“Tundmatuse piir” Rauaniidis SUVA Sukavabrikus

Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskonna I aasta magistrantide näitus
TUNDMATUSE PIIR
SUVA Sukavabrikus
Kotzebue 1 / Põhja pst 7
Näitus on avatud 6. mail 14-19 ning 7. mail 12-18

Osalevad: Jenny Katri Helena Grönholm, Madlen Hirtentreu, Liisa Jugapuu, Giulia Landonio, Anna Kaarma, Eva-Lotta Künnap, Keiu Maasik, Triin Marts, Johanna Greta Mölder, Johan Hendrik Pajupuu, Ann Pajuväli, Mari-Liis Rebane, Karl Saks, Karl-Erik Talvet, Margot Õunapuu
Näituse kontseptsiooni koostas Mari-Liis Rebane
Juhendaja: Andres Tali

Näitus “Tundmatuse piir” vaatleb piiri mõistet, uurib reaalsuse ja virtuaalsuse hõõrdumist, näilise ja tegelikkuse suhteid, tuttavaid ja tundmatuid territooriume.
Piir loob vorme, struktuure, hierarhiaid. Guattari järgi on iga piiritletud asi territoorium, nii ka “mina” kui isik ja minu unistuste maailm. Sõna piir tuleb anglo-prantsuse keelest, 14. sajandist, ja tähistab “õmblust”, serva. Kui seostada vanainglise keelega, siis võib tähistada see ka “poolt” – ehk siis viitab jagunemisele. Slaavi keeles tähistab ‘granitsa’ millegi lõppu, äärt. Matemaatikas nimetatakse piiriks punktide hulka, mis kuulub ühtaegu nii sise- kui välisruumi. Piiri mõistest läbi J. Lotmani semiosfääri, võib rääkida kui sissetungist, välimise-sisemise vastanduvusest. Piir viitab takistusele, mida ületada või mida ei tohi ületada – religioossed, poliitilised, teadmised, kogemused.
Piiritagune on ohtlik ja tundmatu, eksootiline ja ahvatlev. Piirangud võivad luua ka allasurutust, illusiooni kättesaamatust, utoopiat, mis samal ajal toidab fantaasiat ja lõhestab isiksust. Utoopia on kui püüeldavus, mis tekib ettekujutluses ehk virtuaalsuses. Virtuaalsus tekitab aga konfluentsi – olukorda, mis tekib soovimatusest võtta tegelikku kontakti ümbruskonnaga. Vastupanu, mis viib piiride kadumiseni enda ja teiste vahel. Piiri ületamisest võib saada mässav kinnisidee, kui piiri taga ulatuvat teadmatust idealiseerida. Ihalemine tähendab oma tavapärasest olemuses justkui püüdlust – püüdlus omakorda eeldab eemalolekut, distantsi – tähendab, et ihaldatav objekt asub väljaspool meie haaret. Distants eeldab aga ruumi. Ruum tähendab territooriumi ja territoorium tähistamist. Et tähistada, peab vedama piire kuuluvuse vahele, mis miski “on”, ja mis miski “pole”, kuhu miski “kuulub”, kuhu “ei kuulu”. Kõik mis jääb väljapoole piiri, on “teistsugune”. Näitus “Tundmatuse piir” eksleb äärealadel, piiridžunglis – eneseületuse piiril, ettekujutuse piiril, kaduvuse piiril et cetera.
Piir on kahemõtteline: see sõltub kodeerimisviisist. Peale selle, et piir lahutab, piir liidab – piir on ka puutepunkt. Pythagoras ja Anaximandros ning isegi Platon isiklikult olevat olnud seda meelt, et just nimelt piiri ja lõpmatuse omavahelisest haardumisest tekivad asjad.
OLETE OODATUD VAATAMA, KUHU ON TÕMMATUD TUNDMATUSE PIIR!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar