Vaikelu spiraalid

Heili Einasto

Tantsivad nii, nagu teised hingavad  

Soome tantsukunst Kumus: Tommi Kitti on leidnud oma viisi, kuidas tants võiks olla koos muusikaga.  HARRI ROSPU

 

“Tantsukunst Kumus”: Tommi Kitti & Co: “Spiraal” ja “Vaikelu neljale tantsijale”. 16. ja 17. II Kumus.

 

Tommi Kitti töödest on raske kirjutada. Mitte sellepärast, et poleks, millest kirjutada, või et tema tööd ei tekitaks reaktsiooni, vaid seetõttu, et see reaktsioon on väga raskesti sõnadesse valatav. Ühest küljest on need lihtsad – petlikult muidugi! Need ei suru end peale, vaid võtavad tasahilju su kaasa rännakule tundmatusse maailma. Need on huvitavad, kuid mitte nagu action-filmid või põnevusromaanid; lubavad sul endaga koos kaasa tulla, kuid annavad ka võimaluse igal hetkel kõrvale astuda. Need ei suru peale kindlat tähendusvõrgustikku ja lihtsalt tõlgendatavat märkide keelt, vaid jätavad ruumi oma tähenduste loomiseks ega ütle kunagi, et see su enda loodud tähendus võiks olla ekslik või vigane. Ja kui ei taha leida mingit kindlat tähendust, vaid soovid lihtsalt olla koos tantsuga, siis on ka see võimalik ja okey.

Kuid naaskem sündmuse juurde. Sõltumatu Tantsu Ühendus koos Kumuga (ja muidugi paljude  toetajate abiga) pakkus sarja “Tantsukunst Kumus” raames võimaluse näha Tommi Kitti & Co töid “Spiraal” ja “Vaikelu neljale tantsijale”. Neid sidus Sampo Lassila muusika (“Spiraalis” koos Ville Hukkisega), mille kirge ja salapära õhkavad helid koos liikumismustritega lõimisid kineetilis-auditiiv-visuaalse kanga, mis ulatus ühest lõpmatuse otsast teise.

Tänapäevase koreograafia maailma vahekord muusikaga on väga ambivalentne ja mitmetahuline, ulatudes helide üksühesest tõlkimisest liigutustesse kuni igasuguse sideme puudumiseni, nii et muusika ja tants toimivad ühel ja samal ajal ühes ja samas ruumis teineteisest sõltumata; Tommi Kitti ei lasku kumbagi äärmusse, vaid on leidnud oma viisi, kuidas tants võiks olla koos muusikaga. Ta tajub muusikateost kui tervikut, nikerdamata üksikute fraaside kallal või otsimata neile visuaal-kineetilist vastet; ta hoomab muusika kulgemist pikas perspektiivis: “Ma ei tunne, et ma tõlgendaksin muusikat; vastupidi – ma panen end samasse etendusolukorda ja tantsin seda, mida muusikud mängivad.” Muusikute poole vaatepunkti Tommi Kitti tantsuloome suhte kohta muusikaga võtab hästi kokku helilooja Eero Hämeenniemi, kes kinnitab, et Kitti koreograafia peegeldab harva muusika pealispinda. Koreograaf kaevub sügavale meloodiatesse ja rütmidesse, tuues ilmsiks nende struktuuri dünaamika. Seetõttu võib juhtuda, et tants kulgeb muusikaga vastupidises suunas, olles muusikaga dialoogis; enamasti siiski liigub tants koos muusikaga, tehes seda kergelt ja mänguliselt. Tantsijad rõhutavad ja toovad nähtavale muusikaliste rütmide järjestikuse liikumise peenelt häälestatud fraseerimise kaudu.

Peatun muusikal nii pikalt seetõttu, et see on üks võimalus kuidagi Tommi Kitti loomingust kirjutada. Teine võimalus on peatuda põgusalt sellel enesestmõistetaval loomulikkusel, millega tantsijad (Satu Hattunen, Inka Tiitinen, Virpi Juntti, Maarit Rankanen, Janne Marja-Aho ja koreograaf ise) ka kõige keerulisemaid hüppeid, tasandivahetusi, libistusi ja pöördeid sooritavad. Nad tantsivad nii, nagu teised hingavad, ja loovad sellega tunde, et see kõik on ka treenimata kehaga inimesele võimalik ja kättesaadav – tuleb ainult proovida. Muidugi ei ole see nii, kuid niisugust liikumist on hea kogeda, sest tekib kohene samastumine ja keha tasandil mõistmine: me räägime ühes keeles ja meid huvitavad samad asjad. Või vähemalt nii kõneles Tommi Kitti liikumiskeel minu kehale. Liikumise lähtekohaks on impulsid, mis läbivad keha ühest kehaosast teise voolates. Kui ka liikumine väliselt peatus, voogas energia edasi – nagu kõlas muusika ka siis, kui pillid ei mänginud – hetkegi peatumata, küll aga muutes suunda või intensiivsust. Peatused nagu vaikuski on niisama kõnekad Tommi Kitti loomingus kui liikumismuusika. Nii nagu kujutavas kunstis nature morte võib olla kõnekam kui tegevusmaal, on ka Tommi Kitti “Vaikelu” rikas suhtest inimeste vahel ja inimeste sees. Liikumine spiraali mööda: sünd­mused ja liikumised justnagu korduksid, kuid need ei kordu kunagi täpselt samamoodi. Selleks, et õppida ja leida (elu)spiraalist endale vajalik, tuleb end avada ja kuulata/tunnetada vaikust enda sees ja ümber.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming