Jaana Päeva näitus “Kotid. Ainult unistajatele…” Hop galeriis

jaana_paevaNeljapäeval 14. jaanuaril kell 17 avatakse HOP galeriis kunstnik Jaana Päeva näitus “KOTID. AINULT UNISTAJATELE / BAGS. FOR DREAMERS ONLY”.
Jaana Päeva on nahakunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstimagistrina (2001) ning jätkab õpinguid EKA doktoriõppes. Kunstnikuna tegutseb ta aastast 1998, olles osalenud arvukatel näitustel nii Eestis kui mujal maailmas. Avatav näitus Hop galeriis on osa Jaana Päeva doktoritööst „Nähtav nähtamatu praktika. Kotidisain ja tootmine Eestis“. Uurimistöö keskseks küsimuseks on: millised kategooriad kujundavad käekoti kui tarbeeseme positsiooni visuaalse märgina ning mõjutavad representatsiooni relevantsust tulevikus?
Näituse märksõnadeks on vastandlikud „nähtav“ ja „nähtamatu“, esitlusele tulevad novelty kotid. Selle terminiga tähistatakse kontseptuaalselt,  konstruktsiooniliselt/ tehnoloogiliselt või ka vormilt ning materjalivalikult uuendusliku lahendusega kotte.  Et argisest eristuda on tegu mitte tänava-, vaid õhtukottidega. Eeskujuks 1920.-1930. sürrealistlikud uuendusliku vormi ja siluetiga novelty kotid.Kotid on loodud kriitilise disaini positsioonilt ning esitavad väljakutse esemete eeldatavale tarberollile igapäevaelus. Need on küll funktsionaalsed ja kantavad prototüübid, kuid oma olemuselt post-optimaalsed.Inspiratsiooniallikaks kottidele on igapäevased praktikad ja argiesemed, mille hulka kuuluvad ka kotid ise. Argitegevused on taandatud siluettidele ning loodud kotid jäljendavad või on kohandatavad vastavates tegevustes kasutatavate objektide siluettidele.
Näituse installatiivne ülesehitus toetub Edmund Husserli loodud fenomenoloogilisele meetodile. Husserl kirjeldab objekti tajumist keerulise protsessina, mida iseloomustavad eri tasandite sünteesid ja tunnetuslikud horisondid.
Nähtava tajumisel on oluline ruumiline süntees, mille tulemusena tajub vaataja mitte ainult objekti temapoolsete pindade värve ja kuju, vaid sama objekti ka teistest külgedest vaadatuna. Tänu võimele sünteesida nähtu sellega, mida inimene tegelikult ei näe, tekib taju objektist kui kolmemõõtmelisest tervikust. Vaataja kujutab ette tervikut, näeb asja ennast, mitte selle pinnalist peegeldust oma teadvuses.
Installatsiooni kontseptsioonis on oluline Husserli fenomenoloogilise meetodi kinesteetiline horisont. See on näituse kontekstis eelkõige vaatleja liikumine objektide suhtes. Kinesteetilise sünteesi puhul seob vaatleja liikudes ja sama eset erinevatest perspktiividest vaadeldes nähtud perspektiivid sama esemega ning loob samaaegselt ootushorisondi järgmiste perspektiivide suhtes. See tähendab, et ootushorisont seob etteruttavalt objekti nähtava külje veel nähtamatuga. Galerii seab piirangud vaatleja liikumistele nii, et taustafotodel kujutatud siluettidel käes olevad objektid ning nendega sobituvad kolmemõõtmelised kotid ruumis loovad äraspidise erinevusüllatuse, ehk tekib vaatepunkt, kus siluettidel kujutatu ning ruumis nähtava siluetid kattuvad. Kottides seguneb reaalne ja illusoorne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar