Vanemuises esietendub Peter Shafferi „Gorgo kingitus“

Ave-Marleen Rei

Reedel, 3.septembril esietendub Vanemuise suures majas kaasaegse briti dramaturgi Peter Shafferi näidend „Gorgo kingitus“. Tema varasem looming ("Amadeus", "Must komöödia", Equus") on Eesti teatris hästi tuntud, üks tema seni viimaseid töid, "Gorgo kingitus" jõuab aga kodumaisele lavale esimest korda. Shafferi draama on tõlkinud Anu Lamp, lavastab Peeter Raudsepp, kunstnik on Silver Vahtre (Teater Endla), valguskujundaja Andres Sarv. Kuigi tegu on sõnalavastusega, on "Gorgo kingituses" suur rõhk koreograaf Rene Nõmmiku (Fine5) seatud tantsulistel stseenidel. Mängivad Martin Veinmann (Eesti Draamateater), Külliki Saldre, Tanel Jonas, Ao Peep, Raivo Adlas, Kais Adlas, Mairi Jõgi, Kati Ong, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rauno Kaibiainen ja Kairi Kilgi. Martin Veinmannile on see esimene külalisroll, Peeter Raudsepale teine lavastajatöö Vanemuises.

 

Noormees on otsustanud kirjutada raamatu äsjasurnud kuulsast kirjanikust, oma isast, kellega ta pole iialgi kohtunud. Kirjaniku viimases elupaigas, üksikul saarel elav lesk annab talle kaasa hoiatuse: minevikusündmuste lahtikaevamine võib tuua päevavalgele ka ehmatavaid ja pettumuskibedaid avastusi. Noormees soovib siiski kuulda Tõde. „Gorgo kingitus“ jätkab Shafferi meelisteema uurimist: mis on geniaalsus? Kas on paratamatu, et geniaalsus käib koos oma vastandite – väikluse, alatuse ja sõgedusega? Kas liigne tõsidus halvab geniaalsuse? Ühe abielupaari loos põimuvad keerukal kombel armastus ja looming, Vana-Kreeka mütoloogia, moraali- ja filosoofiaküsimused. Samas terendab iga keeruka probleemi taga lootus, et inimene suudab muutuda.

„Vanakreeka müüdid ei ole kusagil kaugel ja ammu toimunud lood, vaid need on mustrid mille järgi me ka täna elame. Shaffer on ühendanud müüdid ja tänapäeva inimeste elusaatused. Praegu on mul õnneks olemas ka õiged näitlejad, kes mõistavad, et see lugu kõneleb neist endist. Vahel lavale vaadates ei saagi enam aru, kas näitleja räägib enda või oma tegelaskuju saatustest,“ tõdes lavastaja Peeter Raudsepp.

Äratundmisrõõmu peaks lavastaja hinnangul kogema iga saalisistuja. „See lugu ei puuduta ainult loomeinimesi kitsamas tähenduses – kõik on mingis mõttes loojad. Loominguline põlemine on mees- ja naisalge ühendus. Armastus on igasuguse loomingu taga ja see draama näitab kujukalt, kuidas inimese armastus, mehe ja naise vaheline kirg, kuidas see kõik leiab kajastust loomingus, need on lahutamatud.“

Vanemuise teater ei soovita etendust vaatama tulla väikeste lastega.

*Gorgod olid vanakreeka mütoloogias koletised, Phorkyse ja Keto tütred Euryale, Sthenno ja Medusa. Kaks esimest neist olid surematud, ainult Medusa oli surelik. Gorgosid iseloomustavad lõustaks virildunud näojooned, juuste asemel väänlevad maod ja õudne möirgamine. Igaüks, kes neid vaatas, muutus otsekohe kiviks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming