Mare Vint ja Vilen Künnapu Hobusepea galeriis

Elin Kard

 Kolmapäeval, 28.07.2010 kell 17.00 avavad Hobusepea galeriis ühisnäituse „Dialoog“ MARE VINT (1942) ja VILEN KÜNNAPU (1948).

Esmasõnum võib üllatada – Mare Vindi ja Vilen Künnapu ühisnäitus ! Aga kui vaadata mõlema kunstniku töid lähivaates, teoseid nii tänasest päevast kui ka lähiminevikust, hakkad tajuma salapäraseid seoseid, mis võimaldavad nende loomingut koos esitada ning ka mõistatada.

Esimene ühine joon, mis kohe meelde tuleb – on metafüüsika, ruum ja objekt, mis lisaks füüsilisele loetavusele ning omadustele sisaldab vahetult tajutavat vaimset väge – aga ainult siis, kui inimese meelelaad on vaimsusele avatud ! Sarnane võime on antud meile kõigile, aga küsimus on vaid selles, kas võtame vaevaks seda kasutada nagu ujuma või jalgrattaga sõitma õppimist.

Juba Mare Vindi 1970. aastate joonistustes võib näha objekte, mille seosed ümbritsevaga on küllaltki tinglikud ning järgnevatel aastakümnetel tema loomingu metafüüsiline mõõtmatus üha süveneb ja saavutab oma tipu viimase aja pliiatsiga lõuendile joonistatud eriti tundlikes maalides. Võib väita, et Mare Vint on täielikult leidnud Omaise: ta elab oma loomingus maailmas, mida ei mõjuta ei olme ega uued „kunsti paradigmad”. Mare Vint loob täiesti iseseisvalt ja -teadvalt, nii nagu mõni teine kõrgelt haritud naine künnab arvutiklahvidega kunstiteaduse merd – aga nende teed ja rajad ei ristu. Nii erinevad on sageli tänase Eesti kunsti ja sellest kirjutajate valdkonnad. Kahju küll, aga esimene tajub olemasolu mitmeplaanilisust, paljud tänase kunstielu „kuraatorid” aga ainult ajalist ning üheülbalist olemasolu, mida suunab massimeedia, tarbimisühiskonna soerd.

Juba Vilen Künnapu esimestes projektides, samuti 1970. aastate alguses, oli tajutav tugev sümbolite ning irreaalsete ruumikontseptsioonide mõju ning õieti sai temast 1980. aastail Eesti esimene metafüüsilise kunstikultuuri kuulutaja, avaldades oma esinemiste ja artiklitega mõju tervele nooremale seltskonnale, nimetagem siinkohal kasvõi kunstniku ja sisearhitekti Mari Kurismaad ning T-rühma.

Vilen Künnapu peaaegu kõigis, ka realiseeritud objektides, võib kohata näiliselt ebaloogilisi seoseid, mis ei ole tüüpilised eesti arhitektidele, kes sooviksid põhjendada iga kruvi. Samas on tõsiasi see, et metafüüsika ei seostu ainult immateraalsega: me võime päevaund näha kesk argipäeva, kujutelmi kesk reaalset linna, ilmutusi olemasolevates objektides. Küsimus on vaid selles, kas me lihtsalt kaeme või vaatleme. Kas anname loodud reaalsele asjale ka vahetust tarbimisest sõltumatu mõõtme.

Üks meid vaatlema õpetanud uitaja, flanköör, oli geniaalne poeet Juhan Viiding – Jüri Üdi, kelle õhutusel nii Künnapu, allakirjutanu, Andres Tolts, Ando Keskküla, Jüri Okas, Ott Arder ja veel mõni teinegi lihtsalt jalutasid ja vaatlesid linna, tema maju, varemeid, tühermaid, kihistunud seinu ja paljusid muid detaile. Metafüüsika sündis vaatlemise sügavuses – me ise avastasime asjadesse peitunud pühaduse ja tõsiasja, et meid ümbritseva pealispind on pelk dekoratsioon, mille taha peitub keeruline, tõeline maailm.

Arhitektuurse loomingu üheks vaheetapiks, viivuks idee ja projekti vahel, ongi sarnane ilm, mis sisaldab nii füüsilist kui ka vaimset reaalsust, ent tihti sukeldutakse liiga lõpptulemusse ning hetke, mis peidabki endas igaviku, ei panda nagu tähelegi. Sulatakse argipäeva, nagu talvine lumi, mis on küll kaunis, ent suvel pole teda ollagi.

Kui metafüüsika isa De Chirico nagu ka Kazimir Malevitśi 1930. aastate sellelaadseid töid seoksin enam äreva metafüüsikaga, sest teame, mis aegu tollal, kahe suure sõja vahel, elati, siis tänaseid kahekõnelejaid – Maret ja Villut – seoksin hoopis rahu metafüüsikaga.

Me pole konkreetselt kogenud sõda, kuigi see kogu aeg käib: aga me saame oma loominguga vahendada neid positiivseid vägesid, mis väldiksid nii isiklikke kui ka üldisi kannatusi. Mare Vint kujutab Mineviku ja Lõunamaa Linnu, mis on tegelikult tema tänase hingeseisundi ilmingud, seega ka Tuleviku Linnad; Vilen Künnapu ehitab pühasid arhitektoone – Stuupasid, mis veelgi otsesemas vormis kuulutavad sõnumeid tulevast paremast maailmast, mida tegelikult me loome ise –  siin ja praegu !!!

Leo Lapin      

juuni  2010

 

Näitus jääb avatuks kuni 9. augustini 2010.

Näituse avamisel kataloogi esitlus.

Näituse kujundus Andres Tolts.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming