Tallinna Kunstihoone 75

Harry Liivrand

SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et 25. augustil kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoone 75. aastapäeva tähistav suur läbilõikenäitus oma fondidest "Kollektsioon: valitud teosed I". Esmakordselt oma kogude rikkust tutvustaval väljapanekul on üle 60 maali, 30 juveelikunsti teost, graafikat ja skulptuuri, kunstihoone juubeliks kingitud töid. Näituse kureeris Harry Liivrand ja kujundas Leonhard Lapin ning see kestab 20. septembrini.

Näitus “Kollektsioon: valitud teosed I” on oma eesmärgilt mitmes mõttes uudne väljapanek. Esiteks tuletab ta avalikkusele meelde, et Tallinna Kunstihoone kui institutsioon pole olnud ega ole tegelikult siiani ainuüksi Eesti esindusgalerii rollis vaid on nõukogude ajal ning uuesti viimasel aastal tegutsenud ka kunstiteoseid kollektsioneeriva muuseumilaadse asutuse funktsioonis. Selle tulemuseks on aastakümnete jooksul (peamiselt aastail 1960-1990 Eesti Kunstifondi ostude põhjal) tänaseks kujunenud kunstihoone mitmekesine kogu, mis 1990.aastate alguse nn tagastamis- ja ärastamisprotsessile vaatamata on siiani esinduslik ja rikkalik.

Kunstihoonel on oma maali-, graafika-, skulptuuri-, keraamikaja ehtekogu. Seetõttu siis teiseks, päevakohaseks põhjuseks, ongi kunstihoone juubeli puhul demonstreerida lõpuks ka kogusid endid, mida nii ülevaatlikul tasemel pole varem kordagi tehtud.  Kolmandana rõhutaksin kunstihoone kogude kõrget taset. Näiteks maalifondi suurim väärtus kunstiajaloolisest aspektist on eesti 1970.-1980. aastate modernistliku maalipärandi kollektsioon, mille paljude tööde kunstiajalooline väärtus on võrdväärne Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis asuvate antud perioodi töödega.

Kunstihoone kogusse kuuluvaid töid näeb laenutustena muuseas Kumu ekspositsioonis.  Teadlikult selektiivses valikus põhirõhuga maalile täiendavad väljapanekut mõned tähtteosed teistest kunstiliikidest. Meie ees avaneb jutustus Nõukogude Eesti modernismist – esteetiliselt võimas narratiivne arengulugu alates karmist stiilist läbi popkunsti, abstraktsionismi, hüperrealismi, postmodernismi, neoekspressionismi uusmütoloogiani välja. 

Kuna alates 1991. aastast kunstihoonele kunstiteoseid enam ei ostetud, omandas säilinud kogu teatud mõttes konserveerunud ilme. Ta oli olemas, kuid eksisteeris vaid tagasivaatava nähtusena, tunnismärgina kunagisest kunstipoliitikast. Et kogu ellu äratada, ja arvestades kunstihoone reaalse rahandusliku olukorraga, pöördusin eelmisel suvel mitme kunstniku poole palvega annetada/deponeerida kunstihoone juubeliks töid. Olen ülimalt rõõmus, et kõik kunstnikud, kellega sellest rääkisin, tulid mõttega kaasa ning tänaseks on kunstihoone kogus uued tööd 15 tuntud kunstnikult.  Metodoloogiliselt ja kontseptuaalselt süstematiseerub väljapanek nelja blokki. Näituse juhatab trepimademel temaatiliselt sisse Aleksander Pilari ebatüüpilise rakursiga akvarellvaade “Kunstifondi maja ehitamine” (1950), millel näha ka kunstihoonet. Kunstihoone eessaal ja suur saal on absoluutse maaliklassika päralt — see on hittide paraad. Siin on sellised ikoonilised teosed nagu Tiit Pääsukese “Neli naist ja värvid” (1978), Olev Subbi “Rahvuspargi kunstinõukogu” (1979), Ado Lille “Korrektiiv II” (1987), Jüri Arraku “Autoportreede vestlus” (1977), Jüri Palmi “Jõuk” (1983), Lembit Sarapuu “Kalevipoeg allmaailmas” (1988), Raul Rajangu “Lumemees anatoomikumi kohal” (1986), Andres Toltsi “Liiv” (1979), Ando Keskküla “Vaikelu müüdiga” (1986), Peeter Mudisti “Käib. Ei hargne” (1979), Malle Leisi “Kunstiteadlane B. Bernstein” (1984), Miljard Kilgi “Let’s go!” (1979), Jaak Arro “Laev” (1986), Raoul Kurvitsa “Kuupaiste 15 min.” (1986). Peasaali nn altaris troonivad eesti modernismi ideoloogide ja radikaalide Arnold Akbergi, Märt Laarmani, Henn Roode,Olav Marani, Jüri Kase ja Raul Meeli maalid.

Maaliekspositsiooni liigendavate skulptuuride seas on aga sellised tipptööd nagu Ülo Õuna “Hiiu tüdruk” (1968) ja Mare Mikofi “Vilen Künnapu portree” (1989), kuid ka Ekke Väli “Suveniir” (1989) — üks esimesi Lenini iroonilisi ja ikonoklastlikke interpreteeringuid meie skulptuuris.

 Pikas saalis eksponeeritakse nimekate ja tunnustatud maalijate (Johannes Uiga, Nikolai Kormašov, Tiiu Pallo-Vaik, Leili Muuga, Sirje Runge, Rein Kelpman) iseloomulikku loomingut, samuti autori kontekstis märgilisi (Evald Okas “Täna 40. aastat tagasi”, 1984; Einar Vene “Välja võetud voolust”, 1986) või hilisemat loomepraktikat arvestades erandlikke töid (Urmas Muru “Autoportree”, 1988; Vano Allsalu “Tühjad majad”, 1986). Pikka saali paigutatud neli vitriini annavad omakorda läbilõike 1970.-1980. aastate kõrgetasemelisest modernistlikust ja postmodernistlikust ehte- ja medalikunstist, esinejate hulgas Arseni Mölder, Leili Kuldkepp, Ene Valter, Tiina Käesel, Urve Küttner, Heldur Pruuli, Ülle Kõuts, Katrin Amos jt.  Kolmas saal esindab nii-öelda suuri autsaidereid, tänaseks teenimatult äraunustatud omaaegseid kuumi nimesid ja suuri väikemeistreid. Esimeste seas nimetaksin kindlasti Rene Kari ja Peeter Kaasikut; teisest jaotusest välismaale siirdunud Ludmilla Siimu (elab Soomes) — eesti popi ja postmodernistliku maali pioneeri — töid, Jaak Adamsoni (elab nüüd Slovakkias) – ühte 1970. aastate originaalsemat sotsiaalset maalijat ja Makari (Vladimir Makarenko, elab Prantsusmaal) — Tallinnas töötanud ukraina maalijat, kes on Eestis tegutsenud ida-slaavi päritolu kunstnikest kõige elegantsemalt sünteesinud vene ikoonimaali traditsiooni moodsate vormivõtetega; samuti hüperrealist Urmas Pedanikku. Kolmandast valikust võib nimetada Ann Audovat.

Maalile sekundeeriv väike, aga väärikas graafikavalik (Kaljo Põllu “Kodalased”, 1974; Mare Vint “Pargimaastik I”, 1979; Tõnis Vint “Kuumängud III”, 1988) toob esile autorite parimad tehnilised oskused ja tüüpilised teemad.  Neljas saal on aasta jooksul laekunud kingituste päralt. Oma maale annetasid Leonhard Lapin, Raul Rajangu (mõlemalt spetsiaalselt kunstihoone juubeliks loodud suurteosed), Siim-Tanel Annus, Jüri Arrak, Marko Mäetamm, Andrus Rõuk, Mare Tralla, fotosid Ly Lestberg ja Arne Maasik, joonistuse Ado Lill, skulptuure Mare Mikof (tema varem kunstihoones eksponeeritud installatsioon jäi seekord ruumipuudusel kahjuks välja) ja Nora Raba, metallikunsti Julia-Maria Künnap, Kadri Mälk (nende tööd on väljas pikas saalis klaasvitriinis) ja Urve Küttner.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming