Noorte skulptorite installatsioon – juba sel reedel!

Temnikova & Kasela Galerii

Reedel, 25. mail  avatakse  Temnikova & Kasela galeriis  kahe noore eesti skulptori näitus “KOOS OLEMINE” , koos on Kris Lemsalu & Edith Karlson.

Poiss ja tüdruk uitavad koos keset tuttavat arhitektuuri (ükskõik mis) lennujaamas, hoiavad teineteisel käest kinni, naeravad, peatuvad möödaminnes tax free moebutiikide vitriinide ees. Linnas koguneb rühm kodutuid kaubanduskeskuse ette. Üks neist mängib kitarri, teised on kirglikust vaidlusest haaratud. Linnaservas ummistavad inimesed nii seest- kui väljastpoolt äsja avatud kunstimessi asupaika – müüvad, ostavad, suhtlevad, kritiseerivad ja protestivad. Kaks kunstniku kohtuvad ateljees. Nad kaaluvad ühisnäituse pakkumise vastu võtmist. Nad mõtlevad selle üle, kuidas neil õnnestuks kombineerida oma ideid või jagada galeriiruumi. Nad võtavad arvesse kompromissidele mineku ohtusid ja kollektiivse loomingu hüvesid. Hiljem on veel koosolekuid – galeristiga, kuraatoriga, kriitikutega ja lõpuks ka kunstnike õhtusöök ja näituse avamine. Õnnestumise korral tuleb edaspidi aega veeta kogujatega ning teiste galeristidega, aina enamate kuraatorite ja kriitikutega. Võimalik, et tulevikus veedavad nad ka rohkem aega koos tööd tehes. Igal juhul tuleb neil välja töötada nii omavahelised kui ka teisi inimesi puudutavad koosolemise viisid arvukateks sotsiaalseteks ja privaatseteks olukordadeks. Ateljees on vaikne kuid pingeline; koostöö kõigub kahe võimu vahel. Galerii on puupüsti täis avamisest osavõtjaid, kellest igaüks kohaneb ruumi psühhogeograafiaga. Tundub, et igasuguses ruumis – nii füüsilises kui poliitilises – eeldab „koos olemine“, kooseksisteerimine ja kokku kogunemine mingit sorti rollimängu või katset selle mängu olemasolu eitada. Samas v&ot ilde;ib „koosolemise“ viiside taga peituva teeskluse tunnistamisel olla produktiivne potentsiaal. Käsitledes koostööd kui käibevahendit, mida on kasutatud nii kunsti diskursuses kui ka korporatiivsete brändide ideoloogias („Nokia—connecting people“), otsustavad antud kunstnikud läheneda koosolemise mõistele kui teatud moodi ebakindlusele. Nad tulevad välja muinasjutulise looga, mis avaldab „koosolemise“ sotsiaalse vastutuse omaksvõtuga kaasnevaid hirme. Kesksele kohale asetub loomadega täidetud jurta, mida ümbritsevad ühelt poolt kaks valvurit (kaitsjat?) ja teisalt loomi ähvardav hunt. „Koosolemine“ kerkib esile kogu oma ebakindluses – koosolemine kui ühisele vaenlasele vastandumine, koosolemine kui üksilduse hirm, koosolemine kui kuhugi kuulumise vajadus. Kunstnike positsioon ei tundu õõnestava künismina ega naiivse aktsepteerimisena. Pigem võtavad nad oma rolli eeskujuks psühhoanalüütiku, kes „noogutab ja laseb analüüsitaval edasi liikuda,“* mõistes, et probleemile osutamine ei ole tähtis mitte lahendusvõimaluse leidmiseks, vaid võitluse algatamiseks. 

Aliina Astrova

20-05-2012

*A. Fraser, “There’s No Place Like Home” Whitney Bienniali 2012 kataloogis, pp. 28-33

Näitus “Koos olemine” jääb avatuks kuni 22. juunini 2012 N-L 16.00-19.00
Noort kunsti toetavad Santa Helena Veinid.

Kunstnikud:
Edtih Karlson
Kris Lemsalu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming