Jüri Kase maalinäitus “Valge Joon” Kunstihoone galeriis

  Reproduktsioon: Maast laeni. 201, akrüül, marker. Detail.


Reproduktsioon: Maast laeni. 201, akrüül, marker. Detail.

Neljapäeval, 19. novembril kell 17 avab Kunstihoone Galeriis ühemehenäituse Jüri Kask, isikupärase maalikäekirjaga vanameister, kelle pildid lubavad jutustada oma lugu nähtamatu aga kõneka Valge Joonega.
Järjekindla süsteemsusega oma pildimaailmu ehitav Jüri Kask võib tunduda ületamatu labürindimeistrina, tema maalid võivad näida peadpööritavalt kiiresti kerkivate kõrghoonetena, mille nurgakivide lihtsus on korruseid läbides kaduma läinud.
Mõned, kelle mälu ei koorma mälestus seljataha jäetust ja keda ei hirmuta eesootavad trepid tunnevad ära näiliselt keerulise pildiruumi mooduli ja jalutavad selle läbi niisugusena nagu ta on: kahemõõtmelise ja mängulise pinnalaotusena. Nii lihtne see ongi, ma lendan!, võivad nad siis öelda.
Jüri Kask lõpetas Tartu Kunstikooli kujunduskunstnikuna 1969 ja Tallinna Kunstiinstituudi maalijana 1974. Töötas vabakutselisena kuni aastani 2001, seejärel – kuni tänaseni välja – õpetab ta Tartu Ülikooli kunstide osakonnas joonistamist, maali ja kompositsiooni.
Tema varajaste, veel õliga maalitud piltide seas on kergelt naiivseid, oma kompositsioonilises frontaalsuses lihtsaid töid, mis pika ja nüansipeene maaliajaloo taustal mõjuksid kohmakalt… juhul kui kunstnik just lihtsameelsusele ei panustaks. Aga Jüri Kask on analüüsiv ja andekas, tal on töökust ja ambitsiooni leida oma ainulaadne koht kunstis ning seepärast alustab ta algusest. Naiivsus teda ei rahulda, ta lammutab lahti ja paneb kokku pildistruktuure selleks, et jõuda teistmoodi lihtsuseni, elementaarosakesteni, mis suudaks kanda põhimõtteliselt kõiki maalikonstruktsioone.
Kõigepealt distantseerub ta õlivärvist, lükkab kõrvale arusaama klassikalisest värvitundlikkusest, võtab kasutusele efektse emaili, hiljem raskusest vaba akrüüli.  Puhas ja segunemata, mõjub Kase koloriit  intensiivselt, julgelt ja ootamatult. Tema stiliseeritud, pea dekoratiivseks üldistatud pildikujundid ja justnagu mehhaaniliselt konstrueeritud maalipinnad eristuvad tugevalt 70. aastate popimõjulisest eesti kunstist, nad on löövad ja teostatud ligitõmbava läbipaistvusega nii, et tasapindsuse illusioon veenab vaataja tasapindsuse tõelisusse.
1980.-ndad aastad on Jüri Kase loomingus protsessuaalseimad. Tema selle aja tööd on tihti rabedad aga äärmiselt pingestatud ja huvitavad. Selleks ajaks on ta maksma pannud vormi ja joone kui maali kandvad jõud, värv küll põrutab võimsalt, aga teeb seda joone poolt juhitud vormi täites. Juba tuntud ja tunnustatuna võtab ta ette pööraseid käike, rebestab, katkestab ja jooksutab joont, ründab pildipinda irratsionaalsete kujundite ja provokatiivselt pilti visatud voolava värviga, vahetab kribu-krabu detailirohkuse üüratult suurte pindade vastu, kutsub välja kaose ja üritab selle vastas püsti jääda.
Alistumine tuleb siis, kui piirid on kombatud, siis tuleb ka mäng ja lõõgastumine; tundub, et rõõm allesjäänud võimaluste rohkusest. Kiivalt valvatud isikupära annab ohjad käest öeldes vaatajale: nüüd on sinu kord, astu sisse, kulge edasi, värvi ise. Ja kui nii läheb, siis on tõenäoline, et kunstnik küsib tema pilti sisenenud vaatajalt üllatunult, justniisama nagu küsib
kontrollifriigist Kurjajuur Jim Jarmuschi „Võimu piirides“ tema valdustesse tunginud Kreoolilt: „Kuidas sina siia said?“ Nagu filmiski, saab vastus olla vaid „Kasutasin oma kujutlusvõimet“.

Jüri Kask
Valge Joon
Kunstihoone Galeriis
Vabaduse väljak 6
20.11 – 13.12.2015

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar