Kohtumine noorte kunstnikega Hobusepea galeriis

Esmaspäeval, 11. novembril kell 16 toimub Hobusepea galeriis näituse „Kaasaütlev. Ilmaütlev“ raames vestlus noorte kunstnikega, vestlust modereerib Marian Kivila.

Näitusel esinevad töödega EKA maali magistrandid Maria Sidljarevitsh, Mihkel Maripuu, Katarina Meister ja Alina Orav ning bakalaureuseõppe II ja III astme tudengid Liisa Jugapuu, Grisli Soppe, Kennet Lekko, Remen Blake Hambly (Austraalia) ja Elena Seeger (Saksamaa); külalisesinejana astub üles noor skulptor Kaarel Kütas. Väljapaneku kuraatoriks on EKA maali dotsent Vano Allsalu.
„Kaasaütlev. Ilmaütlev” / „With. Without“ vaatleb eelkõige tänase maalikunsti võimalusi ja väljakutseid kommunikatiivses plaanis – tuginedes ideedele, teostele ja katsetustele, mille autoriteks Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide üliõpilased.
Küsimus kommunikatiivsusest kuulub lahutamatult igasuguse kunsti juurde. Teisalt saadab küsimus maali olemusest ja võimalustest kaasaegse kunsti kontekstis varjuna mistahes teost, mille loomisel kasutatakse värve, pintsleid ja lõuendit.
Maal kui vahend pälvib kohati kriitikat oma kommunikatiivse nõrkuse ja piiratuse (või liigse spetsiifilisuse) tõttu ning näib seetõttu oma „tõhususelt“ ning aktuaalsuselt liigituvat juba loomuldasa pigem kaasaegse kunsti äärealadele kui keskmesse. On see ikka nii? Ning kui jah, siis kuidas, miks ja mil määral? On ilmne, et parem mõistmine eeldab siinkohal nii taustateadmisi kui tahtmist süüvida maali kui valdkonna visuaal-tehnilisse kompleksi, mille moodustavad erinevad kontseptuaalsed platvormid, kujundikeeled, tehnilised võtestikud. Maali tähenduse ja võimaluste ümber- ning taasmõtestamine on protsess, mis kuulub lahutamatult ka tänase kõrgema kunstihariduse agendasse.
Näitusel „Kaasaütlev. Ilmaütlev” eksponeeritakse töid, mis esindavad erinevaid vaatenurki, polemiseerivad maali kommunikatiivsete võimaluste üle, pruukimata seejuures olla ise tingimata maalid – vähemasti mitte lõuend-raamil-nelinurksed-asjad. Selles teemaderingis vastanduvad ning põimuvad teose visuaalsed ja verbaalsed aspektid, kunstniku ja vaataja roll, materiaalne ja mentaalne, nähtav ja kujuteldav.
Ning jättes parajal määral ruumi vaataja kujutlusvõimele, võib informatsiooni vähesus olla kõnekam kui selle üleküllus, varjamine seksikam kui näitamine. Ent kuidas reageerib vaataja sellele, kui kunstnik näib mängivat temaga õrritavat „näitan – ei näita“ mängu? On see tõepoolest kutse mängule või soovib tegija ajada hoopis mingit muud asja? Ehk on tegu rituaalse peitusemängu või programmilise pool-pettusega, mis flirdib küüniliselt arusaamaga, et kunstiteosel võiks ju olla mingi – olgu või äraspidine – mõte…
 
Näitus jääb avatuks kuni 11. novembrini 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming