Palestiinlaste vastuseisule vaatamata sünnib nende riik siiski

Aarne Rannamäe, Eesti Televisiooni uudiste programmi saatejuht-toimetaja

USA 43. president on teoinimene. Ta ei taha umbsõlmi lahti harutada, vaid need läbi lõigata. Nii oli see Afganistanis, suhetes Euroopa Liiduga, Iraagis, nii läheb ka Lähis-Idas. Raske on ette kujutada, millega läheks George W. Bush ajalukku, kui poleks olnud 2001. aasta 11. septembrit. Kui Valge Maja esitles 2002. aastal oma Lähis-Ida rahukava (ingl k roadmap ?teejuht?), näis paljudele ekspertidele, et tegu on järjekordse utoopilise plaaniga. Pealegi polnud seal käsitletud konflikti kõige keerulisemaid teemasid: piire, Jeruusalemma jagamist, palestiina põgenike naasmist, tulevase Palestiina Araabia riigi sisulisi küsimusi.

Võib väita, et tänaseks on see plaan sama hästi kui maha maetud, sest olulisima osa sellest on aeg armutult umbe tiksunud. Tuletame meelde, et see nägi kolmes etapis koos konkreetsete tähtaegadega ette Palestiina riigi tekkimise juudi riigi kõrvale. Esimeses faasis, tähtajaga mai 2003, pidi lõppema äärmusrühmituste vägivald ja Iisraeli sõjalised operatsioonid ning algama poliitilised reformid tulevase riigi loomise ettevalmistamiseks. Teine faas juunist detsembrini 2003 pidi riigi sünni juba sisuliselt kindlustama, et kolmandas faasis saaks aastatel 2004-2005 toimuda suur rahvusvaheline konverents, kus maailma liidrid võiksid suure pidulikkusega välja kuulutada palestiinlaste oma riigi.

Praegu, 2004. aasta kevadel, pole aga mitte mingisuguseidki eeldusi isegi esimese etapi alustamiseks.

Ja ometi tuleb Palestiina Araabia riik siiski. Eksisid need, kes hindasid G. Bushi Bill Clintoni mõõdupuuga ning pidasid Iisraeli parempoolset valitsust eesotsas Ariel Sharoniga eelnenud vasakpoolsete kabinettide saavutuste nullijaks.

Kui aasta tagasi oleks Lähis-Ida asjatundjale öeldud, et 2005. aasta lõpuks on Iisrael Gaza sektorist koos armeeüksustega viinud minema ka kõik uusasunikud, sulgenud asundusi Läänekaldal, võtnud endale vaid 15 ? 20% 1967. aasta sõjaeelsest territooriumist ning et palestiinlastel on oma riik pealinnaga Ida-Jeruusalemmas, kuhu võivad naasta kõik sõjapagulased, oleks ütlejat peetud ilma kahtluseta meelehaigeks. Kui peaminister Sharon oleks selliste loosungitega läinud eelmise aasta valimistele, oleks ta oma parteikaaslased Likudi parteist kutsunud arsti. Ja ometi see kõik on juhtumas. Ainult et kogu üritus viiakse läbi Iisraeli-USA ja mitte Iisraeli-palestiinlaste kahepoolsete läbirääkimiste toel. Ei mingeid vahendajaid Euroopa Liidust, palestiinlastega hakatakse tõenäoliselt rääkima siis, kui kõik peamised punktid on paigas. Ja sedagi siis, kui vestluspartner Iisraelile sobib. Viimane lootus leida palestiinlaste seast õige partner kustus siis, kui eelmine peaminister Mahmoud Abbas omavalitsuse juhile Yassir Arafatile võimuvõitluses alla jäi ja erru läks.

Muide, suhtumine Euroopa Liitu, eriti Prantsuse ja Briti vahendamiskatsetesse, on Iisraelis muutunud tõrjuvamaks lausa kuudega. Euroopat süüdistatakse erapoolikuses palestiinlaste kasuks ning Iisraeli huvide eiramises. Iisraeli välisministeeriumi kõrged ametnikud ütlevad otse, et nad ei näe ELil poliitiliselt mingit rolli. EL-vaenulikkus on selgelt hoomatav: Iisraeli hotellides on hakanud kaduma BBC uudised ning raamatulettidele on ilmunud Lääne-Euroopat tõrvavad ning antisemitismis süüdistavad raamatud. Nii avalikku Euroopat tõrjuvat hoiakut pole Iisraelis viimastel aastakümnetel varem olnud.

Kui USA meedias on tsensuuri ja enesetsensuuri tagajärjel võimatu leida kirjatükki, kus Iraaki ja Iisraeli oleks mainitud ühes lõigus või isegi ühes artiklis, siis Iisraelis on praegu vastupidi. Juudi riigi kõrgeim juhtkond ei varja, kui kasulik on tegelikult neile Iraagi vallutamine. Saddamist lähtunud otsene sõjaline oht on kõrvaldatud, hoiatava õppetunni said aga ka kõik naabruskonna islamiriigid. Iraan nõustus rahvusvaheliste tuumainspektsioonidega, Süüria on vait ameeriklaste sanktsioonide kartuses, Liibüa tunnistas üles oma tuumaprogrammid ning on valmis igakülgseks koostööks läänega. Lühidalt, käes on ideaalne hetk oma plaanide elluviimiseks. ?eik Ahmed Yassini tapmine on araabia maade nõrkuse parim näide. Selle asemel et Tunisesse planeeritud Araabia Liiga tippkohtumisel võtta vastu hukkamõistev avaldus ning kutsuda maailma avalikkust Iisraeli vastu sanktsioone kehtestama, jäi tippkohtumine… hoopis ära! Põhjuseks nii sügavad araabia maade erimeelsused, et kohtumise lõppdokumendist poleks asja saanud.

Sellisel taustal jätkavad Iisrael ja USA oma plaanide forsseeritud elluviimist. Iga Iisraeli valitsuse esmane ülesanne on palestiina terrorismi ohjeldamine. See on olnud nii võitnute kui kaotanute peamine valimislubadus ning kõigi valitsuste eesmärk, aga kõik on läbi kukkunud. Proovitud on heaga ja valmisolekuga uskumatuteks järeleandmisteks (Oslo rahuprotsess ja Camp Davidi kolmikkohtumine, mille järel peaminister Ehud Barak kaotas valimistel ja peaministriks sai Sharon) ning halvaga (äärmusrühmituste liidrite mõrvamine, terroristide majade õhkulaskmine, kogu palestiina rahva karistamine Läänekalda ja Gaza sulgemisega, tsiviilelanike surmamine loendamatute intsidentide käigus).

Peale kasvava vägivalla pole saavutatud midagi. Nüüd, esimest korda juudi riigi 56aastases ajaloos, on mindud täiesti uut teed. Tõsi, idee on vana ja kuulub selle tänapäevasel kujul sotsialistist peaministrile Yitzhak Rabinile, kuid nüüd tehakse esimest korda katset seda tegelikult ellu viia. Jutt käib mõistagi kahe rahva täielikust füüsilisest eraldamisest, mille peamiseks vahendiks ja sümboliks on müür (sõna, mida Iisraeli ametlikus kõnepruugis kunagi ei kasutata) ehk turvatara.

Valmis on kõigest umbes kolmandik kavandatavast umbes 700 kilomeetrit pikast tarast, kuid Iisraeli poliitikud ei väsi juba praegu selle efektiivsust kiitmast. Tõsi, okastraadiga palistatud sein Gaza ümber on kümne aastaga ennast näidanud vaid heast küljest, terrorism Gazast Iisraeli suunas peaaegu puudub.

Juba praegu julgevat suure sadamalinna Haifa elanikud õhtuti taas promenaadile jalutama minna, ilma et peaks kartma pommivöödega enesetapjaid. Tara jätab sügava mulje just suurte Palestiina linnade Qalqilya ja Tulqarmi juures, sealt ei pääse tõepoolest hiirgi läbi. Mujal aga, eriti seal, kus müür lõikab sisse sügavamale palestiinlaste aladesse, on auke täna veel küllaga.

Ameeriklased on selgelt mõista andnud, et barjäär ei pea tingimata kulgema mööda nn rohelist joont ehk 1967. aasta sõja eelseid piire, kuid palestiinlaste maa konfiskeerimine peaks olema võimalikult minimaalne. Kõnelused selle üle alles käivad; mõistagi Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Kui valmis tara peakski pakkuma peaaegu sajaprotsendilist kaitset terrorismi vastu, ei tee see olematuks tõsiasja, et lisaks palestiinlaste maade anastamisele tähistab müür ka Iisraeli 30aastase ametliku poliitika läbikukkumist. Põhimõte ?igale künkale juutide asundus? viis pühale Juudamaale ja Samaariasse nii ortodoksseid äärmuslasi kui uusimmigrante, kes rajasid riigi heldel toel kivikõrbe oma esimese kodu. Pärast Siinai loovutamist Egiptusele oli tähtis, et Gaza jääks nii Iisraeli sõjalise kui tsiviilkontrolli alla. Nüüd tuleb kümnete aastate vältel sündinud kätetööst lihtsalt niisama loobuda.

Tegelikult on turvataral terroristide tõrjumise kõrval veel mitu otsest ja varjatud funktsiooni. Tähtsaim neist on Iisraeli demograafiline olukord. Iisraeli riigis elab umbes 6,6 miljonit kodanikku, kellest kuuendik on Iisraeli araablased. Läänekaldal ja Gazas elab kokku kuni 4 miljonit palestiinlast. Kümme aastat tagasi oli Gazas ?vaid? 750 000 palestiinlast, praegu 1,5 miljonit. Sama tendents on täheldatav Läänekaldal. Juudi riigil, kus iive on 1,8%, pole palestiinlaste rohkem kui 3%-le iibele midagi võrdväärset vastu seada. Ka Iisraeli piirides on demograafiline seis rohkem kui hoiatav: riigi lastest veerand on moslemid (elanikkonnast kuuendik), araabia elanikkonna aastane keskmine juurdekasv on 2,4 korda suurem kui juutidel. Veel 20-30 aastat ja juudi rahvusriiki pole enam.

Tähendab, Iisraeli juhtidel polegi eriti valikut. Paar aastat tagasi kurtis Ariel Sharon, et Iisraeli oleks vaja veel vähemalt miljon uusimmigranti, et juudid saaksid ennast oma ajaloolisel kodumaal turvaliselt tunda. Uusi tulijaid pole aga kusagilt võtta. Kui 1990. aastate algul saabus Iisraeli 200 000 inimest aastas, siis praegu on see arv alla 30 000. Julgeolekupoliitiline olukord ning vahepealsete aastate kehv majandusseis on samuti oma töö teinud. Koos turvataraga loodab parempoolne valitsus säilitada juutide 80%-lise enamuse kõigis riigi osades, Jeruusalemmas kaasa arvatud. Asepeaminister, Jeruusalemma ekslinnapea Ehud Olmert ütles mu küsimusele hiljaaegu vastates, et just mure Jeruusalemma elanikkonna koosseisu pärast saab turvataraga lõplikult lahendatud.

Mis saab edasi ehk mis saab siis, kui ajaloolisel Palestiina alal on ühel päeval kaks iseseisvat riiki? Iseseisvat Palestiina Araabia riiki on esialgu väga raske ette kujutada. Riiki, kus 6000 ruutkilomeetril elab 4 miljonit inimest ning igal Palestiinast lahkunud põgenikul ja tema järglasel on õigus koju naasta (selline on praegu ameeriklaste kategooriline nõudmine), kus 60% elanikest elab allpool vaesuse piiri, tööpuudus on uskumatult kõrge (50%), SKP ühe inimese kohta on 600 dollarit Gazas ja 800 dollarit Läänekaldal, kus vohab massiline varastamine lihtelanikkonna hulgas ja masendav korruptsioon võimuladvikus. Isegi Euroopa Liit on vahepeal targemaks saanud, ei kanna sadu miljoneid eurosid Palestiina omavalitsuse pangaarvetele ega tassi sularahakohvreid üle piiri, nagu seda tehti aastaid, vaid annab raha üksnes kindlatele, kontrollitavatele projektidele.

Keegi peab seda riiki ka juhtima, aga kust võetakse pädev ametnikkond. Ja lõpuks, milline jõud saadab laiali Hamasi-taolised äärmusrühmitused? Kes konfiskeerib relvad? Niikaua kui püsib vaesus ja inimestel pole tööd, on äärmused märksa populaarsemad kui ametlik võim. Mitte ilmaasjata ei kutsunud Arafat ?eik Yassini kangelaslikuks sõjameheks ja suureks juhiks, sest teisiti pole tänasel Läänekaldal masse enam võimalik ohjeldada. Palestiinlaste helgemad pead mõistavad, et omapäi jäädes on praegu võimatu oma riiki nii-öelda käigus hoida.

Parematel aegadel käis Läänekaldalt ja Gazast Iisraelis tööl kuni 120 000 inimest päevas, nüüd on neid 4000. Omal ajal sai sedaviisi toidetud kuni

800 000 suud, kes saavad praegu loota vaid ÜRO toiduabile. Töökohti kodus aga ei ole. Iisraelil on igatahes tõsine põhjus tunda rahutust, et ühel päeval ei pea näljast ja fanaatilist hulka enam mingisugune tara. Ehk teisisõnu: praegune eraldamispoliitika tuleb kümmekonna aasta pärast kuulutada sama läbikukkunuks kui senine asunduspoliitika. Pealegi on ees terendamas hoiatavad eeskujud: kui Palestiina-poliitika on sama ?hästi? läbi mõeldud kui Iraagi stabiliseerimine, siis pole head nahka loota.

Veelgi rohkem põhjust muretseda on aga naaberriikidel. Seda eriti Jordaanial, kus juba praegu on 5,4 miljonist elanikust 60% palestiinlased. Jordaania ha?imiitide dünastia kuningavõim ei taha kuuldagi mingist konföderatsioonist Läänekalda palestiinlastega, kuigi ajalooliselt ja etniliselt võiks tegu olla kõige loomulikuma lahendusega. Kuningas Abdullah peab arvestama, et vaene ja maavaradeta Jordaania on sadu kordi haavatavam kui maailma üks efektiivsemaid kõrgtehnoloogilisi tööstusriike ja sageli naljatamisi USA 51. osariigiks nimetatud Iisrael. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming