Enn Põldroos Tallinna Kunstihoone galeriis

Reet Varblane

SA Tallinna Kunstihoone Fond ootab Teid neljapäeval, 12. augustil kell 18 Tallinna Kunstihoone galeriisse Enn Põldroosi näituse „Mina ja Freddy” avamisele. Näitus on avatud 13. 08 – 5. 09. 2010.

Kunstnik, maalikunstnik, monumentalist, digitrükkide looja, kriitik, kunstifunktsionäär, kuraator, kirjanik, poliitik on Eesti kunstis ja kunstielus tegutsenud enam kui viiskümmend aastat. Eesti maalikunst ning Enn Põldroos on kujunenud omamoodi peaaegu et sünonüümideks: ei 1950ndate lõpu ja 1960ndate uuenduslikku ning ka 1980ndate esinduslikku maalikunsti ei kujuta temata ette. Teda on huvitanud nii sotsiaalsed teemad kui eelkõige nende seotus isikliku kogemusega: seda nii 1960ndate ametlike kaanonite puhul, mille nö suurte teemade sisse ja vahele suutis kunstnik lisada nüansse, millel ei olnud midagi tegemist ei totalitaarse režiimi ideoloogiaga, kui ka 1980ndate ja 1990ndate alguse rahvusromantika puhul. Põldroosi esitusviis, lähenemisnurk – olgu siinkohal nimetatud ainese filosoofiline avaldumistahe vaheldumisi purskuva maalimiskirega, iroonilisus vaheldumisi tõsise mõtisklusega, värvi klassikaline läbipaistvus vaheldumisi kummaliste, lausa ebamugavate kontrastidega – on aga aja ning ootuste muutumisel jäänud ilmselgelt ära tuntavaks.

Kunstihoone galerii järjekordsel (sest seal on ta teinud isikunäitusi 1966. aastast peale, viimane oli 1998. aastal) näitusel keskendub Põldroos iseendale, kuid see pole mitte mingil juhul väljaspoole suunatud ekshibitsionism, pigem on see sisevaatlus, siseurgitsus, oma minikipitsuse äratundmine, tõlgendamine, selle üle naermine ning seda väga tõsiselt võtmine. Just see, mida iga ennastpeegeldav (-analüüsiv) intellektuaal teatud vanuses teeb (prab tegema).

Enn Põldroos kirjutab ise „Mina ja Freddy” kohta:

Selle näituse kangelane on Freddy, nii vanana kui noorena. Ma tunnen teda ammu, ta elab minus eneses. Teinekord on temaga parasjagu tüli.
Üllatusega olen aga märganud, et ta elab enamikus meist.

Hallidest aegadest on inimkonna taganttorkijaks olnud valu.
Tsivilisatsiooni arenedes kokkupuutevõimalus füüsilise valuga vähenes ning et mitte kaotada motivatsiooni lõi inimene kõrgelennulise vaimsete kannatuste kultuuri. Maailmavalu, süümevalu, armuvalu. Noore Wertheri kannatused. Kogu klassikaline kirjandus on seotud veendumusega, et inimese suurus korreleerub võimega kannatada ülevalt.

Tunnistagem – kõik see ei paku enam pinget, kes viitsiks ennast torkida.

Kui nüüd võtta eelduseks, et Guantanamo valuspetsialistide kätte tavainimene naljalt ei satu, et tänaval peksa saab vahest vaid paar korda elus, et valuhaigused ja tõeliselt rängad mured ründavad põhiliselt „neid teisi“, kelle olemasolu Freddy püüab unustada, siis näemegi, et tänapäeva keskmiselt eduka inimesena elab Freddy kroonilises valudefitsiidis. Maavärisemised toimuvad vaid televiisoris ning ka meie omad kriisid räsivad pigem naabrimeest. Et aga ületada iseennast ja tunda uhket üleolekut kõigist hädadest aitab paar hüppesammu lapse poolt asfaldile joonistatud keksukastis.

Siiski elab kusagil Freddy ajusopis teadmine ajaloo kunagistest suurtest ja ülevatest kannatajatest, kes murtud hinge või kontide abil saavutasid surematuse. Teeks nagu natuke kadedaks. Et olla ka ise sama mõõtu tegija, kaldub ta mütologiseerima oma igapäevaelu pisikomistusi – või neid välja mõtlema. Nii asendabki ta valu mõnusa asenduskipitusega, mida nagu paranevat vistrikku seljal on tore sügada. Suur asi juba seegi, kui lõbupartner meie lõua lõhki kriibib.

Olen uurinud minikipitusi, mis tihtipeale annavad inimese elule mõõtme.

Vahtra talus, suvi 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming