Tartu Kunstimajas avatakse homme, 12.aprillil kl18 3 uut näitust!

Tartu Kunstimaja

TARTU KUNSTIMAJA
Avamised reedel, 12. aprillil kell 18.

*Suur saal
Toomas Kuusing “HARILIKUD INIMESED”

Toomas Kuusingu retrospektiivnäitus „Harilikud inimesed“ koondab viimase dekaadi jooksul nii Eesti kui maailma kunstipublikut võlunud maale ja graafikat.
Nii Kuusingu loomingu kui isiku retseptsioon on võrdlemisi ambivalentne. Ühelt poolt on Kuusingu näol tegemist filigraanse meistriga, teisalt on Toomas tavaline eestimaa mees. Palju ei räägi ja arvamust ei avalda. Sarnast tonaalset kõikumist leiab ka tema maalide iseloomustustes, ranget joont hoidvate kunstikriitikute sõnul on tegemist groteski ja allegooriaga, mida esitatakse läbi animismi ja antropomorfismi, samas maakonnalehe reporteri silm näeb Kuusingut keskenduvat „vanamoodsalt dekoratiivses laadis külaelu jutustustele“.

Kuusing on öelnud ühe oma suurima ajaloolise eeskuju olevat madalmaade renessansi suurmeistri Hieronymus Bosch’i. Boschi detailirohkete maalide ikonograafilise programmi avamisele on pühendatud nii mõnigi suuremõõtmeline monograafia, ent samas on Ameerika kunstiteadlane Keith Moxey Boschi kaasaegse retseptsiooni uurimise põhjal väitnud, et Bosch maalis lihtsalt ägedaid pilte. Kunstniku elu pole ühelgi ajal kerge olnud ja kuidagi on vaja tihedas konkurentsis läbi lüüa.
Teine, eriti Tartu publiku jaoks oluline õpetaja, on Kuusingu jaoks olnud

Peeter Allik. Hinnangu Kuusingule kui õpilasele on andnud kunstiteadlane Elnara Taidre: „Alliku maale ja linoollõikeid eristab grotesksus, teatud robustsus kujutiste käsitluses. Samas Alliku iroonia areneb Kuusingul pigem huumoriks; erinevalt Alliku suurejoonelistest kompositsioonidest Kuusingul eepiline taotlus reeglina puudub, tema tööd on kammerlikumad nii süžee kui formaadi poolest. Need ei ole suured narratiivid, vaid väikesed jutustused ja allegooriad – privaatsed mõistatused.“

Pressiteate koostas
Indrek Grigor


*Väike saal
Heikki Leis  “REAALSUSE KONTROLL”

“Läksin parki vaadet nautima.Pildistasin puid ja lilledes muru, tõmbasin pildid digikast kiiresti läpparisse ja käisin korra üle. Panin
taustapildiks ja avasin õlle. Kordumatu elamus.”
Rauno, 22, vabakutseline

“Tulin hommikul taksoga tööle ja vaatasin kuidas tõusva päikese värvid majade akendelt tagasi peegelduvad. Väga numpzik graafika!
Anneli, 31, projektijuht

“Ajaleht on aegunud. Uutel versioonidel võiks ka kell all paremas nurgas olla:”
Ken-Kevin, 17, veebifirma CE0

“Ma valin kodust helistades alati nulli ette. Nii olen alati vormis!”
Martin ,65 , endine

“Ja mida teile? “, küsib Tulevik pisut pahura häälega Keskpärasuselt, kes üritab ukse vahelt sisse piiluda, käes moodsaim liitiumakuga remote controll, mille taha on ühendatud kõik, saate aru absoluutselt KÕIK. Sün tühje sõnu ei tehta ja homseid lahendusi oleks vaja juba täna. Pole vaja ringi vahtida, pildista üles raisk, küll pärast vaatad, millega tegu. Kodak, ergo sum, nagu ütles Brodsky. Või siis puhatakse hauas nagu ütlesid esivanemad ajal, kui nutitelefoone veel ei olnud. Me pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Kui ei meeldi, siis vaheta kanalit. Sealt ei tule ju niikuinii midagi, aga me ei saa olla homme ainsad, kes selles veendunud ei ole. Mälu pakitud, katolgiseeritud, organiseeritud, bookmargitud kujul. Ühenduses peitub jõud. Netiüheduses. Vaata suurt pilti. Plasmatelerist. Mina näiteks ütlen Maire Aunastele tänaval tere.


*Monumentaalgalerii 
Tanel Rander „Piire pole – Vahet pole?“ / NO BORDERS – NO DIFFERENCE?

Näitus lähtub ümbritsevast neoliberalistlikust piirivabadusest, milles Ida-Euroopa Läänest enam formaalselt ei eristu. Läbi kõikehõlmava depolitiseerimise on see erinevus jõudnud müüdi tasemele ja Ida-Euroopast on saanud unustatud muinasjutt. Filosoof Ovidiu Tichindeleanu on kirjutanud, et praegune Ida-Euroopa on põhimõtteliselt eimiski – kui see üldse midagi on, siis pigem lootus kui tegelikkus, ja pigem minevik kui tulevik. See seisukoht peaks motiveerima uue Ida-Euroopa diskursuse teket, sest senine on lähtunud vaid lootusetusest ja Lääne perspektiivist, ning sumbunud „endise Ida ja endise Lääne“ paradoksidesse. Kui Ida-Euroopa on eimiski, siis ei seisne selle olemus milleski nähtavas ega positiivses, vaid pigem puudumises ja välistatuses. Seetõttu ei peaks uus diskursus põhinema kindlal territooriumil või taastama endisi piire või rangelt nende sees püsima, vaid arendama käesolevast „piirivabast“ olukorrast lähtuvat piiriülest kriitilist ja dekoloniaalset positsiooni.

Kõik näitusetööd põhinevad mõnel reaalsel või sümboolsel piiritsoonil, nad kritiseerivad „piirivaba“ olukorda ja esitavad küsimusi ning seisukohti, mis võiksid toetada uut Ida-Euroopa diskursust.

Suured tänud: Marek Mäemets, Andri Allas, Kaisa Eiche, Michael Kurzwelly, Reimo Võsa-Tangsoo, Epp Kubu, Erkki Luuk, Tessa Huging, Rafal Jakubowicz, Karen Lepage

Näitust on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Näitused jäävad avatuks 5. maini 2013

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming