Teadusseminar A. H. Tammsaare suhetest Friedrich Nietzschega

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar toimub esmaspäeval, 30. novembril algusega kell 14.15 Eesti Keele Instituudi maja III korruse õppesaalis aadressil Roosikrantsi 6.
Teema: „A. H. Tammsaare suhetest Friedrich Nietzschega“
Esineb: dr Mirjam Hinrikus
Nietzsche mõjudele Tammsaare loomingus on palju viidatud. See on ka ootuspärane, sest Tammsaare tsiteerib Nietzschet oma eri tüüpi tekstides nii otse kui kaude ehk osutades mitmetele tema ideedele (üleinimene, jumala surm, Blonde Bestie), mille äratundmine Nietzsche lausungina ei eelda tingimata tema tekstide tundmist. Pigem on küsimus humanitaaralase silmaringi laiuses. Et aru saada, et Tammsaare Nietzschet väga põhjalikult tundis, piisab juba ainuüksi tema 1909. a ilmunud artikli lugemisest, mis ei esita Nietzschet sugugi vaid „üliinimese õpetuse kuulutajana“ (vrdl Jaanus Sooväli „Friedrich Nietzsche ja Eesti kultuur“ 2014 lk 1753). Julgengi väita, et Tammsaare ja Nietzsche tekstide vahelised seosed on siiani lahti rääkimata – väide, mis kehtib ka palju teiste 20. saj esimese poole eesti kirjanike ja kunstike tekstide kohta.
Käesoleva ettekande eesmärk on lugeda Tammsaare töid käsikäes erinevate F. Nietzsche tekstidega ja lähtudes eelkõige Nietzsche elu mõiste ja metafoori erinevatest tähendustest. Minu lähenemine Nietzschele paigutub traditsiooni, mis esitleb Nietzschet ühe olulisima modernsuse teoreetiku ja kriitikuna k.a dekadentsi diskursuse laiendajana foucault´likus tähenduses. Nagu Tammsaare ütleb ristisid teised „kibeda saatusepilkena“ Nietzsche dekadentismuse isaks, samas kui Nietzsche ise „nimetas tervet praeguse aja haridust, kultuurat, dekadentismuseks“ (A. H. Tammsaare „Friedrich Nietzsche. Linnulennult“ 1909: 233).
Keskendudes peamiselt kolmele Tammsaare kirjandusliku dekadentsi näitele (Kärbes 1917, Varjundid 1917, Juudit 1921) uurin, kuidas need tekstid kuulutavad elu voogudesse heitmist, naudinguelu ja elujõu hävitamist melanhoolia, hulluse ja haiguse ähvardusel. Pööran tähelepanu Nietzsche elu mõiste erinevatele konnotatsioonidele kõnesolevates tekstides k.a selle mõiste haakumistele mitmesuguste teiste Nietzsche ideedega nagu näiteks võimutahe, perspektiivne nägemine ja interpreteerimine ning üleinimene. Lisaks üritan Tammsaare tekstides esinevate narratiivsete strateegiate, sümbolite ja motiivide kui ka tegelaskujude konstruktsioonide tasandil osutada sellele, et elu on seal alati dialektiliselt seotud nihilismi ja dekadentsiga. Muuhulgas osutan 20. saj alguse eesti kunstnike (Triik, Kallis jt) mõnele tööle, kus dekadents kui elu eitus põimub alati elu jaatusega.

***
Dr Mirjam Hinrikus töötab Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses vanemteadurina ning Tallinna Ülikoolis  eesti kirjanduse dotsendina. Tema peamisteks uurimissuundadeks on  eesti kirjandus, modernsuse teooriad, dekadents, soouuringud, kultuurianalüüs ja diskursuse analüüs.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar