Pärnu Endla teatri lavastaja Kaili Viidas pälvis tänavu kevadel Eesti Teatri auhindade jagamisel eri vanuses vaatajaid tundlikult kõnetavate lavastustega „Tükk maad“ (Must Kast ja Eesti Rahva Muuseum) ning „Semud ja sellid“ (Endla teater) Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna. Ent selle asemel, et jääda igati väljateenitud puhkuse korras võrkkiike lesima, hõlmab Viidase teatrisuvi koguni kolme lavastust, mis ta eri paigus esietenduseni juhatab. 13. juunil jõuab Endla teatri Küünis lavale Saxo Grammaticuse, Shakespeare’i jt tekstidel põhinev „amletH“, 27. juunil toob Viidas Rakvere teatriga Köster Gööcki majas välja Frank McGuinnessi monodraama „Tikutoos“ ning 1. augustil esietendub Pärnu kuursaali õues loomingulise ühenduse Varblane Katusel muusikaline suvelavastus „Raim“, milles jutustatakse läbi Pärnu suvede helilooja Raimond Valgre lugu.

Suvi võiks olla selleks, et puhata ja mängida, kuid selle asemel oled andnud lubaduse tuua välja koguni kolm eriilmelist lavastust. Kas suvelavastuse tegemine käib teistmoodi kui kehva ilmaga aastaaegadel?

Ikka teistmoodi. Suveteatris saavad tihtipeale kokku inimesed, kes tavaliselt koos ei tööta – tegijaile on see õige magus komm. Teine erisus väljendub selles, et publik on suvel otsingulisem, agaralt otsitakse elamusi ja tullakse hea meelega imelikesse paikadesse teatrit vaatama. Suveteater on sageli seotud kohaspetsiifikaga: saab minna paikadesse, kuhu külmal ajal ei satuta. Lavastusmeeskonnale teevad õige mängukoha otsingud ettevõtmise küll keerulisemaks, kuid ühtlasi võib leidlik ruumi­kontseptsioon olla lavastuse kese – ruum hakkab lavastama lugu, loob vajalikud tingimused ja atmosfääri.

Minu selle suve kolmest lavastusest „Tikutoos“ jõuab publiku ette Rakvere vanalinnas asuvas Köster Gööcki majas, mis enamasti seisab tühjana. Aga kui heita pilk ajalukku, siis samas majas tegutsenud koolis on õpetajate või õpilastena töötanud või käinud Friedrich Reinhold Kreutzwald, Friedrich Robert Faehlmann, Juhan Kunder, Kristjan Raud, Ernst Peterson-Särgava jpt, ning just sellele majale heisati 1918. aastal esimesena Rakveres sinimustvalge lipp. „Tikutoosi“ lavastusega on seotud kahel korral ette võetav heliline ja pildiline rännak „Linn tikutoosis“, mille käigus jalutatakse Rakvere teatri majast Köster Gööcki majani, et märgata pisiasju, linnas valitsevat rahu, kummalisi arhitektuuridetaile jm. Selline detailide märkamine on iseloomulik ka „Tikutoosi“ peategelasele. Köster Gööcki maja ise pakub samuti ruumielamuse.

„Raimi“ puhul on ülitähtis, et seda mängitakse Pärnu kuursaali õues, just seal, kus Valgre kunagi oma Pärnu-suvede aegu pilli mängis. Koha autentsusel on siin hästi suur roll. Endla Küünis etenduva „amletHi“ puhul on meil kasutada haruldane võimalus, mida repertuaariteatris võib endale harva lubada: saime lavaruumi üles ehitada nii, et seda proovide käigus ja etenduste vahepeal maha ei võeta. Mänguruumi teeb sel korral eriliseks, et publik istub üksnes rõdul ning näitlejad saali põrandal mängivad alt üles. Tekib hoopis teistsugune perspektiiv.

Kuidas jõuavad sinuni lavastamist väärivad materjalid ja kui palju on lavastajal vabadust valida, kellega seekord koos töötab?

Mul on olnud üpris vabad käed, mingit rõhumist pole ma küll tundud. Repertuaariteatris antakse sageli muidugi ette, et need ja need näitlejad on parajasti vabad. „amletHi“ puhul sai kõik alguse peategelasest ja mõistmisest, et teda peab mängima Sten Karpov – see suurroll käib tugevalt kokku tema psühhofüüsise ja isiksusega. Projektiteatrites lavastusi tehes valib sobivad näitlejad enamasti lavastaja, ehkki on ka teistsuguseid näiteid. Rakvere teatri monolavastusega „Tikutoos“ oli aga nii, et see pakuti mulle komplektina, kuhu kuulus nii näidend kui ka sealset tegelast mängiv Silja Miks. Õige ja võluv kombinatsioon, ma poleks teistmoodi seda ette kujutanudki.

Mulle kui lavastajale meeldivad ka teatrite kunstiliste juhtide antavad ülesanded, et sellel või teisel näitlejal oleks rolli vaja, mõtle ta peale. On äärmiselt tähtis, et näitlejate tööhõivel ja arengul hoitakse silm peal, seda jälgitakse. Paraku viimasel ajal juhtub seda üha harvem, meil on rohkem ikkagi esil lavastajakeskne traditsioon: lavastaja pakub välja ideed, langetab otsused. Seejuures võin üldistades öelda, et näitlejate hääleõigus on tegelikult kasvanud: palju tugevam on näitlejaperspektiiv – tema sõnum –, olulisemaks on saanud, kuidas näitleja midagi teeb. Tunnistust annab sellest kas või trupitööde ja koosloomelavastuste, samuti monolavastuste osakaalu kasv, niisiis gurmaanide värk.

Kui hakata esietenduste kronoloogia järgi minema, siis esimesena saab lavaküpseks Endla teatri „amletH“. Lugu kõhklevast-kahtlevast Taani printsist, kelle onu tapab tema isa ja abiellub tema emaga, teatakse eelkõige Shakespeare’i „Hamleti“ põhjal. Lavastusse „amletH“ on kokku segatud teistegi autorite samal teemal tekste. Miks ei piisanud üksnes Shakespeare’ist?

Seitse-kaheksa aastat olen plaaninud Sten Karpoviga peaosas „Hamletit“ lavastada, ent ju ma siis polnud selleks veel küps, et seni oli tegemata. Algselt ma ei teadnud, et taani ajaloolane ja teoloog Saxo Grammaticus (1150–1220) on kirjutanud üles taanlaste saagad, mida hiljem tõenäoliselt sattus lugema Shakespeare või see, keda tänapäeval Shakespeare’iks nimetame – kipun olema seda meelt, et tema teosed kirjutas keegi varikirjutaja ja Shakespeare oli siiski teatriomanik. Dramaturg Ott Kilusk luges neid saagasid, seda alg-„Amletit“, ning mõni aasta tagasi tutvustas neid mulle, et selline variant on ka olemas. Alguses see mind kuigivõrd ei köitnud. Ega Shakespeare’i „Hamletki“ ole naislavastajate esimene valik, palju poliitilisi mänge ja mehelikke teemasid, ent Saxo Grammaticuse tekst mõjus selle kõrval eriti robustsena – sama hea, kui hakata otse, ilma filtrita lavastama Henriku Liivimaa kroonikat.

Shakespeare’i „Hamlet“ on vaieldamatult tüvitekst: nii palju kirjanikke, nii tänapäevaseid kui ka Shakespeare’i kaasaegseid, on ehitanud sellele oma tekste, võtnud selle tükkideks ja uuesti kokku pannud, vahel kasutanud sealt mingeid osi. Tohutu inspiratsiooni­allikas. Ent siiski ahvatles mind näidata, et Shakespeare ei ole kõige alus, vaid ka tema toetub millelegi – kuskil on tegelik põhjavesi. Saxo Grammaticuse kirja pandud saagad on karm Jüütimaa lugu: kõle tühermaa, kus kogu aeg puhub tuul ja on külm, inimesed üritavad seal ellu jääda, hauvad kättemaksu ja veritasu kandub edasi põlvest põlve. Ühtäkki mõistsin, et kui võtta see Shakespeare’i loo alla, siis neis on midagi sarnast, ehkki Shake­speare räägib sisemisest ja Saxo Grammaticus väljastpoolt tulevast jõust, mis määrab inimese saatuse.

Veel on elu viinud mind kokku selliste Hamleti-teemaliste tekstidega nagu Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“, kus on võetud kaks kõrvaltegelast ja tõstetud nad tähelepanu keskmesse, ning Janusz Głowacki näidend „Fortinbras jõi end täis“, mis on ehe näide poliitilisest absurdihuumorist. Kui Saxo Grammaticuse seikluslikud saagad välja arvata, siis kõik need on huumorile ja absurdile vaatamata oma olemuselt filosoofilised tekstid ning sobivad kummalisel kombel kokku: Saxo Grammaticus kui põhja­vesi, Shakespeare nagu puutüvi ning sealt hargnevad oksad, millel istuvad Stoppard ja Głowacki.

Inimeste ajalootaju ja elutunnetus on samamoodi paljukihiline. Kõige all on põhiinstinktid, millele oleme aegade jooksul õppinud uusi kihte peale kasvatama, aga seda kõige sügavamat ja tooremat keset püüame iga hinna eest varjata, ent mingites olukordades kerkib see ikka pinnale. Nii saabki selgeks, et inimkond õpib küll kogu aeg, aga üldse ei arene, ikka tehakse täpselt sama rumalaid vigu. See paradoks teeb mulle väga haiget. Ühiskond oli katki ka sada ja viissada ja tuhat aastat tagasi, juba enne Kristust oli maailm katki. Miks me küll ei õpi?

Mis tähendus on „amletHi“ puhul lavastuslikult võttel, et publik on pandud istuma rõdule ja näitlejad mängivad all saalis?

Niiviisi on publik asetatud jumalikku või kohtumõistja, otsustaja positsiooni. Selline paigutus pakub hoopis teistsuguse vaatajakogemuse, aga seab näitlejate ette ka teistmoodi ülesande – neil tuleb mängida alt üles. Tekib teistsugune perspektiiv, ülalt alla vaadates ruum näitlejate asetsemise kaudu pingestub ja vaatajale avaneb inimsuhete kartograafiline vaade.

Järgmisena jõuab Rakvere teatri suvelavastusena publiku ette iiri kirjaniku Frank McGuinnessi mononäidend „Tikutoos“: psühholoogiline lugu väikesele saarele kurja maailma eest pakku läinud naisest. Mis on selle karmi loo kesksed teemad, mis sind lavastama asudes köitsid?

Esiteks meeldib mulle „Tikutoosi“ puhul näitleja ja näidendi kooslus. Silja Miks on äärmiselt huvitav näitleja, kes teenimatult ehk veidi varju jäänud. Mis näidendit puudutab, siis tegemist pole lihtsa tekstiga, kuid see on hästi kirjutatud, paljukihiline – kihilisus on alati huvitav – ega ole kohe lihtsasti lahti muugitav. See naine peab seisma silmitsi iseendaga, kriminaalsete allhoovustega lugu jutustatakse läbi ühe inimese elutunnetuse. Vaadeldakse seda, kuidas see inimene püüab hakkama saada talle tehtud halvaga, aga ka tema enda otsuste ja valikutega.

Selles loos räägitakse ka õigusruumist, õiglusest, sellest, kas inimesel on võimalik leida kaitset, ning kes teda aitab, kui elu on raske ja ebaõiglane, kui väliselt tugev inimene on seestpoolt täiesti katki ja jäänud maailma lõplikult üksinda. Kui õigusruum ei toeta, kust siis tegelikult abi saab? Kahjuks tuleb tunnistada, et praegusest Eesti ühiskonnast kõlavad vastu samad rasked teemad – võib-olla mitte nii palju kui Iirimaal, aga neid tuleb ka meil ette.

Väga puhas ja poeetiline näidend, aga seejuures täis küsimusi ja mõistatusi. Nõuab kaasamõtlemist ja ilmselt rebestab vaataja hinge.

Kolmanda suvelavastusena tood Pärnu kuursaali õues välja „Raimi“. Raimond Valgrest on Mati Põldre mängufilm „Need vanad armastuskirjad“, mitu dokumentaalfilmi, Kaarel Kilveti lavastus „Valge tee kutse“ ja Mart Sanderi „Me peaksime rääkima Raimondist“, palju on temast kirjutatud. Ilmselt tuli teil koos dramaturg Ott Kiluskiga nuputada välja mingi uus vaatenurk? Millest Valgre puhul pole veel räägitud?

Usun, et isegi pärast meie lavastust jääb neid nurki, mille alt Valgret vaadata. Tema elus on palju peatükke, millest pole seni eriti räägitud. „Raimi“ puhul on kõige võluvam vahest see, et Valgre ei jää seal puhtalt unistajaks ja mõtisklejaks, vaid ta on luust ja lihast inimene. See on eelkõige noore inimese lugu. Tõsi, puudutame lavastuses ka tema viimast eluperioodi, seda kõige raskemat ja keerulisemat aega, kuid sündmused hargnevad ajale vastupidises suunas – alustame lõpust ja liigume päikesesse. Selline vaatenurk annab võimaluse küsida, mis siis kui …? Mis siis, kui poleks tulnud sõda? Tagurpidi lugu jutustades näeb Valgret särama löömas, lendu tõusmas.

Pärnus on veel inimesi, kes oskavad Valgrest rääkida, jagada autentseid mälestusi – võib-olla mitte enda omi, küll aga oma vanemate mälestusi. Meil oli kokkupuude prouaga – nüüdseks on ta meie seast kahjuks lahkunud –, kes oli siis väike tüdruk, kui Valgre suviti Pärnus olles nende hoovimajas elas. Hiljem sai sellest tüdrukust akordioniõpetaja, ja ma ei suuda uskuda, et see oli juhus. Kui sirvida vanu fotosid, mis on sellessamas majas ja selle ümbruses tehtud, siis vaatab sealt vastu 1930. aastate hea Eesti elu, tunda on toonases Pärnus valitsenud vabameelsust ja helgust. Tolle proua mälestuste kohaselt oli Valgre tagasihoidlik ja vaikne mees. Mälestusi oleme kogunud teisteltki, näiteks Marko Matvere jagas toreda mälestuspildi, mis pärineb tema vanaisalt ja vanaemalt. Üheks oluliseks tegelaseks on lavastuses tõusnud Liivi Loosme, kes oli üks Valgre suvistest silmarõõmudest Pärnus – kahjuks suri ta noorelt tuberkuloosi.

Lavastuses keskendutakse Valgre Pärnu-lugudele ja selle linna ajalugu jookseb kogu aeg taustal. Pärnu kui suvise vabameelsuse kants. Kui Valgre Pärnus koos orkestrikaaslastega alustas, oli ta väga noor, napilt veerandsada aastat vana. Temast kiirgas siiras soov elada täiel rinnal, mingit ontlikkust ja tohutut kannatamist neil suvedel küll polnud. Orkestripoiste sissetulek oli väga hea, nad elasid nagu kuninga kassid. Äärmiselt huvitav on lugeda tolleaegseid ajaleheartikleid, kes kus esines ja mis ümberringi toimus.

„Raimis“ on oluline tegelane Raimondi ema Linda Valgre, selgub, kui tähtsat rolli mängis ema tema elus. Linda Valgre oli kange iseloomuga naine: võttis osa Naiskodukaitse tööst, harrastas näitemängu, lahutas abikaasast, mis tol ajal oli väga teistmoodi otsus. See, kuidas ta suhtles-käitus oma pojaga, polnud üldse tavapärane – „tappev armastus“ võib vist selle kohta öelda. Nii et vabu vaatenurki on küllaga.

Mida on Valgre elukäigus ja muusikas sellist, miks iga eestlane teda omaks peab?

Tema traagiline saatus on kindlasti müüdiloome üks allikaid, samuti Eesti aja kauge kaja, meie igatsus selle järele. Eestlastele meeldivad kurvad lood. Kui Valgre elaks tänases päevas sellisena, nagu ta oli oma elu lõpul, siis mina teda oma koju ei tahaks, ta oli lihtsalt üks joodik. Ent müüdi loob ikkagi see, et ta ei olnud ju kogu aeg joodik, vaid nooruses hoopis hea, tubli ja andekas, suure potentsiaaliga poiss.

Ja üks asi on veel oluline. Minu arvates sobivad tema laulud oma lihtsuses pigem näitlejatele – mitu näitlejat on öelnud, et Valgre laule on teisest perspektiivist hea laulda. Leidsin ERRi arhiivist Reet Linna saate „Ob-la-di, Ob-la-da“, mis pühendatud Valgrele, seal vestlesid tema noorpõlvesõber Georg Metssalu ja režissöör Mati Põldre. Ei ole säilinud ühtegi salvestist, milles Valgre ise laulab – küllap seegi on aidanud müüdi tekkele kaasa. Nimetatud telesaates rääkis Metssalu, et lavastuses „Valge tee kutse“ tabas Sulev Luik väga täpselt Valgre tüpaaži ja olemust, just täpselt selline ta oligi. Aga Luige lauluhääl polevat olnud üldsegi see, Valgre olla laulnud hoopis nagu Uno Loop. See tulnud välja kogemata: Loop võtnud seda sarnasust ise teadmata oma repertuaari ühe Valgre varasematest lauludest ning tema hääle kõlavärv klappinud väga täpselt.

„Raimis“ nimisoalist mängiva Sander Roosimäe puhul on saanud kokku kaks omadust, mis teevad temast peavõidu. Sulev Luige õde on öelnud, et Sander on täpselt nagu Sulev, sama habras ja läbipaistev olek, sarnasus on suur. Lavastuse muusikajuht Feliks Kütt ja lauluõpetaja Ele Sonn, ise teadmata seda Uno Loobi paralleeli, kinnitasid aga ühest suust, et Sander laulab täpselt originaalhelistikes ja tema tämber on unoloobilik. Nii et peaosatäitjas on saanud kokku kaks väga valgrelikku joont.

„Raimi“ Pärnu-temaatika taustal on asjakohane küsida: milline teatrilinn on Pärnu? Mis on Endla teatri eripära?

Pärnu on linn, kuhu inimesed tulevad puhkama. Aga see ei tähenda, et teatrielamus peab seal olema ilmtingimata kerge, küll aga elamuslik. Tartus on lisaks suurele Vanemuisele tekkinud mitu väiksemat teatrit, Viljandis on Ugala kõrval ka Temufi, kuid Pärnus on lisaks Endlale üksnes suviti tegutsev Pärnu Suveteater. Väiketeatreid võiks Pärnus olla rohkem, kas või suve silmas pidades, aga see asi on vist muutumises.

Kui võtta kitsamalt Endla, siis see on teater, mis üritab katta võimalikult laia sihtrühma, repertuaar püütakse hoida hästi laiali: klassikast tänapäevani, maailmakirjandusest eesti kirjanduseni, väikelastest vanuriteni. Teatri loominguline juht Ingomar Vihmar üritab leida nii teravust kui ka malbust, püüab hoida need tasakaalus.

Kui tähtis on sulle Endla teatris töötamine? Vaikselt seljataha libisev kevad on toonud teateid, et mitu seni repertuaariteatris töötanud näitlejat on otsustanud nüüd proovida vabakutselise leiba, sest nõnda olevat vabadust rohkem. Äkki olekski vabakutselisena rohkem võimalusi?

Loomingulises mõttes kindla koduteatri olemasolu võib-olla polegi nii tähtis, sest palju on tekkinud projektiteatreid, kelle juures saaks tööd teha, samuti kutsuvad repertuaariteatrid aeg-ajalt enda juurde lavastama. Tööst ilma ei jääks. Aga Endla-suguses repertuaariteatris töötamine, turvaline töökeskkond annab, vastupidi, vabaduse, mida kohe võib-olla ei märkagi.

Vabakutselise elu on palju karmim maailm: eelarve on kasin ja eksimisvõimalus sellevõrra väiksem, olud palju piiratumad. Väikeses teatris saab teha kahe-kolme, paremal juhul nelja näitlejaga lavastusi, suuremaks trupiks pole raha. Mulle aga meeldib teha aeg-ajalt suuri, kümne-viieteistkümne näitlejaga lavastusi ning siin on Endlal palju eeliseid. Suures teatris on suuri projekte turvalisem teha, see annab suurema vabaduse.

Jutt sellest, et vabakutselise põli pakub rohkem vabadust, sarnaneb võrdlusega, et filmis on näitlejal suurem vabadus kui teatris. Hoopis vastupidi, minu meelest saab teatris palju rohkem toetuda kujutlusvõimele ja see annab teatritegijale palju avaramad võimalused. Aga eks see sõltu vaate­punktist.

Oled teinud päris palju ka lastelavastusi ning tänavu tunnustati seda tööd auhinnaga. Kui kevadel teatripäeval jagati Tallinna Linnateatris Eesti Teatri auhindu, siis Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna andsid sulle üle konnakostüümis Egon Nuter ja kukekostüümis Allan Noormets. Ütlesid neile seal laval, et niiviisi küll lastele teatrit teha ei tohiks. Millist teatrit ja kuidas tuleb lastele teha?

Kõigepealt peab süda olema õiges kohas. Ka tuleb endale aru anda, et iga laps on erisugune. See unustatakse tihti ära, kui hakatakse lasteteatrit tegema. Et teeme ühe lastelavastuse. Mida see tähendab? Kas täiskasvanute lavastus on eraldi žanr? Ei ole ju. On olemas komöödia, tragöödia, dramaatiline pastoraal – täiskasvanute teatris on kasutusel tohutult žanre. Lastel peaks olema samamoodi. Nad on vanuseline sihtrühm, nad ei ole žanriline sihtrühm, ja siit hakkabki mõtlemise vahe pihta. Ei ole nii, et lavastus saab meeldida kõigile lastele, see pole võimalik. Kui hakata kas või füsioloogilistest erinevustest pihta, siis mõni laps ei talu valju heli, ja sellega tuleb arvestada.

Laps tahab, et temaga oldaks aus, temaga kõneldaks ausalt. Ja teine asi, mida on oluline mõista: lapsel puudub pikaajaline teatrivaatamise kogemus, ta võtab kõik vastu, mis talle näidatakse. Oh kui lahe, see on mulle tehtud. See, mida lavastaja talle pakub, seda ta ka tõe pähe võtab. Kui laval lollitatakse lohvakates kostüümides, siis laps vaatab, et küllap siis selline peabki teater olema, ning pettub selles nõmeduses. Suurtes kostüümides võib muidugi teatris teha ka lahedaid lavastusi, probleem pole kostüümis, vaid suhtumises. Olen lapsena näinud väga halba teatrit, aga õnneks ka väga head, ega mus teatri­armastust poleks muidu tekkinud. Kui me täiskasvanuna unustame, et vastutame lapse kogemuse kvaliteedi eest, sest lapsel puudub veel selge hindamis­skaala, ning laseme üle jala, siis me tegelikult tulistame endale ise jalga. Täpselt samamoodi on noortelavastustega, ainult nende puhul on asi veel keerulisem, sest noored ei tea parasjagu ise kah, kes nad on – kas nad on veel lapsed või juba täiskasvanud. Nad kõiguvad seal kahevahel, see on veel raskem.