Euroopa Liit ja laienemine

Enn Soosaar, tõlkija ja poliitikakommentaator

Euroopa Liit on algusaastatest peale seisnud vastakuti kahe probleemiga: kas, kuhu ning kuidas laieneda ja mismoodi suhtuda oma lähinaabritesse? Need küsimused tõusid päevakorrale juba siis, kui Euroopa Liit kandis alles Euroopa Majandusühenduse nime ja kuus asutajariiki ehk neli Teise maailmasõja võitjat (Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luksemburg) ning kaks kaotajat (Saksamaa, Itaalia) suunasid 1957. aastal sõlmitud Rooma lepingute raames pilgu oma nn siseasjadelt väljapoole.

Laienemine kui Euroopa Liidu arengumootor

Esimene mainitud küsimustest sai praktilise lahenduse 1973. aastal, kui tuumkuuikuga liitusid Taani, Iiri ja Suurbritannia. Uute täisliikmete vastuvõtmine aastatel 1981, 1986, 1995 ja 2004 kinnitasid, et laienemine on Euroopa Liidu üks arengumootoreid ja olemasolu õigustusi. Seniste liitumiste puhul on järgitud põhimõtet (erandiks Kreeka ja Küpros), et liitu tõmmatakse need riigid, kelle ühinemise järel säilib EL kompaktse geograafilise tervikuna.

Mis puudutab naabrite poliitilist mõjutamist ja majanduslikku koostööd nendega, siis ei maksa alahinnata ühinenud Euroopa varjatud survet ja avalikku abi, tänu millele läks Kreekas 1974. aastal võim sõjaväehuntalt tsiviilvalitsusele ja Salazari-Caetano kõrvaldamise (1974) järgne Portugal ning Franco surma (1975) järgne Hispaania teisenesid ilma tõsisemate vapustusteta Lääne tüüpi demokraatiaks. Veel suurem on olnud ELi roll Kesk- ja Ida-Euroopa, kaasa arvatud Balti riikide metamorfoosis pärast Nõukogude impeeriumi lõplikku kokkuvarisemist. Ilma Euroopa Liidu (ja mõistagi ka Ameerika Ühendriikide) otsese sekkumiseta meie ?siseasjadesse? ei oleks üleminek käsumajanduselt vabaturumajandusele ja vabanemine ühiskonda halvavatest totalitarismijäänukitest saanud olla nii kiire ja edukas, nagu see on tegelikkuses olnud. Võimalus saada selgesti määratletud tingimuste, s.o majanduspoliitiliste kriteeriumide täitmise järel ELi täisliikmeks kannustas nii kaheksa maa poliitilist eliiti kui ka kodanike enamust pingutama ja ennast distsiplineerima ning muutma viisil, millega oleks vaevalt hakkama saadud, kui pakutud poleks peibutavat eesmärki.

Ühineva Euroopa idee lähtub eelkõige kahest postulaadist. Esiteks, kapitali, kaupade, tööjõu ja teenuste piiranguteta liikumine tagab poliitilise stabiilsuse ja majandusliku heaolu. Niisiis: mida suuremat territooriumi ja arvukamalt elanikke hõlmab EL, seda rohkem inimesi saab loota oma elukvaliteedi paranemisele ja seda mõjukamaks kujuneb piirkond, kus demokraatia on ühiskonnakorralduse alus. Teiseks, lähiriike ei tohi jätta oma hädadega üksi, neid tuleb poliitiliselt toetada ning majanduslikult abistada. Seejuures peetakse kõige kindlamaks garantiiks, mis distsiplineerib probleemseid riike, nende sidumist ELiga. Eelistatakse pakkuda präänikuid, kuid ei välistata piitsa (tagantsundimine, piiratud sanktsioonid). Siiski ei pääse ELi ükski riik, kes ei suuda künnist ületada, s.t ettenähtud kriteeriume täita.

Praegu peab Euroopa Komisjon liitumisläbirääkimisi Rumeenia ja Bulgaariaga. Väidetavalt on kõnelused kulgenud nii edukalt, et mõlemale riigile on lubatud ? tõsi, mitteametlikult ? ühinemist ELiga 2007. aastal. Paratamatud raskused kaheksa vaese postsotsialistliku ning posttotalitaristliku uustulnuka integreerimisel/integreerumisel pikkade demokraatiatavadega vanade jõukate riikide perre võivad Brüsselit heidutada. Seetõttu võidakse järgmise laienemisvooruga venitada. Teiselt poolt pole tarvis kahelda, et Rumeeniast, Bulgaariast ja nendega kas koos või nende järel ka Horvaatiast saavad ELi täisliikmed.

Laienemine jätkub

Balkanil jääb seejärel hõlmamata kolm tükki endisest Jugoslaavia Föderatsioonist (Bosnia-Hertsegoviina, Serbia-Montenegro-Kosovo ning Makedoonia) ja Albaania. Nimetatutel on tõsisemaid keerdsõlmi oma mineviku ja olevikuga kui ühelgi senisel kandidaadil. Siiski on raske oletada ? arvestades nende riikide geograafilist asendit Kagu-Euroopas, ümbritsetust edaspidi liikmesmaadest põhjas, idas ning lõunas ?, et EL jätab selle eksterritoriaalseks piirkonnaks. Varem või hiljem kuulub kogu Balkan Euroopa Liitu. Sellegipoolest võime spekuleerida, kas EL üritab enne tolle regiooni endasse sulatamist sealset poliitilist kaarti muuta, et administratiivpiirid arvestaksid senisest arukamalt etniliste kogukondade asualasid, või loodetakse, et liitumine ise stabiliseerib olukorra ning neutraliseerib etnilised ja/või religioossed vastuolud.

EL on suure hulga mitmesuguste kriteeriumide eeltäitmise nõuetega  seadnud lati kõrgele. Ent juba viimases laienemisvoorus ilmnes selgesti, et kandidaatide majandusliku, seadusandliku ning demokraatia rakendusliku valmisoleku osas võidakse teha mööndusi, kui vanad olijad on pidanud otstarbekaks langetada poliitiline otsus need ja need riigid igal juhul vastu võtta. Tõenäoliselt kasvab viimati mainitud faktori osatähtsus järgmistel laienemistel veelgi, s.t poliitilised argumendid saavad senisest suurema kaalu küsimuses, kas kiirendada või aeglustada laienemise ajagraafikut.

Kolme Euroopa riigi Norra, Islandi ja ?veitsi tarvis on uks juba aastaid valla. Millal need kolm seda võimalust tegelikkuses kasutavad, seda on keeruline prognoosida. Võiksime oletada, et Norras ja seejärel Islandil tuleb meelemuutus pärast parlamendi järgmisi (või ülejärgmisi) valimisi ja tavakodanikudki hakkavad mõistma seda, mis on ammu selge poliitilisele ladvikule ning majandusringkondadele: kasulikum on olla sees, s.t ELi otsuste langetamise juures, kui lihtsalt aktsepteerida teistest Euroopa riikidest sõltuva kaubanduspartnerina neid seadusandlikke akte ning regulatsiooni, mida Brüssel pidevalt produtseerib.

Niisiis võime oletada, et hiljemalt 2020. aastaks on ühinenud kogu see Vana Maailm, mida geopoliitiliselt ja kultuuritaustalt on ühendada võimalik, ning ELi liikmesriikide arv on kasvanud üle kolmekümne, elanike arv poolele miljardile. Teisi sõnu: need Euroopa rahvad, kes on ajalooliselt olnud ja on suures osas edasi oma usutunnistuselt kas katoliiklased, protestandid või Moskva patriarhaadi alla mittekuuluvad ortodoksid (pluss mõnemiljonilised islami kogukonnad Balkanil), on moodustanud ühenduse, kus poliitilises ja majanduslikus tegevuses järgitakse enam-vähem samu põhimõtteid ning väärtusi.

Türgiga on probleeme

Detsembris 2004 otsustab ELi liikmesriikide ülemkogu tõenäoliselt alustada liitumisläbirääkimisi Türgiga. Selle otsusega seoses kerkib üles mitmeid probleeme, kaasa arvatud küsimus, kas Euroopal pro Euroopa Liidul on piir. Mitmed täisliikmed (mitme riigi mitmed tipp-poliitikud) on avaldanud ja vaieldamatult avaldavad edaspidigi avalikult kahtlust, kuivõrd tark ning otstarbekas on ühe Lähis-Ida maa liitumine ELiga. Nii või teisiti saavad läbirääkimised kestma pikka aega ? kümme või rohkem aastat. Samas ei saa me välistada, et kui venima jäetud kõnelused viimaks lõpetatakse, ei soovita Euroopa Komisjon Türgile täisliikmelisust. Sel juhul oleks tegemist pretsedendiga, mida ELis pole varem kogetud.

Probleemi ei tohi mitte mingil juhul käsitada lihtsustatult: kui Türgi käitub nii, siis võtame, kui naa, siis ei võta. EL vajab Türgit, kus valitseb turumajandus ja demokraatia, ning Türgi vajab strateegilise partnerina ELi. Lähtuma peame küsimusest: kas laienemine Väike-Aasiasse on Euroopa Liidule kasulik või mitte? Vastuse leidmiseks tuleb vaagida paljusid aspekte. Läbirääkimised ei tohi piirduda ainult majanduslike kalkulatsioonidega. Arvestama peame muu kõrval ka inimfaktorit ja ohtu, et liiga suureks paisunud ühendus kaotab tegutsemisvõime ja muutub juhitamatuks. Niisiis: (a) kuidas hakkavad tava­kodanikud suhtuma tööjõuna vabalt liikuvatesse uustul­nukatesse, kelle arusaama üksikisikust ja maailmas toimuvast on kujundanud hoopis teistsugune kultuuri-, õigluse- ja religioonitaust? Et raskesti integreeruvate kogukondade vahel tekib igas ühiskonnas paratamatult hõõrdumisi ning pingeid, seda teavad oma kogemustest kõik Euroopa rahvad. (b) Kuidas hakkavad toimima ELi juhtimisstruktuurid ja otsustusmehhanismid, kui liituja on rahvaarvult kõikidest teistest suurem, SKT-lt per capita aga üks mannetumaid? (c) Missugust segadust Euroopa Liidu sees ja suhetes Türgiga tekitab olukord, kui majanduspoliitilised läbirääkimised lõpevad Brüsselis edukalt, mitmed liikmesmaad panevad aga liitumislepingu rahvahääletusele, Türgi kandidatuur lükatakse tagasi ja liitumislepingut ei ratifitseerita?

Türgit ja teisi lähiriike idas, kagus ning lõunas, kellega mitmekülgsest koostööst on EL huvitatud, ei tohi tõrjuda ega unarusse jätta. EL peaks lähiajal asuma tõsimeeli uurima kompromissi väljavaateid. Teisi sõnu: kas oleks võimalik välja töötada ning tulevikus kasutusele võtta nn pool- või paraliikme staatus? Säärase riigi majanduslikud (ja osaliselt ka poliitilised) sidemed ELiga on tihedamad kui praegusel nn assotsieerunud liikmel. Siiski ei laiene talle kõik (täpsemalt: laienevad valikuliselt) ELi täisliikme õigused, vabadused ja kohustused. See oleks tulevikku suunatud lahendus, millest võidaksid mõlemad.

Kas laienemisel on piir?

Ent tuleme tagasi kord juba mainitud küsimuse juurde, mida on ELis seni kahjuks väga vähe arutatud. Niisiis: kas laienemisel on piir, ja kui on, siis mille järgi seda piiri määrata? Kas liikmesriikide arvul, kodanike hulgal (söövatel suudel ja töötavatel kätel), territooriumi suurusel on olemas kasvuraja, mida ei tohiks ületada? Kas ja kuivõrd tuleb laienemisel arvestada liitujate ajaloolist, kultuurilist, religioosset ja laias mõttes mentaliteedist lähtuvat tausta? Kas ja kuivõrd tuleb arvestada hoiakuid ning suhtumusi, mis on liidu moodustanud tavainimestel ? eriti kui on ette teada (arvamusküsitluste põhjal), et tavakodanike enamus suhtub võimalikesse uustulnukatesse umbusuga, koguni ksenofoobiliselt, kardab kaotada paikkondlikku omapära ja väljendab ilmselget vastumeelsust või rahulolematust rahvaste kokkukeetmise suhtes?

Eespool nimetasin Euroopa ühinemise kahte nn ideoloogilist postulaati. Lisada tuleb kolmaski, sest EL loodi edu ning tulemuste saavutamiseks. Niisiis küsimuste küsimus: milline on optimaalne suurus, mis tagab veel, et too eri riikide ja rahvaste ühendus suudab tõhusalt toimida ja on juhitav? Tegemist ei ole teoreetilise spekulatsiooniga, vaid praktilise, koguni eksistentsiaalse vajadusega. Eurooplased ei tohi lasta tekkida olukorral, kus ühel päeval selgub, et EL on paisunud päratuks monstrumiks, mida ei ole võimalik enam demokraatlikul viisil hallata ega tulemuslikult tegutsemas hoida. Eurooplased peavad vältima seismist x aasta pärast vastakuti tõsiasjaga, et sisemised vastuolud ja eri piirkondade ning etniliste koosluste vastandhuvid on suuremad ühenduse suutlikkusest ning tahtest neid lahendada.

ELi kõrval on tänapäeva maailmas kolm majanduslikult ja poliitiliselt integreerunud suurpiirkonda: Hiina (elanikke 1304 miljonit, kirjaoskus 86%, sisemajanduse kogutoodang per capita $4400 aastas), India (elanikke 1065 miljonit, kirjaoskus 59,5%, SKT per capita $2540) ja USA (elanikke 294 miljonit, kirjaoskus 97%, SKT per capita $37 600 aastas). Arusaadavatel põhjustel ei saa EL jälgida tegutsemismalle, millest juhinduvad kaks kõige suuremat. Kuigi Hiina majandus areneb jõudsalt, valitseb riigis üheparteidiktatuur, kogu elanikkonda hõlmav tervise- ja sotsiaalkaitse on peaaegu olematu, etc. Kuigi India on maailma suurim demokraatia, pärsib päratu vaesus ja kodanike enamuse initsiatiivipuudus riigi arengut.

See-eest on meil palju õppida Ameerikalt ? eriti kui oleme arvesse võtnud kõige olulisema erinevuse, nimelt: USA on immigrantide maa ning rahvaste sulatusahi, samal ajal kui EL koosneb ja jääb edaspidigi koosnema paljudest riikidest-rahvastest, kellest kõik on huvitatud oma iseärasuste (keele, kultuuri, kohaliku omapära) säilitamisest. USA success story?t ei saa EL üks ühele järgida. Siiski peaksid eurooplased teadvustama tõsiasja, et viimased suurlaienemised, mis tõid kaasa territooriumi hüppelise kasvu, leidsid Ühendriikides aset 19. sajandi keskel, pärast seda on emamaa külge liitunud või liidetud üksikuid väiksemaid tükke. Järjekorras 20. osariigina astus aastal 1817 ühendusse Mississippi, 1848 30-ndana Wisconsin, 1889 40-ndana Lõuna-Dakota, 1896 45-ndana Utah. Edasi tulid: 1907 Oklahoma, 1912 New Mexico ja Arizona, 1959 Alaska ja Hawaii. 20. sajandil ei rääkinud enam keegi tõsimeeli Mehhiko, Kesk-Ameerika või Kariibi mere saarte poliitilisest integreerimisest (rõhutagem sõna ?poliitiline?) USAga. Siit järeldus: nähtavasti on hästi toimival riigil pro riikide ühendusel mingi optimaalne suurus. Ameeriklased on mõistnud: suur tükk võib ajada suu lõhki.

Kokkuvõtteks

Tunnistagem, et kaugeltki mitte kõikidele esitatud küsimustele ei ole ühest vastust. Ja praegu otsuseid langetav põlvkond ei pea järgmisele ning ülejärgmisele sugupõlvele ette kirjutama, mismoodi on neil õige ning otstarbekas sedasinast maailma korrastada ja inimeste enamiku tarvis elamisväärseks kujundada. Ent tunnistagem sedagi, et enne Suure Sammu astumist s.o Euroopa Liidu väljaviimist ajaloolis-geograafilistest ning ajaloolis-kultuurilistest piiridest, vajame tasakaalustatud vastuseid paljudele seni vaagimata küsimustele. Euroopa laienemist ei tohi labastada säärasteks tõlgendusteks nagu: eurooplased on sallimatud, kui nad mõningaid soovijaid oma õue peale mängima ei kutsu, ja sallivad, kui nad iga vähegi sobiva naabri püüavad ennastsalgavalt alla kugistada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming