Andres Tali Haapsalu Linnagaleriis

 

 

Andres Tali

Valitud teoseid

4.–28.09.2014

Haapsalu Linnagaleriis

Posti 3, Haapsalu

 

Autorilt

Tragöödia on inimkannatuste kujutamisel põhinev etenduse vorm, mis vaatamisel tekitab katarsise ja/või meelehea tunde. Kuigi paljud kultuurid on loonud selliseid kahetisi tundeid tekitavaid vaatemänguvorme, siis tragöödiat kui mõistet seostatakse sageli just selle spetsiifiliselt Lääne tsivilisatsiooni enesemääratluses ainulaadset ja olulist ajaloolist osa mänginud vaatemänguga. 

Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Tragedy (A. Tali tõlge)

Autorist

“… Andres Tali [snd 1956] alustas oma professionaalset kunstnikukarjääri koos õpingukaaslastega, kelle paratamatuks osaks jäi senise aastakümnete jooksul hinnatud graafikakeele muutmine. 1980. aastate keskpaik oli täis absoluutset usku muutuste vajalikkusesse ning ebamäärast aimdust, kuidas seda teha. Andres Tali erines siiski oma põlvkonnast – suurte, värviliste, müüdimaailma kalduvate tööde kunstnikest. 1986. aastal toimunud personaalnäituse puhul oli põhjust vihjata protsessikunstile, koguni kontseptualismile, esteetika ja antiestetismi segunemisele, mis oli alguse saanud juba 1970. aastate lõpu kooliaegsest töödest. Nendes on samasugust tundlikku joonistust, hetkelisuse ja igavikulise segunemist, mida tajume ka Kalevipoja kujundites. Edaspidi kasutab kunstnik oma töödes üha rohkem sõna, tekstijuppe ja tekstimassiivi. Seal ei ole midagi lugeda, see on sõnastamise võimetus, teksti abitus. Sõna, selle tähenduse ja graafilise väljenduse pidev kaugenemine teine¬teisest Õhtumaa kultuuris, selle kokkusaamise võimetus ühes kehandis painab kunstnikku läbi mitme loominguperioodi, ning leiab väärtusliku äramärkimise 2001. aasta Tallinna Graafikatriennaali Grand Prix’ näol, sarja “Romeo ja Julia” eest.

1990. aastate teisel poolel hakkab Andres Tali üha rohkem kasutama kujundite digitaalset töötlust, ning tehniliste võimaluste maailm imab tundlikku joonistajat hoopiski endasse. Liikumine paberilt ruumi ja sealt edasi videokunsti on üsna paratamatu, kunstniku eksistentsiaalne äng ja frustreeritus saavad kõige parema väljenduse kaamera ükskõikse jälgiva ja fikseeriva silma abil. Tali esimesed videotööd üllatasid ilmselt paljusid – lõikavalt aus sisselõige omaenese siseruumi oli järsk pööre senisest suhteliselt introvertsest monoloogist. Küsimused ja situatsioonid, mida Tali esitab ja interpreteerib, ei ole ilmselt inimkonnale midagi uut, aga need ei ole ka kunagi lahendatavad. Seda teadmist pole kerge kanda, ja ometi üha uuesti proovida.” (Sirje Helme, 2009)

“…Tali piltjutustuse laad on kavalalt kõver, sest kogu jutt keerleb pildi ümber, mida pole ja selle kujundi kaudu kunstniku ümber, keda samuti ammu enam pole. Kogu versioon pühib igasugused jäljed tõe eest. See võiks tunduda tüütuna, kui poleks seda närvepingestavat peitusemängu, mille varjus Tali analüüsib oma (anti)rolli kunstnikuna. Igal kontseptualistil on piinav vajadus piiritleda enda kohta kultuurimängus ja võimalikult erinevaid maske pähe proovida. Neis kirjutustes pole tekstil suuremat mõtet, ent kontekst on alati hiilgav ja tegutsev. Tali on välja töötanud kirjutuslaadi, milles seguneb kohtust tunnistusi andva kodaniku jutustamisviis sonettidest tuntud romantika ja nostalgiaga. Kohalolek ja selle taga haigutav tühjus ei häiri kontseptualistlikku kunstnikku, kes suudab interpreteerida mida iganes ja keda tahes. Ometigi võib jääda tunne, et vähemalt osaliselt sisaldavad tekstid tõde.” (Eha Komissarov, 2008)

“… Andres Tali lavastuste kangelane on tema ise – keskealine mees, kuid mitte mingil juhul ei tohi seda tööst töösse (ja aastast aastasse) korduvat kujundit vaadata kui kunstnikku avavat autoportreed ning temaga juhtuvat kui kunstniku autobiograafiat. Kuid samas, kui kunstnik kasutab järjekindlalt kangelasena ennast, siis ei saa ka täielikult välistada tema kunsti autobiograafilisuse, kuigi nö keskealise-valge-heteroseksuaalse-mehe-komplekside-ning-kriisi tasand on liialt banaalne, pealiskaudne ning stereotüüpne, et see aitaks mõista Andres Tali loomingut. Nii et ka kakskümmend aastat hiljem on mõistlik rakendada tarka ja paindlikku psühhoanalüütilist vaatamisviisi klassikalise tragöödia ja katarsise võtmes, sest tragöödia kui žanr (ülesehitus, jutustamisviis, kordused) on kunstnikku alati huvitanud.” (Reet Varblane, 2011)

“… Mõnikord ei saagi aru, kas Tali on botaanik, zooloog, füüsik või hoopis füüsiline geograaf, kelle loomingut võib võrrelda Dan Browni romaaniga «Da Vinci kood», kus da Vinci mõjus salapärase kujuna, keda huvitas rohkem salasektide juhtimine ja koodide väljamõtlemine, mitte aga üksluine kunsti tegemine.

Talile on oluline äärmine künism, salasepitsus ja prohvetlikkus ehk morbiidne leping enda ja kõige kõrgemaga kunsti kaudu. Tali on oma näitusel [—] põiminud müstilist ekstaasi ja skeptitsismi ning absurdi …

Vaadates Tali töid, peabki võib-olla uskuma, et 21. detsember on kuupäev, mil meie maine elu orbiidil maa soolapuhujatest-ekstrasenssidest ennustajate sõnul lõpule jõuab.” (Riin Kübarsepp, 2012)

“… In the concept Tali does reference to David Lynch’s cryptic visual language as a source of inspiration. He claims that he is manipulating with the viewers’ emotions through the looping of the video clips, the symbols and acts. The viewer is engulfed in a sea of unfinished sentences and sketches that connect in a different way each time. Tali says that all of this is calculated and intentionally made uncomfortable for the audience. Ironically I found that everything is done in a way that is most comfortable for today’s viewers – from the well designed frames for the screens to the audio level of the screams in the headphones. The only thing that is made hard to grasp is the message and that is not always easy to do in regular everyday situations either.” (Pärtel Vissak, 2013)

“… küllaltki muljetavaldavaks võib pidada ka Andres Tali seeriat “Jumalik skeem”, mis kujutab endast suuremõõtmelisi teoseid, millel on väikeses kirjas trükitud kogu ingliskeelse piibli täistekst. Sõna God (Jumal) on eristatud paksemas kirjas, moodustades erinevaid mustreid. Kuigi teoses on kasutatud teksti, toimub selle lugemine visuaalselt, esitades küsimuse, kas sõnadest on võimalik luua mingit tähenduslikku süstemaatilisust.” (“Graafikatriennaal testib kirjaoskust”, Keskus, 2014)

“… Kõik eespool kirjapandu kukub muidugi kokku, kui näitust hakata lugema [—] täpselt risti vastupidi minu lugemise suunale. Teistpidi lugemisel muutub näitus pigem tumedaks dokumentatsiooniks ohvrimeelsuse allakäigust, mis lõppeb anonüümse ja pügatud lambakarjaga, aga sellise tõlgenduse jätan ma lahti kirjutamata…” (Pärtel Vissak, 2014)

PS. Käesolev näitus on pühendatud Eesti Kunstiakadeemia 100ndale sünniaastapäevale. Andres Tali õppis Eesti Kunstiakadeemias (tollal Eesti Riiklik Kunstiinstituut) 1974–1980, töötas seal 2002–2008 dekaani ja akadeemilise prorektorina ning töötab samas uuesti alates aastast 2011. Andres Tali on hetkel Eesti Kunstiakadeemias vabade kunstide professor ja vabade kunstide teaduskonna dekaan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming