5. novembril ilmub Andres Tali illustratsioonidega „Kalevipoeg”

Kirjastus SE&JS

147 aastat on möödas Fr. R. Kreutzwaldi „Kalevipoja” esmailmumisest raamatuna 1862. a. Kuopios, Soomes. Paljude aastate jooksul on meie rahvuseepos inspireerinud paljusid kunstnikke looma pilte Kalevipojast ja tema ajast. Tuntuimad „Kalevipoja”-ainelised pildid pärinevad Kristjan Raualt, kuid illustreerinud on meie müütilist kangelast ja tema lugu veel ka ühistööna Alo Hoidre, Ott Kangilaski ja Richard Sagrits (ilmunud 1951), Rootsis elanud pagulaskunstnik Eerik Haamer (ilmunud 1954) ja Evald Okas (ilmunud 1961).

Sel nädalal ilmuva rahvuseepose „Kalevipoeg” 19. trükile on 20 illustratsiooni loonud ning kogu väljaande graafiliselt kujundanud kunstnik Andres Tali. Eepose andis välja kirjastus SE&JS. Uustrükk toetub kirjanduslikult „Kalevipoja” kunagisele juubeliväljaandele (1935) ja kirjastuse SE&JS enda poolt kirjastatud „Kalevipoja” väljaannetele 1998. ja 2003. aastal. Neis mõlemas oli kasutatud Kristjan Raua illustratsioone.

„Kalevipoja” üheksateistkümnes trükk Andres Tali piltidega ei ole enam kristjanraualik rahvusromantika minevikust. Nüüd on see Eesti XXI sajandi rahutu ja murelik, peaaegu alati pinges ja eneseotsinguisse süüvinud vähenaeratav sõnumikandja, võib lugeda kirjastaja saatesõnast. Väljaande lõpust leiab lugeja avameelse pihtimuse ka kunstnik Talilt endalt, juba pealkiri on intrigeeriv – „Miks ma seda tegin”

Andres Tali:

„Milles siis seisneb – muidugi vaid minu arvates – „Kalevipoja” fenomen? „Kalevipoeg” on teos, mille kaudu on paljuski määratletud Eesti ja eestlaste identiteet. Põhinedes  müütidel ning rahvalauludel, toetub see Kreutzwaldi kirjanduslikele eeskujudele – Lääne-Euroopa varastele eepostele ning XVIII–XIX sajandi romantilise kangelase kujule. Selle kaudu oleme seotud Lääne-Euroopa kultuuriruumiga. Kuid ma pole kulturoloog ega kirjandusteoreetik, et neid seoseid põhjalikumalt analüüsida. Oluline on, et Eesti kultuuri (ja ka riigi) identiteet oli ja on paljuski üles ehitatud Kreutzwaldi konstruktsioonile. Nii ehitas ka Kristjan Raud oma visuaalse maailma üles samale vundamendile ja seetõttu on see ka nii mõjuvõimas.”

Nagu Eesti kultuuriloost on teada, pälvisid Kristjan Raua Kalevipoja-pildid esialgu küll avalikkuse suure pahameele, kunstniku vastu algatati just nende joonistuste pärast isegi avalik „seltskondlik kohus“ Vanemuise teatrimajas (vt Jüri Hain, Kalevipoeg kunstikütkeis, Eesti Ekspress, 26. aprill 2001). Seda huvitavam on nüüd oodata hinnanguid Tali uutele Kalevipoja-joonistustele. Eepose uustrükk sisaldab esmahinnangu kunstiteadlase Sirje Helmelt, kes oma lühiessees „Andres Tali Kalevipoeg” ütleb:

„Andres Tali käsitluses jookseb kõrvuti kaks visuaalset liini, millest üks vihjab pigem omaaegsele mütoloogilisele muinasmaailmale, teine puudutab läbi Kalevipoja enda tegelaskuju üsna otseselt tänast päeva ja selle kangelastüüpi. Kui me ei teaks tekstist midagi või ei suudaks seda lugeda ning me suhtleksime Kalevipoja looga vaid visuaalsete kujundite kaudu, astub meie ette taustaks aeg oma müütide ajatuses. Nii nagu tekst rullub meie ees lahti aeglaselt, paljudes kordustes, nii kinnitavad seda rahulikult avanevat tegevusruumi põhjakotka võimas tiivapaar, stiliseeritud Lennuk, muistne linnamägi, ja veelgi rohkem pidevalt kohalolevad taevamärgid – päike ja poolkuu. Kosmiline dimensioon on rõhutatud ka Kalevipoja sünni kujundiga, tema nabanöör on seotud kõiksusega.

Selle kõrvale astub ajaline Kalevipoeg ning just läbi tema intrigeeriva kujutuse astub tegevusse kaasaegne arusaam kangelasest ja ühtlasi tema vastastest. Mehe kujund meie tänavatelt? Tali Kalevipoeg on läbi imbunud eksistentsiaalsetest vaevadest, ta on ilus ja tugev ja kuidagi kaitsetu. Erinevalt Kreutzwaldi Kalevipojast tähistab tema kehahoiak, hämarusse peidetud pilk kannatust. Tema tegevusi märgistab vereplekkidega kaetud mõõk ning tema lahkumine on kui pidetu hajumine, appihüüd – see ei saanud ju nii juhtuda… Kangelase kuju täiendavad mitmed tegelased, vahest ehk kõige enam jahikoer, Mustukene, ilmselt. Tänane maailm, mida kodeeritakse aksessuaaride kaudu, seob Kalevipoja pigem tänase subkultuurilise maailma kui kauge müütilise kuningasooga. Samas räägib tema olek tänasele lugejale hoopis rohkem kui raskepärane mees muinasaja romantilisest ruumist. Selle kaudu uueneb ka tekst ja võime sellest aru saada.”

„Kalevipoja” üheksateistkümnes väljaanne on trükitud Tallinna Raamatutrükikojas.

Virtuaalse eelvaate väljaandele saab 1 nädala jooksul leheküljelt
http://kodu.neti.ee/~atali/kalevipoeg/index.html

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming