Uus Euroopa põhiseadus: Laekenist Roomani

Guy Verhofstadt, Belgia peaminister

Euroopa ühendamine käib käsikäes veelgi intensiivsema Euroopa integratsiooni protsessiga, mida ma nimetaksin konstitutsionaliseerimisprotsessiks. Protsess sai alguse kaksteist aastat tagasi Maastrichtis ning jätkus Amsterdamis ja Nice?is. See kiirenes veelgi Laekeni deklaratsiooni ja Euroopa Tulevikukonvendi tegevuse tulemusel. Nüüd on valitsustevahelise konverentsi ülesandeks põhiseaduse heakskiitmisega see protsess lõpule viia. Euroopat on võimalik struktureerida vastavalt kahele mudelile. Esimene oleks Charles de Gaulle?i sõnade kohaselt l?Europe des Etats (riikide Euroopa), mis kujutab endast valitsustevahelist, riikide huvidele keskenduvat mudelit. Teine mudel on föderaalne Euroopa, mida tuntakse ka ühenduse mudeli nime all. Selle mudeli kohaselt koosneb EL peale liikmesriikide ka kodanikest ning keskmes on ELi üldised huvid.

Belgia on tuntud kui kirglik ühenduse ehk föderaalse Euroopa mudeli toetaja, soovides Euroopat, mis oleks nii demokraatlik kui võimalik.

Euroopa konvendi tehtud ettepanekud on selgelt samm selles suunas. Need on suunatud ühenduse mudeli tugevdamisele: otsustusvõimeline komisjon, mille suurus sellest lähtuvalt on piiratud; rohkem otsuseid kvalifitseeritud enamusega; läbipaistvam süsteem kvalifitseeritud enamuse arvutamiseks, võttes arvesse nii liikmesriike kui sealse elanikkonna suurust. Ettepanekutes püütakse ka tagada, et säiliks institutsionaalne tasakaal Ministrite Nõukogu kui liikmesriikide esindaja, Euroopa Parlamendi kui rahva esindaja ning Euroopa Komisjoni kui Euroopa üldiste huvide eest seisva organi vahel.

Seepärast peaks meie lähtepunktiks olema konvendi ettepanekute kaitsmine. Meie eesmärgiks ei ole jõuda kokkuleppele iga hinna eest. Kui ühenduse mudeli tugevdamises ei jõuta läbirääkimiste laua taga kompromissile, siis jääb see heaks kiitmata.

Belgia ei ole selles arvamuses üksi, kuna see on ka kuue asutajaliikme peamine lähtepunkt ? ning neid toetab veel rida liikmesriike. Neid ühendab soov tagada, et otsuste tegemine laienenud liidus muutuks kergemaks, mitte raskemaks. Veel kord tuleb rõhutada, et see eeldab läbipaistvamat ja demokraatlikumat meetodit kvalifitseeritud enamuse arvutamiseks, kvalifitseeritud enamusega hääletamise laiendamist valdkonniti, komisjoni liikmete arvu piiramist ning samas komisjonile võrdse juurdepääsu tagamist kõigile liikmesriikidele. Kõik need ettepanekud koos paindliku muudatusklausliga, mis võimaldab lepingut ka tulevikus muuta, on meie ees seisvad ühised teemad nüüd, kus oleme jõudmas läbirääkimiste lõppfaasi.

Ärgem kahelgem. Ajaloo näidatud suund on täiesti selge: Euroopa tulevik seisneb föderaalse Euroopa loomises. Ma olen valinud oma sõnu hoolikalt, sest tegemist on sügava tagamõttega kontseptsiooniga. Kuid suunas ei ole kahtlust, isegi kui edasiliikumine toimub hüppeliselt.

Kõigepealt lõime ühtse turu, kaotasime sisepiirid, lõime Euroopa Keskpanga ning võtsime kasutusele ühise Euroopa vääringu. Amsterdamist saadik oleme teinud tööd ühise välispoliitika kallal koos ELi välispoliitika koordinaatoriga, kellest peagi saab liidu välisminister. Meil on olemas Schengen ja Europol ning peagi ka Euroopa prokuröri institutsioon. Praegu töötame Euroopa kaitsepoliitika kallal, millega seoses käivad veel ägedad vaidlused. Mõned riigid on teinud konkreetseid ettepanekuid, mida 25 praegust ja tulevast liikmesriiki praegu Euroopa institutsioonides arutavad.

Järgmine staadium Euroopa integratsioonis on olemuselt kahtlemata rahanduslik. Vähemalt osa praegustest riikidepoolsetest maksetest ühenduse eelarvesse tuleb asendada ühenduse omafinantseerimisega. See lubaks ELil ajada poliitikat omavahenditel põhinevalt, mis võimaldab vältida halvavat debatti selle üle, kes on lõppkokkuvõttes liidu eelarvesse pealemaksjad ja kes saajad.

Kokkuvõttes on selge, et EL liigub vältimatult föderaalse institutsiooni suunas. See on föderatsioon, mis tulevase põhiseaduse alusel austab oma liikmesriikide autonoomiat ja pädevusi.

Selles protsessis pole midagi ainulaadset. Täpselt seesama juhtus Ameerika Ühendriikides 19. sajandil. USA osariigid ühinesid, et moodustada föderaalne riik, millele nad järk-järgult andsid üha suuremaid pädevusi. Selle käigus laienes ka föderaalne Ameerika riik Atlandi ookeani rannikult Vaikse ookeanini. Sarnasus on silmatorkav: liikmesriigid annavad üha rohkem pädevusi Euroopa Liidule ja samas laieneb liit Atlandi ookeani rannikult Uurali suunas.

Praegu peab seesama süstemaatiliselt laienevate pädevuste ja territooriumiga Euroopa Liit suutma kindlustada oma koha maailmas. Loomulikult on sellel tagajärjed, muutub maailmas valitsev süsteem, mille me pärisime pärast Teist maailmasõda: kõigepealt bipolaarne maailm, seejärel, pärast kommunismi kokkuvarisemist, unipolaarne maailm. Ehk teisisõnu, Euroopa emantsipatsioon mõjutab maailmakorda.

Olen veendunud, et siin peitub ka Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide pingete peamine põhjus. Loomulikult mängivad oma rolli ka sellised majanduslikud tegurid nagu eriarvamused Kyoto, desarmeerimise ja maailma kaubandusega seoses. Kuid sügavam põhjus peitub selles, et USA on tunnistajaks tekkivale ELile, mis nõuab endale hääleõigust rahvusvahelistes küsimustes.

Minu arvates Euroopa emantsipatsioon ? kuuskümmend aastat pärast selle vabastamist USA poolt ? ei ole mitte üksnes vältimatu, vaid ka üsna positiivne. Balkani konflikti ajal vaatasime kõik jõuetult pealt, kuidas vaid 1000 kilomeetri kaugusel Brüsselist kerkisid Euroopa mandril taas kontsentratsioonilaagrid. Taas pidime ootama, kuni ameeriklased tegid lõpu sõjale Euroopas.

Seejärel tekkisid sügavad lõhed Euroopas Iraagi sõja küsimuses. Alles siis, kui kõik liikmesriigid olid avaldanud oma seisukohad, arutas küsimust ka Euroopa Ülemkogu. Ning seal jäi üle vaid nentida, kui lõhenenud me oleme. Just siis sai mulle täiesti selgeks, et meil õnnestub kujundada tõeliselt ühine välispoliitika üksnes siis, kui meie kaitsejõud on võimas ja usaldusväärne. Sellisel juhul on meil kohustus kriisiolukordades otsustada, kas seda jõudu kasutada või mitte. Üksnes sellisel moel on võimalik kujundada tõeliselt ühine välispoliitika.

Mõni kuu tagasi tegin koos Saksamaa kantsleri, Prantsuse presidendi ja Luksemburgi peaministriga ettepanekud eesmärgiga Euroopa kaitsekontseptsiooni kujundamiseks ja selle muutmiseks käegakatsutavamaks. Olen täielikult veendunud, et Euroopa kaitsesuutlikkus tekib. Kõik arvamusküsitlused ja Eurobaromeeter näitavad, et Euroopa kodanikud on kindlalt Euroopa kaitsejõudude loomise poolt.

Ei saa ka eitada, et USAs valitseb tugev usaldamatus Euroopa kaitseplaanide suhtes. Pean kahetsusega märkima, et sellist väljavaadet peetakse teisel pool Atlandi ookeani ohuks. Usalduse puudumine on tekitanud pöörde USA poliitikas meie ühise Euroopa ettevõtmise esimese nelja aastakümne järel. Alates Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisest kuni üheksakümnendate alguseni julgustas USA Euroopa ühendamist. Washington oli õigustatult veendunud, et see oli ka USA huvides. Sest me jagame ju ühiseid väärtusi.

Viimasel aastakümnel on aga toimunud suhtumises nihe. Oma pettumuseks leian, et praegu peab USA liiga tihti Euroopa integratsiooni kokkusobimatuks oma huvidega, samamoodi nagu ta algul pidas ka eurot dollari rivaaliks, mitte võimsaks integratsiooni vahendiks. Samamoodi näeb USA Euroopa kaitsepoliitikas ohtu oma võimupositsioonile, mitte Euroopa emantsipeerumise vahendit.

Ometi puudub usaldamatuseks alus. Meie seisukohast ei ole Euroopa kaitsevõime strateegiline samm Ameerika Ühendriikide vastu ega ole mõeldud õõnestama Atlandi liitu. Vastupidi, Euroopa ühine kaitsesuutlikkus teeb Euroopast täisväärse ja tugeva partneri Ameerika Ühendriikidele. Euroopa ühine kaitsesuutlikkus täiendab NATO oma tugeva ja usaldusväärse sambana Euroopas. Euroopa kaitsesuutlikkus aitab taastada vajaliku tasakaalu NATOs.

Kaks aastat pärast 2001. aasta 11. septembrit ehk kaks aastat pärast Ameerika Ühendriike on ka Euroopa ?okeerival moel langenud rahvusvahelise terrorismi ohvriks. See peaks tugevdama meie veendumust, et Euroopa peab kiiresti välja kujundama oma kaitsesuutlikkuse. Ning see peab tugevdama meie veendumust, et nii Euroopa, Ameerika Ühendriikide kui ka teiste riikide jaoks on oluline küpsete partneritena töötada välja ühine strateegia.

Seepärast ongi saabunud aeg nii eurooplastele kui ameeriklastele lõpetada üksteise umbusaldamine ning vastastikustes kavatsustes kahtlemine. Meil on ühised huvid. Euroopa kaitsesuutlikkust tõstes võime ühendada jõud võrdsete partneritena, et paremini propageerida oma ühiseid väärtusi ning koordineerida ja läbi viia sõda terrorismi vastu.

Järgmised kuud on kahtlemata olulise tähtsusega. Põhiseadus on ühe olulisema Euroopa ajaloos toimunud arengusuuna ehk rahumeelse ühendamise protsessi viimane faas. Kuid jääb üks küsimus, mis vajab vastust. Mis siis, kui ühenduse konsensusest jääb järele väga vähe või mitte midagi?

Mõned liikmesriigid (nii oli see isegi enne liiduga ühinemist) ei pea vajalikuks toonitada Euroopa põhiseaduslikus leppes poliitilisi eesmärke. Mõned liikmesriigid näevad Euroopa Liitu üksnes majandusliku koostöö liiduna või, mis veelgi hullem, üksnes rahastamisallikana. Kuid need riigid peaksid kindlasti olema teadlikud ka oma suhtumise tagajärgedest. Valitsustevahelise konverentsi ebaõnnestumise tagajärgi ei saa ega tohi alahinnata. Laienemise iha oleks kustutatud. Läbirääkimised finantsväljavaadete üle perioodiks 2007 ? 2012 algaksid hukatuslikes tingimustes. Ning neil liikmesriikidel, kes tõepoolest nõustuvad konvendi ettepanekutega, ei jää üle muud kui koos edasi liikuda. Teisisõnu, olen veendunud, et valitsustevahelise konverentsi ebaõnnestumine tähistaks igasugust tüüpi suurema koostöö algust. Vältimatult tekiks kahe kiirusega liikuv Euroopa, tuumik-Euroopa, Euroopa Föderatsioon Euroopa Liidu sees.

Viiskümmend aastat tagasi tegi Belgia strateegilise otsuse teha koostööd Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hollandi ja Luksemburgiga, et saavutada ?üha tihedam liit?, kui tsiteerida konvendi teksti. Sealtpeale on Euroopa integratsioon olnud meie välispoliitika peamine sammas. Mõistan, et mitte kõik liikmesriigid pole samal arvamusel. Lähemal vaatlusel polegi see iseenesest ehk niivõrd tõsine mure. See tähendab, et võime teha koostööd 25 või suurema arvu riikidega kõigis valdkondades, milles oleme üksmeelel. Kuid see on võimalik vaid juhul, kui on täidetud üks selge kriteerium: et need liikmesriigid, kes tunnevad, et Euroopa projekti eesmärk on tähtis, kes usuvad ?üha tihedamasse liitu?, saaksid samuti võimaluse selle eesmärgi poole püüelda. On olemas vahend, mis teeb selle võimalikuks: suurem koostöö. Praegu on ülesandeks kasutada seda vahendit mitmes uues poliitikavaldkonnas ja täiendada seda teiste vahenditega nagu struktureeritud koostöö. Loomulikult peavad kõik koostöövormid olema kättesaadavad kõigile liikmesriikidele, kes osaleda soovivad. Loomulikult tuleb neid koostöövorme rakendada komisjoniga konsulteerides ning Euroopa Parlamendi demokraatliku järelevalve all.

Esimesest Rooma lepingust peale on iga uus faas, iga edasiminek Euroopa integratsiooni kulgemises toimunud siis, kui Saksamaa ja Prantsusmaa on teinud ühise jõupingutuse. See sai alguse, kui Prantsuse ja Saksa poliitikutest visionäärid otsustasid koondada oma söe- ja terasetootmise ühise institutsiooni alla. Areng elavnes, kui Prantsusmaa ja Saksamaa otsustasid kaotada omavahelised piirid. Ning seejärel saabus ajutine kõrgpunkt, kui Prantsusmaa ja Saksamaa otsustasid sisse viia ühisvaluuta. Belgia ja Beneluxi riigid on alati olnud partneriks Prantsuse-Saksa edasiviivale jõule Euroopa integratsioonis.

Kuna on selge, et Prantsusmaa ja Saksamaa on oma suhetes kvalitatiivse hüppe lävel, olen ma veendunud, et oleme tõusu lävel ka Euroopa integratsioonis. Suurem koostöö Prantsusmaa ja Saksamaa vahel võib jällegi saada ühendatud Euroopa poliitilise integratsiooni edasiviivaks jõuks. Eelolevatel aastatel, nagu see oli minevikus, mängib Belgia oma rolli ? kui võimalik, koos kahekümne viie, ning kui tarvis, siis vähema arvu riikidega.

Ideed ja ettepanekud, mida ma kuulen ja loen seoses Saksamaa ja Prantsusmaa tihedama koostööga, on mulle kindlasti meeltmööda, olgu siis tegemist kollektiivsete diplomaatiliste delegatsioonidega, ühiste parlamendikohtumistega, teadmiste edendamisega üksteise keele kohta, tihedamad kultuurisuhted või topeltkodakondsus. On märkimisväärne, et ettepanekud ei piirdu koostööga riikide ja valitsuste vahel. Peamine eesmärk on tuua rahvad üksteisele lähemale. See võib olla uue Euroopa avangardi algus ning Belgia soovib kindlasti mängida osa selles avangardis kohe esimesest päevast peale.

Kõik valitsustevahelisel konverentsil osalevad riigid on kas viimasel ajal või kaugemas minevikus kogenud seda, milleni võib viia lõhenenud Euroopa. Kõik nad on ka näinud, kuidas üksnes Euroopa integratsioon võib kaasa tuua rahu, stabiilsuse ja heaolu Euroopas.

Seepärast seisab meie ees ajalooline väljakutse. Viisteist aastat pärast Berliini müüri langemist kasvab Euroopa Liidu koosseis esialgselt kuuelt liikmelt 25-ni. Peaaegu viiskümmend aastat pärast Rooma lepingu vastuvõtmist (Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kaudu) on meil ainulaadne võimalus välja arendada tõeline Euroopa põhiseadus ja poliitiline Euroopa Liit.

Euroopa unistus on järk-järgult muutumas reaalsuseks. Oleks ekslik jätta tegemata oluline samm, mis meil on praegu võimalik astuda. Veelgi enam, selle tegematajätmine oleks samm tagasi Euroopa ühendamise ajaloos.

Täites Laekenis püstitatud ülesandeid ning hoides pilku Rooma lepingul, sooviksin esitada üleskutse kõigile 25-le riigile: ärge küsige, mida Euroopa saab teha teie ja teie riigi heaks, vaid mida teie riik saab teha Euroopa heaks. Euroopa integratsioon on otsustava tähtsusega sammu lävel. See samm astutakse tõeliselt ühtse ja vaba Euroopa suunas. Tehkem see otsustav samm koos. 

Diplomaatia avaldab tema 2003. aasta novembris Humboldti ülikoolis peetud kõne teksti lühendatud kujul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming