Ühendades noori ja vanu, omasid ja võõraid

Nele Suisalu

I. D. A. festivali parim pala kompas mehe seksuaalsuse erinevaid tahke.

“Fiúk” (Compagnie Pal Frenak): köied ja tantsija väljendamas igatsust, toorest seksuaalsust, vägivalda, häiritud intiimsust PETER PETTI

 

30. novembrist 4. detsembrini leidis aset kuues International Dance Activity ehk I. D. A. tantsufestival, mille traditsioon – peakorraldaja Mare Tommingase sõnul – on publikule näidata nii nüüdistantsu kui ka klassikalist balletti ning olla kohtumispaigaks Eesti noortele koreograafidele-tantsijatele ja välismaistele tipptegijatele (Andres Laasik, Eesti Päevaleht 30. XI). Balletti esindas seekord vaid üks külalisesineja, kelle puhul jäi samuti küsitavaks puhta klassikalise esitusvormi olemasolu. Nüüdistantsu osakaal oli märgatavalt suurem ja mitmekesisem. Esimest aastat jõudis festival ka põgusalt Tallinnasse rahvusooperisse Estonia.

Festivalil üles astunud nii kohalikest kui ka välismaistest koreograafidest oli osal juba varasemast ajast kokkupuude Vanemuise teatriga, teised on kavas teatri edasistesse plaanidesse kaasata tulevikus. Ka see on I. D. A. puhul tavaks: varem on selline külaline ja hilisem koostööpartner olnud näiteks Belgia koreograaf Matteo Moles.

Kodustest koreograafidest pakuti Tartu publikule näha tantsulavastusi Janek Savolaiselt (“Nixon” esietendus Sadamateatris 30. novembril ja jääb nüüd mängukavva), kes on teatris tantsija ning varemgi Vanemuises koreograafina kätt proovinud; Oksana Titovalt (“The Last Hairy” koostöös Taavet Janseni ja “Roots” koostöös Juhan Ulfsakiga), kes kuuldavasti hakkab balletitrupile lavastama 2008. aasta sügisel ja Jarmo Karingult (“3006-must. Osa 2”), kes pälvis eelmisel Ida Urbeli nimelisel stipendiumikonkursil koreograafi preemia.

Esimest korda oli esinemispaikade hulgas ka Tartu kunstimaja näituse saal. Lisaks Karingu etendusele toimus seal Ida Urbeli nimelise stipendiumikonkursi esimene voor, millest edasipääsenud said järgmises ettenäitamisringis kasutada Vanemuise väikese maja pärislava. Stipendiumikonkursi žürii koosseisu kuulusid sel aastal Rene Nõmmik, Mare Tommingas, Dmitri Hartšenko, Anu Ruusmaa, Kaire Kukk (Tartu kõrgema kunstikooli esindaja), Agni Lass (Tartu ülikooli teatriteaduse õppetooli esindaja), Peeter Laurson (Tartu kultuurkapitali määratud isik), Jüri Sasi (Tartu linnavalitsuse määratud isik) ja Rachid Tika. Otsused, mis neil seekord teha tuli, olid keerulised, sest tase oli tugev ning protsessi muutsid raskemaks ka ebamäärased hindamiskriteeriumid ning tööde stiililine kirjusus, mis omakorda tulenes konkursile esitatud töödele ja kandidaatidele seatud nõuete läbimõtlematusest.

Nii nagu stipendiumikonkursist osavõtjad, pakkusid ka festivali piiritagused külalised üksteisele kontrasti, publikule aga elamusi ja meelelahutust. Compagnie Pal Frenak (Budapest-Pariis) esitas originaalse jõulise liikumispõhise ja leidlike lavatehniliste lahendustega nüüdistantsu terviketenduse. Iňak Urlezaga & Ballet Concierto (Argentiina) pakutut võiks määratleda kui virtuoosset ja kohati varvastantsuga vürtsitatud show-programmi.

 

 

Mehed jäävad mingis mõttes alati lasteks

 

Compagnie Pal Frenaki lavastus “Fiúk” (“Hidden Men” – “Peidetud/peidus mehed”) oli vaieldamatult festivali parim. Seetõttu tegi natuke nukraks, et Tallinna publikule valiti näitamiseks hoopis teine väliskülaline. Pal Frenaki koreograafia kohta seisis kavalehel, et ta on loonud orgaanilise ja pöörase liikumiskeele, milles kerkivad esile igatsus, toores seksuaalsus, vägivald, aga ka häiritud intiimsus. “Fiúk” kompas erinevaid tahke mehe seksuaalsusest: Oidipuse kompleksi, nartsissistlikku peenisekultust, enesenautlemist, transvestismi, homoseksuaalsust, initsiatsiooniriitust ja soojätkamist. Lisaks neljale jõuliselt liikuvale ja vaatemängulisi visuaalseid kujundeid loovale mehekehale, aitas assotsiatsioone luua kolm laest alla rippuvat köit. Need kujutasid kord nabanööre, millesse tantsijad metsiku koreograafia saatel takerdusid või siis alla andnult põrandale pudenesid. Teinekord tähistasid need jälle edvistavatele kehadele külge poogitud lõpmatuid peeniseid; siis keerdusid kokku lava kohale kandmaks justkui kolmainsust tähistavale pjedestaalile asetatud sensuaalset soolot, mida esitas üks tantsijatest, kes kogu etenduse vältel näis kehastavat kas jumalikku või siis vanema-targema mehe kuju.

Juba alguses, kui ülejäänud kolm tantsijat sisenes lava tagaseinas asuva ukse kaudu helepimestavast kontravalgusest, laskus neljas mees laest mööda köit. Tagasihoidlikult vaikses “initsiatsioonistseenis” käisid teised jällegi temalt endale punast huulepulga triipu põsele palumas. Tõsisele ja häiritud toonile tasakaaluks oli ka humoorikaid ja puändiga, aga ka habras-tundlikke stseene. Näiteks kolm tantsijat uhkelt “tiibu” sirutamas, lutid suus – ilmselgelt vihjamas klišeele, et mehed jäävad mingis mõttes alati lasteks. Või siis loosungina “Ei, homoseksuaalsusele!” mõjuv stseen, kus taas kord kolm ihualasti tantsijat elavalt vesteldes neljakäpakil diagonaalis üle lava liiguvad ja ringi pöörates saavad publikule nähtavaks nende tagumikele kleebitud suured mustast teibist ristid.

Lõpuks stseen üleelusuuruse pessaari meenutava rekvisiidiga, millel üks tantsijatest spermana viskleb justkui munakoorest läbi murda püüdev linnupoeg. Ausal ja otsekohesel viisil kõnetas Compagnie Pal Frenaki etendus vaatajat, pakkudes samas sisulise ja viimistletud kujundi- ja liikumiskeele vahendusel kunstilise elamuse.

 

 

Virtuoosne, aga siiski vaid show

 

Kunstilisele elamusele ei saa kahjuks viidata Urlezaga ja tema Ballet Concierto puhul. Kindlasti võib aga siin rääkida meelelahutuslikkusest. Urlezaga ja tema trupp esitasid nii Vanemuise suures majas kui ka rahvusooperis Estonia kaks umbes pooletunnist lühiballetti. Ühele neist, “Apollo and His Aunts” (“Apollo ja tema tädid”), oli koreograafia loonud Oscar Araiz, inspireerituna Juan Carlos Ferrari näitemängust. Lavastus, kui seda nii saab üldse nimetada, koosnes üksteise otsa lükitud tiheda koreograafiaga karakteersetest numbritest. Tantsiti küll virtuoosselt, kuid esituses jäi emotsionaalsest sisust vajaka. Pealiskaudsuse ja numbrite vahelise lõdva seose tõttu ei kasvanudki üritamisest välja tervikut, lühiballett mõjus esitantsija ja trupijuhi eneseimetlusena. “Destiny Buenos Aires” (“Sihtpunkt Buenos Aires”)  pääses küll paradoksaalsel kombel nartsissismist, kuigi baseerus Urlezaga enda elul. Ei julgeks väita, et Astor Piazzolla muusika kasutamine garanteerib “tango ajaloo jutustamise tantsus ja pildis” nagu pretensioonikalt väidab kavaleht, ent F. Fleitase ja M. Morrasuti seatud tangoduetid olid piisavalt emotsionaalselt laetud, et pakkuda publikule meelelahutust.

Kuuenda I. D. A. festivali kokkuvõtteks võib tõdeda, et Vanemuise balletitrupi juhil on taas õnnestunud leida kunstiliselt väärtuslikum koostööpartner just nüüdistantsu ja mitte sugugi klassikalise tantsu vallast. Jääb üle küsida: kas festivali lühikeses ajaloos võib täheldada ka mingi muu traditsiooni kestmist kui ainult see, et püütakse ühendada erinevaid stiile, noori ja vanu, omasid ja võõraid?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming