Anna-Stina Treumund uurib lesbilisust

Reet Varblane

Olete oodatud Anna-Stina Treumundi näituse „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea” avamisele Tallinna Kunstihoone galeriisse neljapäeval, 25. märtsil kell 18. Näitus on avatud 26. III – 18. IV 2010.

Reedel, 26. märtsil algusega kell 18 peetakse näituse raames ettekannete päev-ümarlauad „Eöu võimalikkusest vikerkaarel”. Esinevad: Lilian Kotter, „Kuldsed üheksakümnendad”, Helen Talalaev (EGN), „Kelle jaoks on Eesti Gei Noored?”, Marge Monko, „Identiteeti otsides ja lavastades. Hanna Cullwicki, Claude Cahuni ja Anna-Stina Treumundi autoportreed”;  Christian Veske, „LGBT kogukond Eestis ja selle võimalused”, Reet Varblane, „/Garçonlikud /naised meie kunstis”.

Anna-Stina Treumundi fotodest ja videotest koosnev näitus on Eesti kunstis üks esimesi (kui mitte kõige esimene) kordi, mil kunstnik on võtnud käsitluse alla lesbi-temaatika: lesbide tähenduse ja rolli meie sootsiumis, kus ikka veel visalt püsivad stereotüübid lesbist kui kibestunud mehelikust naisest, kelle välimus ei eruta (hetero)seksuaalset meest, või siis lesbist kui mehe seksuaalfantaasia rahuldajast või … Kuid igal juhul mitte lesbist kui naisest, kes on teadlik oma seksuaalsest orientatsioonist ning sellest lähtuvatest valikutest.

Kunstnik on kasutanud fotodel ja videotes ennnast ja oma sõpru, osutanud naise homoseksuaalsusele – lesbilisusele lesbilise naise pilgu kaudu ning lasknud naistel endil kõnelda.

Kunstnik ise iseloomustab oma projekti:

„Oma Kunstihoone galerii näitusega soovin alustada meedias diskussiooni teemal heteroseksism ja homofoobia. Leian, et lesbidel on viimane aeg ennast avalikusele tutvustada ning luua endast adekvaatne kuvand, mitte lasta teha seda kellelgi teisel.

Kas on võimalik lesbit teiste seas ära tunda? Hetkel pretendeerin seisukohale, et heterol ei olegi võimalik, sest asume võõrale (kommuunist väljas asuvale inimesele) väljaspool loetavat/fikseeritavat sootsiumi. Meid (LGBTQTI inimesi) ei ole vastu võetud ja me pole oodatud. Meid on surutud kaugemale kui perifeeria, sest isegi tühist ala peab nõudma. Ei saa öelda, et me teeks seda: sihikindlaid aktiviste me riigis kahjuks pole. Enamjaolt oleme leppinud eksisteerima kõrvaltänava pimedas baaris ja üksikutel saitidel, ohvrina mängufilmides. Luba küsimata oleme istutatud hetero fantaasias tärkava ihaobjektina.
Eksisteerime reaalselt nähtavana sama palju kui harrypotterid või punamütsikesed.

Põhjus, miks ma näitusel oma keha abil lesbilisust uurin, pole kuidagi seotud nartsissismi või enese eksponeerimise vajaduse rahuldamisega.
Ajendiks on tõsiasi, et siiani pole meie kultuuris ei lesbiline kunstnik ega lesbilisust uuriv kunstnik sõna võtnud. Õnneks pole kohalikel geikunstnikel sellist varjumise soovi. Aga millest selline erinevus? Kas naine kardab kujutada oma seksuaalsust, surub selle alla või peidab nii osavalt ära, et ainult „omad” oskavad näha?

Või me ei paku kellelegi huvi, sest stereotüüpne lesbi on kibestunud naine, keda ükski mees ei taha; nad on välimuselt ning käitumiselt väga mehelikud ehk mehe pilgule mitte erutavad.”

Näitus on ühtlasi kunstniku magistritöö.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming