Näitus “50 aastat hiljem. Tartu fotograafia 1960.-1980. aastatel” TKK galeriis Noorus

Malev Toom. Juri Lotman 1988

50 aastat hiljem. Tartu fotograafia 1960.-1980. aastatel
20.12.2017 – 20.01.2018.
Avamine kolmapäeval 20.12 kl 13.00
TKK galeriis Noorus
“50 aastat hiljem: Tartu fotograafia 1960-1980. aastatel” on ülevaatenäitus, mida ühendab kolm keskset mõistet – “fotograafia”, “ajalugu” ja “Tartu”. Eksponeeritavad fotod on pärit autoritelt ja ERM-i fotokogust.
Väljapaneku koostasid Peeter Linnap, Vallo Kalamees ja Toomas Kalve, näituse teostus ja kujundus Vallo Kalamehelt, eksponaatide teostus Toomas Kalvelt.

Tartu on Eestis ja kaugemalgi tuntud oma tugeva fotograafide koolkonna poolest juba vähemalt 1960. aastatest alates. Juba 1928.a. asutatud Tartu Raadio-Fotoklubi sai taas uue hoo sisse 1960. aastatel koos kultuuri üldisema hoogustumisega. Fotograafias tähendas see ennekõike pildikultuuri ja fotokeele moderniseerumist. Pilte hakati tegema ootamatute nurkade alt, teoste tonaalsus muutus tihti äärmuslikuks, samuti hakati kasutama fotograafikale tunnuslikke eritehnikaid nagu pseudosolarisatsioon, isoheelia, ülikontrast jpm. “Toorest” fotokujutist monteeriti uuteks sünteetilisteks tervikuteks kokku koos muude piltide, aga ka tekstide, nootide ning joonistustega. Kõigi niisuguste võtete üldisemaks sihiks oli kummastuse ja võõristustunde tekitamine, mis pidi fotograafiale andma kunsti ja fotodele teose staatuse. Organisatsiooniliselt kuulusid Tartu fotokunstnikud peamiselt Tartu Fotoklubisse, mille presidentideks on mh olnud Leopold Matt, Vladimir Leiman, Valeri Parhomenko, Meelis Lokk, Vallo Kalamees, Toomas Kalve jt.
Praeguse näituse ajaliselt kaugeim kümnend – 1960. aastad, tõi lavale teiste hulgas Eesti fotoajalukku olulise jälje jätnud autorid Rein Nigoli (1943-2007) ja Jüri Karmi (s 1940). Kui Nigoli kunstiliseks kaubamärgiks olid foto-ja-graafika vahepealsed, üldistatud plakatlikule või karikatuursele kujundile toetuvad pildivormid, siis Karmi katsetused vormi vallas olid veelgi laiaulatuslikumad. Tema fotod jõudsid kaamerameediumi poolt pakutavale “täpsusele” ja “konkreetsusele” vaatamata täiesti abstraktsete lahendusteni. Lisaks sidus autor selliseid teoseid mõnikord ka kirjanduslike taustadega (“Artur Alliksaarele” jm) – tulemuseks ebaharilikult hübriidsed teosed. 1960—1970te vahetusel alustasid oma loomingulist tegevust ka Endel Annuk (s 1934), Vladimir Leiman (s 1933), Valju Talv (1934-2009), Aron Zaslavski jpt.

1970. aastatel fotode sidumine graafikakunsti ideaalidega jätkus ja isegi hoogustus. Näitustele ilmusid Teet-Rein Eriksoni (s 1944), Jüri Kimmeli (s 1936), Andres Karolini (s 1936), Tõnis Lepiku (s 1940), Matt Anso (1943-1989), Vello Punningu (s 1931), Taivo Harju (s 1950) jt eritehnikates lakoonilised tööd. Nende kõrvale ilmusid peagi tugevalt omapärasematena Valeri Parhomenko (s 1943) ülikontrastsed montaažid ja kollaažid. Tema osalus foto- ja kunstimaastikul hõlmas nii kunstnikutegevust kui näituste kureerimist (“Naine Fotokunstis” jmt), samuti erialaühenduste organiseerimist. Autori ikooniliste tööde hulka 1970-1980. aastatest kuulub ennekõike “Depressioon” (1979), mis on praegusel “fotograafia renessansiperioodil” muutumas lausa embleemiks. Tähelepanuväärsed olid ka Parhomenko muusikateemalised ülikontrastsed montaažid. Uue kvaliteedina järgnesid neile Tõnu Nooritsa (s 1952), Georg Rosma (s 1950), Rein Urbeli (s 1947), Otto Kuusi (s 1938) jt fotod.
1970te aastate teisel poolel taastus usaldus otsekohese, “toore” või lihtsalt vähem manipuleeritud fotokujutise vastu. Olulisele kohale nihkusid nüüd motiivi tundlik valik ja ootamatud vaatenurgad – optiline aktiivsus tervikuna aga kaldus, rohkem kui varem, pildistamise-eelsesse tegevusfaasi. Olulisele kohale nihkusid nüüd motiivi tundlik valik ja ootamatud vaatenurgad – optiline aktiivsus tervikuna aga kaldus, rohkem kui varem, pildistamise-eelsesse tegevusfaasi. Täielikult arenesid nimetatud strateegiad välja aga alles 1980. aastatel.
Niisugune asjade seis soodustas hüppeliselt ka ajakirjandusfotograafia uuenemist. “Edasis” töötanud Malev Toom (s 1953) ja Meelis Lokk (s 1955) muutsid oluliselt kogu Eesti fotožurnalistika ilmet ja suhtumist dokumentalistikasse. Nii Toomi (“Portreed”, “Puulinn” jmt) kui Loki (“Kuidas elad, Virumaa?” jm) tähistasid vabas maailmas levinud sõltumatu dokumentalistika jõudmist Eesti kultuuriruumi. Pikemad, paljudest  fotodest üles ehitatud pildikooslused võimaldasid juba läbi viia pildiuurimusi ja sisaldasid kohati kriitilisi elemente ühiskonna kohta, mida varem oldi tervelt pool sajandit läägelt kiidetud. Andekas pressifotograaf oli ka Ain Protsin (s 1958), kes oli omalaadseks ühenduslüliks toona omavahel vastanduvate leeride “pressifoto” ja “fotokunsti” vahel.

1980. aastate fotogeneratsiooni pealetungi esindasid peale juba nimetatud Protsini kõige eredamalt Toomas Kalve (s 1965), Vallo Kalamees (s 1962), Tõnu Valge (s 1959), Aare Puus (s 1969), Ain Tavita (s 1955), Ülo Udumäe (s 1957). Ülo Soomets (s 1959), Ove Maidla (s 1959) ja kohati ka Margus Nikopensius (s 1971) jt. Just sellest vaadeldava perioodi “noorimast” seltskonnast sai alguse terve rida muutusi Eesti fotomaastikul tervikuna. Selle generatsiooniga kaldus Eesti fotograafia raskuskese Tartusse – lisaks
väärib tähelepanu Eesti seni ainsa fotogalerii “Illegaard” asutamine 1990te alguses (Vallo Kalamees, Toomas Kalve jt) ja rida pöördelisi väljapanekuid sel näitusepinnal. Pöördeliseks sai ka aluse panemine fotograafia erialale juba kutsehariduse faasis, mis resulteerus erialase kõrgharidusega (Vallo Kalamees ja Peeter Linnap) ning võimaldas peatselt teha suuremaidki pöördeid Eesti fotograafias. Nende muutuste kokkuvõtmine oleks aga juba järgmise näituse teema.

Näitusega kaasnevad kohtumised esinevate fotograafidega, jälgige reklaami!
Väljapanek „50 aastat tagasi. Tartu fotograafia 1960-1980. aastatel“ on avatud 20. jaanuarini 2018.

Tänud: Autorid, TKK üliõpilased, Vallo Kalamees, Toomas Kalve, Peeter Peedosk, Reet Pulk-Piatkowska, Otto Kuus, Tõnis Lukas, Jüri Karm, Tiina Tael, Anu Ansu jpt.