30. juulil avab Ado Lill Vaalas näituse “Anonymus”

Vaal galerii

30. juulil kl 17 avab Ado Lill Vaal galeriis tänavu valminud aktimaalide ja joonistuste näituse, millest võiks kujuneda suviselt ülesköetud vaatamiselamus. Lille maalitud leekivad naisekehad sulanduvad lämmatavasse suvetundesse, mille järele meie oma laiuskraadil alati puudust tunneme. Iharad suvekuumuse ootused võivad kunstniku aktimaalides elada täisverelist elu ega pea kannatama aastaaegade vahetumise all.

Näituse pealkiri Anonymus hoiab lõuendil toimuvaga distantsi ja peab kinni õilsast vanast põhimõttest, et aktimaalijad pole mingil moel oma objektidega isiklikumalt seotud, ning tegeleb põhimõtteliselt maalija tavapäraste probleemidega. Siiski oleksime pettunud, kui aktimaaliga seonduksid ainult kromaatilised värvivahekorrad ja aktimaali ainus seletus piirduks pintsli valikutes kinni jäänud käeharjutustega. Nii see tavaliselt on, kui kuulata aktimaalijate endi selgitusi. Enamik neist kaitseb seisukohta, et nende maalid on väärtuslikud oma ilu tõlgendavas missioonis ja tegemist lihalikust maailmast äralõigatud sümboliga. Ilu muudab küsitavad teemad süütuks ja asub alati kõrgemal küsitavatest väärtustest.

Seda, miks maalikunst peab alati maailmast kõrgemal seisma, pole tänapäeval kerge seletada. Võimalik, et tegemist on üksnes ühe lahutamatu osaga maalitraditsioonist, millest tuleb kinni pidada ka juhul, kui see ennast enam õigustada ei suuda. Maaliesteetikat on täielik õigus pidada salakeeleks, mille pürgimustest leiab sageli religioosset ulatust.

Näiteks tänapäeval, kui kehakunst on avanud niivõrd põnevaid külgi kehast ja kehalisusest, on lausa võimatu mõelda värviilust, kui sa pole just maalija. Lill esindab esteetilise värvikäsitluse traditsiooni oma kõige klassikalisemal kujul, millel on kindlad piirid ja ülesanded täita.

Ja kui “Anonymus” üllatabki Vaalas Lille fänne sellega, et aktide kehatoonidel on smurfilikke neoonvärve meenutavaid varjundeid, korrigeerib esteetiline maalisuhe ära kõrvalekaldumised normist. Selgitused, mida maaliesteetika annab, on lihtsad: kui värvid on maalitud lõuendile profilt, hõrgult ja ilusalt, pole takistuseks, et naiseihu rohelisena kujutatakse.

Paljud mäletavad veel Lille nõuka-aegset huvi erootilise kunsti vastu ja tema sürrealistlik-pornograafilisi joonistusi, millele teised kunstnikud ligilähedalegi ei pääsenud. Lill päästis 1970ndatel meie kunstimaailma olemise terviklikumana, lisades sinna hulgaliselt keelatud mõtteid ja kujutlusi, millele nõukogude kunstis polnud kohta. Siis, kui keelud kadusid, kaotas ta huvi erootilise teema forsseeritud käsitluse vastu. Sellal, kui teised alles avastasid, et võivad oma masohhistlikke ja sadistlikke instinkte välja valada naise keha moonutusse või kujutasid ennast nais-nõia ohvrina, keskendus Lill absoluutselt elukaugete nukulike lapsnaiste kujutamisele.

Kui Lille joonistused kajastavad lapseohtu ilusate noorte naiste unistusi, töötab ta trendiks saanud käsitlusi ümber. Töötlus on põhjalik ja lihast-verest olenditest tulevad nümfid, kelle täpset asustusala leiate kultuurist. Tegemist on puhtalt poeetilise värgiga, mis meeldib kõigile neile, kes elust kõrgemat kunsti nõutavad.

Levinud mõtteavalduse väitel pole ilu tõe sünonüümiks, kuigi seda sageli usutakse. Ilu paralüseerib tõe ja vale ning kõik muutub ilu ees mõttetuks. Ilu ei pea midagi tõestama, ta on süütu nagu koolitüdruku pilk ja tüdrukuid on kutsutud ilu võrdkujusid etendama juba iidsetest aegadest alates. Niisiis on Lill avatud uueks teemaks – ilu terroriks oma ohvrite üle.

Näitus jääb avatuks 18. augustini.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming