NATO on reaalsus

Marianne Mikko, Diplomaatia peatoimetaja

Lipukiri ?Üks kõigi, kõik ühe eest!? kehtib Eesti jaoks alates esmaspäevast, 2004. aasta 29. märtsist ehk hetkest, mil Eesti liitumisleping NATOga deponeeriti Washingtonis. See on ilus kingitus kogu Eesti rahvale, meie julgeolekule, aga ka samal päeval oma 75. sünnipäeva tähistavale president Lennart Merile. Me võime ju arutleda selle üle, kas ja kuivõrd suurt rolli mängib üks või teine isik ajaloos, ent eestlased on NATOsse saamise puhul kahtlemata suuresti tänu võlgu Lennart Merile. Diplomaatia ilmumise päeval ehk 2. aprillil tõmmatakse NATO peakorteris Brüsselis vardasse 7 uut lippu, teiste hulgas ka sinimustvalge. Üheskoos Eestiga saavad Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmeks Läti, Leedu, Slovakkia, Sloveenia, Rumeenia ja Bulgaaria.

Veel seitse aastat tagasi, kui NATO Madridi tippkohtumisel otsustasid 16 liikmesriigi liidrid kutsuda allianssi kolm Varssavi pakti riiki Poola, T?ehhi ja Ungari, ei leia lõppdokumendist Eesti, Läti ja Leedu nime.

1997. aasta juulis võis Madridi tippkohtumise kommünikee 8. artikli alt lugeda, et NATO laienemine ei piirdu üksnes Poola, Ungari ja T?ehhi Vabariigiga, keda kutsuti liikmeks astuma kahe aasta pärast Washingtoni NATO 50. aastapäeva tippkohtumisel, vaid valmis võiksid end panna ka Rumeenia ja Sloveenia. Nende riikide puhul oli NATO märganud liikumist demokraatia ja õigusriigi suunas.

Järgmises paragrahvis oli juttu Läänemere regiooni riikidest, kelle puhul on NATO tähele pannud edusamme stabiilsuse ja koostöö vallas. Nende NATOsse pürgivate nimetamata jäetud riikide tulevik kajastus mõttepiruetis, et NATO peab oma eesmärgiks vaba, õitsva ja püsiva rahuga Euroopat. Ehk teisisõnu, anti diplomaatiliselt mõista, et Balti riike pole unustatud, aga selgelt ja lihtsalt neid tollel Madridi tippkohtumisel kirja panna veel ei julgetud. Tollane NATO peasekretär Javier Solana kriipsutas alla Madridi tippkohtumise kõige olulisema mõttena seda, et NATO jääb avatuks.

Avatud uste poliitika oli hea ja halb ühekorraga. Iial ei teadnud, millal avatud uksed toovad palavusele leevendust ja millal on tegu jäise tõmbetuulega. Möödunud sajandi viimastel aastatel tuli Eesti diplomaatial teel NATOsse üle elada kõike: eufooriat ja pettumusi, Balti identideeti ja eristumist Lätist ning Leedust, solvanguid ja andestamisi. Seda kõike ühe eesmärgi nimel: rünnates ühte NATO liiget, ründab vastane NATOt ja saab väärilise vastulöögi. See 55 aastat tagasi sätestatud Washingtoni lepingu artikkel viis on tähtsam ja tõsisem, kui me vist ette kujutada oskamegi.

Piltlikult öeldes asub Eesti julgeoleku võti NATO sõjalises peakorteris SHAPEis. Eestis viimased kümme aastat maksnud territoriaalkaitse kontseptsioon on küllalt hea, aga NATO kollektiivkaitse printsiip on veel parem. Õigupoolest ainus, mis tegelikkuses toimib. Võõra riigi luurelenduritel peaks kaduma tahtmine nii-öelda eksida Eesti õhuruumi. Alliansi õhuruumis kehtivad NATO mängureeglid. Just selline oli NATO peasekretäri Jaap de Hoop Schefferi sõnum Eestit Madridi terrorirünnaku julmal päeval külastades.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht