Tartu Kunstimuuseumis avatakse Mark Raidpere videoinstallatsioon “Majestoso Mystico”

Reet Pulk-Piatkowska

Kolmapäeval 10. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumi Kunstikabinetis sarja “Liikuv kunst” raames Mark Raidpere videoinstallatsioon “Majestoso Mystico”.

Installatsiooni videod on filmitud 24. aprillil 2007 Stockholmi ja Tallinna tänavatel. Rootsi kuningriigi pealinnas kaamera ette jäänu on teose nö “tahtlik” osa – seda mindigi jäädvustama. Kaks tänavamuusikut istuvad poe vaateakna ees ja mängivad Howard Shore’i komponeeritud “Voonakeste vaikimise” (The Silence of the Lambs, 1991) tunnusmuusikat. Kurjakuulutavad noodid ennustavad ohtu ja saabuvat tragöödiat, kuid Björn Svenssoni ja Ivan Shumilovi kontekstist väljarebitud kammerlikus esituses mõjub muusika pigem romantilise unistusena. Neist kõnnivad mööda linnakodanikud ja turistid, kes ei tajugi vaiksetel klompkividega kaetud tänavatel hiilivat õudu.

Installatsiooni teine osa koosneb pronksiöö uudiskaadritest, kus veelgi väiksema pealinna tänavad on muutunud reaalseks sõjatandriks. Seal etteennustavat muusikat ei mängitud, kuigi oht ja vastasseis olid veelgi käega katsutavamad. See, et mõlemad lindistused langesid samale kuupäevale, oli puhtjuhuslik.

Kuigi siduvaks teemaks kahe video vahel on pildi asemel heli, kasutab Raidpere oma teistestki teostest tuttavat tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikat. Televiisorisse surutud tormilised sündmused imevad meid endasse. Uudistekaamera hüplik ja hetketi fookust kaotav pilt mõjub magnetina – meile on aastate jooksul sissekodeeritud, et taoline kaader ongi vahetu reaalsus. Seetõttu jätame aga tähelepanuta installatsiooni reaalseks alguspunktiks oleva Stockholmi – kuigi see viibib ruumis füüsiliselt suuremana – ning Shore’i kompositsioon kaotab oma keskse siduva rolli ja taandub “vaid” taustamuusikaks. Vaatajate ja reaalsuse endaga manipuleerimine ongi niivõrd lihtne.

Mark Raidpere (s 1975) on foto- ja videokunstnik, kelle teostest mitmed tegelevad kunstniku enda ja tema perekonnaga. Samas on ta võtnud vaatluse alla ka sotsiaalkriitilisemaid küsimusi, kuid pea alati on kesksel kohal olnud muusika ning kaameraobjektiivi maagiline mõju selle ees seisjale. 2005. aastal esindas ta projektiga “Isolaator” Eestit 51. Veneetsia biennaalil. 1998. aastal võitis ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ning 2009. aastal muuhulgas ka “Majestoso Mystico” eest maineka Ars Fennica kunstiauhinna. Kui viimast üle anti, saabus Tallinnasse kohale Soome president Tarja Halonen isiklikult. Eesti poolt võrdväärne esindatus puudus.

Tartu Kunstimuuseumi sarja “Liikuv kunst” eesmärgiks on tutvustada muuseumi kogudes sisalduvaid teoseid ning videokunsti üldisemalt, mille eksponeerimine on muuseumi ruumikitsikuses komplitseeritud. Sarja avalöögiks oli eelmisel sügisel Flo Kasearu video “Kaido Ole. Monoloog”. Käesoleva näituse puhul on tegemist reedel 12. aprillil Viltuse maja alumisel korrusel avatava väljapaneku “Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele” satelliitprojektiga.

Näitus jääb avatuks 28. aprillini.

Olete oodatud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming