Eduard Wiiralti pärand

Mai Levin

Kumu kunstimuuseumis avatakse 16. aprillil kell 18. 00 Mai Levini kureeritud näitus „Eduard Wiiralti pärand – Eesti Komitee kingitus”. Näitus jääb avatuks 4. oktoobrini.

2005. a aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis Eesti Kunstimuuseumile üle olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist – 323 gravüüri, 919 joonistust, skitsi ja kavandit ning 84 graafikaplaati. Lisaks sellele veel arhiivi kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute, näitusekataloogide ja tema loomingu retseptsiooni peegeldava ajakirjandusliku materjaliga. Üleandmistseremoonia toimus Stockholmi Riigiarhiivis Eesti Vabariigi suursaadiku Jüri Kahni, Eesti Komitee esimehe Jaan Vilvali, Eesti komitee aseesimehe ning annetamise organiseerija Ivar Paljaku ning Eesti Kunstimuuseumi peaspetsialisti Mai Levini osavõtul.

Eduard Wiiralti pärandi säilitamine ja Eesti Kunstimuuseumile annetamine on üks väliseestlaste kultuurilisi suurtegusid, mille tähtsust on raske üle hinnata. On ju Wiiralt üks kunstigeeniusi, kelle rikkalikus loomingus on huvitav ja väärtuslik iga pisimgi detail. Käesoleval näitusel on eksponeeritud 95 estampi, samapalju joonistusi, 110 visandit ja eskiisi, plaate, tööriistu, Wiiralti kohta kirjutatut ja talle kuulunud raamatuid.

Eduard Wiiralt suri 8. jaanuaril 1954. a. Pariisis, Danncourt’i haiglas Clichy avenüül maovähi tagajärjel ja sängitati mulda 12. jaanuaril Père-Lachaise’i kalmistul. Kunstniku viimasesse elupaika Sceaux’s, 61, rue Houdan, jäid tema vähesed isiklikud asjad ja ülalnimetatud suure kunstilise ja kunstiloolise väärtusega materjal, mille saatus otsustati saadik Kaarel Robert Pusta eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada Stockholmis Eesti Komitee haldamisel. Tartu Ülikooli endise kunstiajaloo professori ja Stockholmi Ülikooli toonase kunstiajaloo professori Sten Karlingu abil toimetati Wiiralti pärand Stockholmi, kus seda esialgu hoiti Kunstiakadeemia ruumides Fredsgatanil. 1987. a õnnestus see deponeerida Rootsi Riigiarhiivi Mariabergetil. Mõlemas kohas oli uurijatel võimalik tutvuda maalija Juhan Nõmmiku poolt asjatundlikult süstematiseeritud koguga ja laenutada teoseid näitustele.

Kuigi Eesti Kunstimuuseumil oli – esmajoones tänu suurkollektsionääri Alfred Rõudele – juba enam kui 3500 lehte hõlmav Wiiralti-kogu, soliidne arhiiv ja 32 plaati 40 teosele varasemast loomeperioodist, tähendab Eesti Komitee kingitus väga olulist lisa muuseumikollektsioonile. Suure väärtusega on kunstniku säilinud plaadid aastatest 1926–1953, samuti joonistused ja arvukad visandid. Wiiralt oli erakordselt meisterlik, eredalt isikupärase stiili ja elava kujutlusvõimega joonistaja, kelle väikevisandidki on omaette šedöövrid. Tema joonistustel pole mitte ainult eeltöö väärtus, vaid need on joonistuskunsti iseseisvad suurepärased näited. Estampide osas on kingituse varaseim teos 1920. aasta linoollõigete mapp, mis tavapärase 8 asemel sisaldab 16 lehte.

Käesoleval näitusel esitatud töödest on varaseim 1925. a puugravüür „Idamaine motiiv” – esimene Pariisis teostatud gravüür. Aastatel 1925–1939 Pariisis loodust on haruldasi proovitõmmiseid, aga ka tõmmiseid teostest, mille plaadid on sõja-aastatel Pariisis hävinud, samuti joonistusi ja krokiisid. Tervikliku ansambli moodustavad klassikaliselt kristalliseerunud stiilis joonistused Marokost, pärit aastatest 1938–1939. Sõja-aastatel Eestis loodud üldtuntud gravüüridele – „Monika”, „Eesti neiu” (1942), „Virve” (1943) – tehtud joonistusi hoidis kunstnik üsna kiivalt enesele, mis näitab, kui südamelähedased need tööd talle olid. Ka oli tema pärandis rohkelt joonistusi loomadest, kelle jäädvustamist võttis ta väga tõsiselt, ehkki ei pidanud end animalistikale spetsialiseerunuks. Ta oli üldse üle kitsarinnalisest žanripiiride mõistmisest.

Kunstimuuseumi kogudes olnud suure lünga Wiiralti sõjajärgse loomingu esindatuse osas täitis Eesti Komitee kingitus eriti täiuslikult. Tänu sellele saab selgemaks Wiiralti tööpinge, loomingu sisuline ning stiililine evolutsioon haigusest varjutatud viimastel eluaastatelgi.