vaalaskala," valetas viidikas." ("vestlesid kord..." lk. 12 ). Lõpetades regilauluga "Kui hakkan" ja muinasjutuga "Söönud", mis räägib mehest, kes sõi ära kaks prügikastist leitud räime. "Kui ta veel surnud on, siis ta ei / ela veel tänapäevalgi rõõmzalt edasi!" ("Söönud" lk. 30). Vähe sellest, et ühes luuletuses -- "Kalevipoja martüüriumis" on käsitletud eepost, Tamme on ka ise hakkama saanud eeposliku ballaadiga. Selleks on kogu nimiluuletus Sorlimeki Plät". Sorlimeki Plät on heatahtlik vaim, kes oma tahte vastaselt on määratud õnnetust tooma. Midagi Mefistofelese sarnast.
Mööda ei saa minna ka Villu Tamme keeleuuendustest. Näiteks on ta igivana välja vahetanud põlispõskse vastu ja pärn kannab nimetust bõrn. Rääkimata kreest, kelleks on teatud kuri loom, ja simbust, mis tähendab soolikat. Loomulikult kõlab simb sümpaatsemalt kui soolikas.
Head suhted näivad Tammel olevat ka loomade ja lindudega. Juttu on küll tuvist, kes on aknalauda õnnistanud, kellakäost, kukkedest, kes söövad kulda, viidikast, siilist, kitsest, prügikasti räimedest, "khavalast Rebasest" pluss Tamme eeposlikest loomadest. Kuid lemmikloomaks on Tammel kindlasti koer, kes figureerib tema luules korduvalt. Küll inimtüübina, sõbrana, ajades vastu säärt oma niisket koonu ja oksendavana, keda Tamme märkab peeglist, kui oma uusi kingi vaatab.
Just äsja ilmunud Contra luulekogus "12 kuud" on luuletus "Ei ole mina su raadio", mis põhineb heliredelil. Heliredeli motiivi on ka Tamme kasutanud luuletuses "Suur oktaav". Tamme raadiost ei räägi. Selles luuletuses kõneleb Tamme endast: "DO -- see olen, mina DoreaDoor, / RE -- see olen mina, RebaseRein." Kogus on ka üks kummaline mittetammelik luuletus. Selleks on eelviimane luuletus "Kõrvetavaks jääks". On teine kurb ja imelik: "Kuum on saanud soojaks / Soe on saanud leigeks / Ei saand sa õnnetoojaks / Ainult hing jäi haigeks" ("Kõrvetavaks jääks, lk. 45). Kuid Tamme kurva elusaatusega passib see kokku küll. Kurb on ka viimane luuletus: "Vat kus munn, see luuleraamat, / et ta otsa sai. / Iva, Mõte -- see jäi saamat', / Ütle või: "Ai-ai!"" ("Munn", lk. 46). See on küll tühi asi, et iva jäi saamata. Mis sest ivast, kui on lausa sõnum ja pealegi veel saatanlik. Vaata leheküljelt 25. Sõnum missugune!

Urmas Vadi