Autoportreed Kumus

Kädi Talvoja

Neljapäeval, 12. märtsil kell 18.00 avatakse Kumu kunstimuuseumi 4. korruse B-tiivas näitus „Autoportreed. Poosid ja diagnoosid”. Näitus jääb avatuks 17. maini 2009.

 

On kunstnikke, kes maalivad oma näopilte pea maniakaalse järjekindlusega, ja neid, kelle loomingu hulgast võib autoportree leida vaid juhul, kui kasutada vaba interpreteerimise vägivalda. Näituse teema on piiratud ühe žanriga, kuid väljapaneku sisuks on eelkõige pinge, mis tekib eri aegadel ja eri tehnikais valminud tööde kõrvutuses, vahel ka julmalt välja pakutud kooslustes. Näituse ajaline telg on poolteist sajandit pikk – varaseim eksponeeritav maal pärineb 19. sajandi keskpaigast, värskeim foto- ja heliinstallatsioon on valminud spetsiaalselt selle näituse tarbeks ja kannab valmimisaastat 2009.

Näituse nullpunktiks on traditsiooniline kunstnikuportree pintsliga. Teised teemad tõukuvad esinduslikkuse soovist. Omaette alajaotus on sündinud töödest, mis lähtuvad sarnasuse ja korduvuse ideest. Kuigi Paul Burman ja Johannes Saal tundsid ehk suuremat huvi enese muutuvate seisundite ja meeleolude vastu haigusest tingitud kõrgendatud tundlikkuse tõttu, ei diagnoosi „maniakaalsus” ilmtingimata haigust või egohullust. Nii mõnelgi juhul väljendub see hoopis äärmuslikus tööpanuses ja ajas, mis kunstile ohverdatakse. Henn Roode ja Ülo Sooster, kes alustasid enese üles märkimist juba Siberi vangilaagris, on varasema eesti kunsti autoportree žanri tšempionid, kelle pühendumisega on keeruline võistelda. Tihiti seob eri ajastute kunstnike valikuid see, et ennast kasutatakse eelkõige käepäraseima modelli või tööriistana, olgu siis vormis hoidmiseks või ebamugavate aktsioonide ellu viimiseks. Kaasaegne maailm tunneb siiski märkimisväärsel hulgal kunstnikke, kelle kogu loomingu võiks tahtmise korral taandada autoportreeks. Klassikutele on pandud antud kontekstis kaasa mängima Ene-Liis Semperi video.

Tingliku tähistusega teemaruum „kontseptuaalne autoportree” koondab aga tööd, mis lähenevad autoportree küsimusele ebatraditsiooniliselt. Huvi enese isiku vastu on siin sageli distantseeritud, segatud või mõnele muule ideele allutatud. Tihti muundub enesekujutis motiivist meediumiks.

Sektsioon „autoportree emaga” on näituse traumapunkt. Kaasaegsete kunstnike teraapilistele enesepaljastustele pakub tumma dialoogi raske vaikuse õhustikuga Otto Zoege von Manteuffeli 19. sajandi keskpaigas valminud maal. Valusate tööde kontekstis hakkab biidermeierliku pereidülli asemel üha enam paljastuma seltskond, kelle vahel loovad pinget väljaütlemata hirmud ja ahistused.

Näitusel eksponeeritud tööd pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone Fondi kogudest, Vaal Galeriilt, erakogudest ning autoritelt. Täname lahke abi eest ka Allfilmi ja Nukufilmi.

Näituse kuraator on Kädi Talvoja, väljapaneku kujundasid Liisi Eelmaa ja Maret Kukkur.

Näitusega kaasnevad ekskursioonid programmi „Kunstile külla” raames, mis toimuvad 18., 19. ja 26. aprillil algusega kell 13.00. 26. aprillil toimub ekskursioon vene keeles.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming