Raamat

Endine peaminister Mart Laar, riigikogu liige; Margus Kolga, Balti kaitsekolledþi teadur

Peter Schweizer. Reagan?s War. Doubleday, NewYork, London, Toronto, Sydney, 2004. 338 lk. Schweizer annab oma raamatus ülevaate Reagani kujunemisest teadlikuks võitlejaks kommunismi vastu. Nii algab ?Reagani sõda? ülevaatega Reagani tegevusest 1940. aastate teisel poolel Hollywoodis kommunistide domineerimiskatsete summutamisel. Aidates läbi kukutada kommunistide katset Hollywood üle võtta, ei toetanud Reagan samal ajal J. McCarthy aktsiooni väidetavate kommunistlike tegelaste vastu, väites, et tegemist on Lääne demokraatiasse sobimatu nõiajahiga.

1960. aastate keskpaigaks oli Reagani kommunismi hävitamise taktika välja kujunenud. Ta oli veendunud, et võidurelvastumist hoogustades on Ühendriikidel võimalik N. Liit majanduslikult surnuks võistelda ning viia see sealse kasvava vastupanuliikumise toetamisega kokkuvarisemiseni. Võttis veel kümmekond aastat, enne kui ühepoolsest pingelõdvendusest, rahvusvahelise autoriteedi ja sõjalise võimsuse kaotusest vaevatud Ameerikas otsustati asuda otsustavate muutuste teele ja valiti presidendiks kommunismi ajaloo prügikasti heita lubanud Reagan. Schweizer kirjeldab oma raamatus Carteri meeskonna katset mõjutada N. Liitu toetama Carteri kampaaniat Reagani vastu. Nõukogude juhtkond alahindas aga Reaganit ega võtnud tema takistamiseks esialgu midagi ette.

Nõukogude poolelt vaadatuna oli tegemist saatusliku eksitusega. Erinevalt varasematest presidentidest võttis Reagan nimelt oma lubadusi tõsiselt. Ta moodustas tipptegijatest meeskonna, kes jagas Reagani arusaama, et kommunismi on võimalik minema pühkida. Raamatus tutvustatakse Reagani nõuniku ajaloolase Richard Pipesi ettepanekuid, mille peamine sisu oli suurema toetuse osutamine vastupanuliikumisele Nõukogude impeeriumis.

Schweizer kirjeldab, kuidas Reagani poliitika surus N. Liidu nurka, aitas Läänel võita külma sõja ning tõi N. Liidus võimule Mihhail Gorbatðovi, kes üritas päästa kommunismi ja impeeriumi, kuid hävitas kokkuvõttes mõlemad. Reagani edu võti seisis seejuures ühelt poolt tema välises toetuses Gorbatðovile ning teiselt poolt surve jätkamises nõukogude süsteemile, mis viis kokkuvõttes Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni.

Kuigi Schweizeri raamatust ei maksa oodata ülevaadet kogu külma sõja ajaloost, on selles ometi arvukalt uudset informatsiooni, mis võimaldab nii külma sõda kui rahvusvahelise poliitika reaalsusi paremini mõista.

Eliot A. Cohen. Supreme Command ? Soldiers, Statesmen and Leadership in Wartime. Anchor Books. A Division of Random House, Inc. New York, 2003. 304 lk.

Tegemist on raamatuga, mis ilmus 2002. aastal ning mis on paljude riikide sõjakoolide, aga ka politoloogide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. 2003. aasta väljaandele on autor lisanud uue USA kaitseministri Rumsfeldi Afganistani operatsiooniga seotud tegevust analüüsiva järelsõna.

?Supreme Command? on tsiviil-militaarsuhete ning sõjaväe tsiviiljuhtimise analüüs. Autor, kes on praegu Johns Hopkinsi Ülikooli strateegiauuringute professor, kuid lugenud varem loenguid USA Mereväe Sõjakolledþis ja Harvardi ülikoolis ning töötanud USA kaitseministri otseses alluvuses kaitsepoliitika planeerijana, viib meid keeruliste inim- ja alluvussuhete rägastikku, kus tuleb oma riigi ja rahva tuleviku nimel teha kiireid ja adekvaatseid otsuseid.

Cohenit huvitab see, kui palju võib, tegelikult, kui palju peab tsiviilvõim sekkuma sõjapidamisse ja kaitseväe arendamisse, et strateegilised eesmärgid oleksid ka pärast viimast lahingut saavutatavad. Autor käsitleb probleemi retrospektiivselt nelja 19. ja 20. sajandi suurmehe tegevusele toetudes: president Lincoln Ameerika kodusõjas, president Clemenceau I maailmasõja viimasel aastal, peaminister Churchill II maailmasõjas ning peaminister Ben Gurion Iisraeli riigina maailmakaardile kinnistamisel. Kõigil neil meestel tuli teha otsuseid, mis määrasid nende rahva tuleviku ning nendel otsustel oli otsene kokkupuude sõjapidamise ja kõrgemate sõjaväelastega. Otsused kujunesid suhtluses sõjaväelastega, kuid nende enda veendumuse kohaselt. Kõik neli kasutasid eri meetodit, kuid kõigi tegevust kannab veendumus, et ka sõjaajal vajab riik tsiviiljuhtimist ning järelevalvet, võib-olla isegi kontsentreeritumat järelevalvet toimuva üle. Samas toob Cohen esile asjaolu, et kõike seda on võimalik toimima panna ilma otseseid diktaate või käske kasutamata.

Autor jõuab järeldusele, et tsiviil-militaarsuhted toimivad keskse tsiviilvõimu ja kõrgema sõjaväe juhtkonna ebavõrdses dialoogis (unequal dialogue). Dialoogis, kus pooled on ausad ja otsekohesed, tihti isegi ründavad, kuid lõplik otsustusõigus on ühemõtteliselt ja vaieldamatult tsiviilvõimul. Ja seda mitte ainult sõja alguses ja lõpus, nagu püüavad väita ?normaalse? tsiviil-militaarsuhete teooria eestkõnelejad. Asi ei ole mitte selles, kes teeb õigemaid otsuseid, sest keegi pole eksimatu, vaid selles, kellele on andnud rahvas õiguse vastutada. Lisaks mõistab Cohen hukka need sõjaväelased, kes ei talu oma seisukohtadega mittearvestamist ning otsivad seetõttu toetust poliitilistelt opositsioonijõududelt.

Raamat on huvitav lugemine ning leiaks kindlasti väärika koha Eesti otsusetegijate, aga ka sõjaväelaste riiulis. Kindel on see, et sellega peaks tutvuma iga kõrgem riigiametnik, kes suhtleb sõjaväega, kuid ennekõike iga sõjaväelane, kes unistab saada kindraliks. Keelebarjääri murdmiseks tõlgitakse see teos loodetavasti kunagi ka eesti keelde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming