Vikerkaar valgusvihus
Kontsert „Gamma“ ei haaranud kogu ressursside kogumit ei muusikas üleüldse ega ka Robert Jürjendali loomingus – on ju tema loometee hõlmanud märksa rahutumaid rütme ja dissonantsemaid helimaailmu.
Vikerkaar valgusvihus
ERR – hukata või kasta?
Kui eesmärk on ähmane, ei sünni ka head seadust, mille toel selleni jõuda.
Kas ÕS või Sõnaveeb?
Naiste aasta, naiste kümnend
Näiteks 2025. aasta puhul on tõdetud,…
Innovatsiooniuuringud pole pelgalt majandusteaduse alamharu
Innovatsioon ei tähenda ainult uute toodete või tehnoloogiate loomist, vaid seisneb institutsioonide, reeglite, tähenduste ja võimusuhte ümberkujundamises.
Tasaareng: pilk tara taha
Kuidas teha nii, et tasaareng poleks järjekordne euroopalike võimusuhete sättimine, lisapeatükk kapitalismi ajaloos?
Ellerluse edenemine teadusrühma toel
Maksim Štšura: „Elleri kataloogimise projektiga püüame Eestis edendada muusikapärandi andmepõhist uurimist. EMTA võiks olla selles valdkonnas eestvedaja.“
Pühademeeleolu Hiiu kannelde ja keelpilliorkestri poognatõmmete saatel
Keelpillid kannavad endas jõulusärinat ning nõnda lisas VHK keelpilliorkester Puuluubi Hiiu kanneldel ja luuperitel loodud helidele pidulikkust.
ÕS ei ole ÜS
Kirjakeele normi leiab kompaktselt üksnes vastilmunud ÕS 2025st, EKI ühendsõnastikus on see segamini muu, sealhulgas norminguvälise keeleinfoga.
Mölakas, erialakeeles siga
Õppekeelest ja kodukeelest keelepoliitika uurimise valguses
Keeleoskust tuleb näha ressursina.
Vetika bioressursid ja biotehnoloogia vaikne jõud
Vetikabiotehnoloogia näitab teed tulevikku, mida kujundab vähem kaevandamine ja ammendumine ning rohkem regenereerimine, taaskasutamine ja tasakaal.
Saksa õigusteaduse kujundaja
Dieter Grimm põhiseadusriigist, Euroopa Liidust, meediavabadusest ja õigusharidusest ning XXI sajandi põhiseadusõigusest
Meis peitub jõud, mis korda saadab head
Ainuüksi lavastuse pealkiri „Superstaar“ sisaldab jõulist absurdi ja iroonia koodi, esimesest lavahetkest alates mängitakse üle võlli koomikaga ja aina jaburamaks läheb.
Vaiki, kui võid
Värskes numbris
Esiküljel helilooja ja kitarrist Robert Jürjendal. Foto Piia Ruber.
Arvamus
- Kaarel Tarand ERR – hukata või kasta?
- Helin Puksand Kas ÕS või Sõnaveeb?
- Pille-Riin Larm Naiste aasta, naiste kümnend
Sotsiaalia
- Indrek Ibrus Innovatsiooniuuringud pole pelgalt majandusteaduse alamharu
- Priit-Kalev Parts Tasaareng: pilk tara taha
Muusika
- Marje Ingel Vikerkaar valgusvihus
- Taavi Hark Ellerluse edenemine teadusrühma toel
- Natali Ponetajev Pühademeeleolu Hiiu kannelde ja keelpilliorkestri poognatõmmete saatel
Keel
- Helika Mäekivi ÕS ei ole ÜS
- Aili Künstler Mölakas, erialakeeles siga
Teadus
- Katriin Reedo Päikeseenergia kosmoses
- Kerttu Rozenvalde Õppekeelest ja kodukeelest keelepoliitika uurimise valguses
- Renu Geetha Bai Vetika bioressursid ja biotehnoloogia vaikne jõud
- Madis Ernits Saksa õigusteaduse kujundaja
- Leo Võhandu 28. IX 1929 – 4. I 2026
Kirjandus
- Pille-Riin Larm Kust võiks saada parema ülevaate eesti kirjandusest, kui mitte Loomingust?
- Berit Kaschan „Helista, ingel, kannelt, las Püha Naine läheb tantsima!“
- Sirje Olesk Muusadest ja muust
- Robin Lek Jälle Jumal ei vasta
- Monica-Linde Klemet Muigega muserdavast
Teater
- Riina Oruaas Tunniga sajast nulli ja tagasi
- Pille-Riin Purje Meis peitub jõud, mis korda saadab head
- Tambet Kaugema Vaiki, kui võid
- Emel-Elizabeth Tuulik Püstijalamuusikal nüüdisaja hedonistile
Arhitektuur
- Kriš Siil, Poul Jakob Levertand Kotitäis kurke ja vihane Facebooki postitus
- Mart Kalm Inseneriharidus arhitektuurirüüs
- Merle Karro-Kalberg Arhitektuurivõistluste aasta 2025
Kunst
- Johannes Saar Pildikummardajate mihklipäev
- Johanna Jolen Kuzmenko Ruum on väike, žestid suured
- Marika Agu Kivist maailma kasvatamas
Film
- Joosep Ehasalu Elu on lühifilmide jaoks liiga pikk ehk miks ma ei kannata lühifilme
- Kaarel Kuurmaa (Kaamera)silmad Iraanil
- Emel-Elizabeth Tuulik Tulevik pole kellegi oma
Lõpulugu
- Triinu Laan Ma märgota. Imäkeelest
Minu mäng
- Johanna Jolen Kuzmenko Minu mäng
Toeta!
Sinu toetus läheb otse autoritele.
Püstijalamuusikal nüüdisaja hedonistile
Jarmo Reha lavastust „Baar Amsterdam“ saab käsitleda kogunemisena, kus kehade ja kunstliku butafooria asemel toimivad hääled, tekst ja atmosfäär.
Kust võiks saada parema ülevaate eesti kirjandusest, kui mitte Loomingust?
Carolina Pihelgas: „Eesti kirjandus on hingav ja arenev, mitmekihiline ja rikkalik ökosüsteem.“
Muusadest ja muust
Livia Viitoli „Kaks muusat“ tasakaalustab pilti eestlaste elust ja kirjandusest välismaal ja Nõukogude Eestis. eesti kultuuri mõistmiseks tuleb tunda mõlemat.
Jälle Jumal ei vasta
Miina Piiri minimalistlik romaan „Noviits“ on sõnakunstiteosena kaunis saavutus, kuid selle sõnum võib lugejale kaugeks jääda.
Muigega muserdavast
„Viimane lusikas“ julgustab lugejat tema enese lusikaristiretke ette võtma, minevikku mõista püüdma ning juhtunu eest andeks andma.
Inseneriharidus arhitektuurirüüs
TTÜ kampuse loo raamatuga jõuab arhitektuur palju rohkemate teadvusse, saab selgeks, et majad pole ainult ehitised, vaid osa kultuuriväljast.
Arhitektuurivõistluste aasta 2025
Sirp on aastaid teinud arhitektuurivõistluste tulemustest kokkuvõtte. Eelmise aasta seisu avavad arhitektide liidu võistluste töögrupi juht Pelle-Sten Viiburg ja koordinaator Liina Soosaar.
Kotitäis kurke ja vihane Facebooki postitus
Väheuuritud peatükk Eesti arhitektuuri- ja kultuuriloos ootab lahtimõtestamist. Suvilad äratavad paljudes emotsioone – nii nostalgiat, rõõmu, uhkust, kahetsust kui ka kurbust.
Pildikummardajate mihklipäev
Ei saa Neeme Külmast meie sajandi Savonarolat, sest tema meesi ronib ise tuleriidale, heidab sinna ka raamatute raamatu.
Ruum on väike, žestid suured
Neeme Külm on põiminud oma loomingus pikaajalise näitusekujundaja- ja installeerijakogemuse ning kasutanud need oma kunsti tegemisel suurepäraselt ära.
Kivist maailma kasvatamas
Helena Keskküla: „Olen jõudnud arusaamiseni, et kui toon näitusesaali eksperimentaalsemaid meediume, siis peavad need olema selle meediumi kõige paremad näited.“
Elu on lühifilmide jaoks liiga pikk ehk miks ma ei kannata lühifilme
(Kaamera)silmad Iraanil
IDFA kahe sõltumatu žürii ja rahva ühetaoline valik võib viia kiusatusse kõneleda dokumentalistikas teatavast Iraani lainest.
Tulevik pole kellegi oma
Fantaasiaelementidega „Sinisest sinisem“ on järjekordne tõestus ebaõiglusest, mida suuremas osas ühiskondadest enamasti eakate puhul kohtab.
