Jaan Elken “Tagasi hüperreaalsusesse 2”

Tallinna Kunstihoone galeriis avatakse neljapäeval, 12. juunil kell 17 Jaan Elkeni "Tagasi hüperreaalsusesse 2". Näituse teist osa  eksponeeritakse Hobusepea galeriis 25. juuni kuni 14. juuli.

 
Minu looming jaguneb pealiskaudsel lahterdamisel kaheks – hüperrealistlik ja valdavalt abstraktsena käsitletav loomeperiood. Nüüdseks on  too teine kestnud algusaastate realismist märgatavalt kauem.
 
2000. a retrospektiivnäitusel Adamson Ericu muuseumis oli väljas paremik minu hüperrealistliku perioodi Eestisse jäänud töödest, tollane näitus kandis pealkirja “Tagasi hüperreaalsusesse”. Nii nagu ei olnud ma stiilipuhas hüperrealist  1970-ndatel, pole ma puhast tõugu abstraktsionist ka praegu. Kirjapildilt sarnane hüperrealism ei pruugi umbertoecolikus võtmes hüperreaalsuse-ga  mingilgi moel seotud olla,  kuigi minu jaoks olid nad  tollel Adamson Ericu muuseumi näitusel seotud.
Kunstisemiootilised sparringupartnerid on nad  ka praeguse näituse kontekstis.
 
Kunstniku jaoks on realiteedi mõiste intrigeeriv ja veidi nihkes tavakeeles kasutatava realiteedi/reaalsuse arusaamaga. Võiks öelda, et maalikunstniku kasutatav kujundisüsteem (pintslilöögid, koloriit jmt.), teatud isikupärased meetodid pildilise reaalsuse ülesehitamisel ja esteetiline propaganda ongi tema realiteet, tegelikkus või siis üli-tegelikkus – hüper-reaalsus.
 
“Tagasi hüperreaalsusesse 2” puhul ei ole tegu järsu kannapöörde või stiilimuutusega, aegruumiline kulg on  minu loomingus vääramatult ühesuunaline. Iga uus näitus kallutab kunstilist realiteeti/reaalsust/ülireaalsust aga mingis kindlas suunas. Teen igal aastal mitu isikunäitust, et toimuvaid muutusi enda jaoks kaardistada. Viimastel aastatel kogen üha rohkem, et liigun justkui spiraali mööda; kindlasti ei terenda ees aga Koidula ja Leineri tänava nurgad (viide hüperrealistliku perioodi läbimurdetööle „Koidula ja Leineri tn.nurgal“, õli/lõuend, 1978) või tollased keelu- ja liikusmärgid (märgid, mis 1970-ndatel/80-ndatel kodeerisid/dekodeerisid meie tegelikkust ja mis nüüdseks on asendunud pigem kõrvaklappidest kuulatavaga).
 
Võõrandusmeeleoludest kantud äärelinna tühermaade asemele on tulnud internetiavarused ja virtuaalreaalsus, enda koha ja paiga määratlemise valikud on  plahvatuslikult tõusnud. Kommenteerides tegelikkust ja inimsuhteid adekvaatse üldistusvõimega on räpp-tekstid muutunud uueks globaalseks rahvaluuleks, mis oma sisutuse/sisukusega on asunud meie mõttemaailma täitma. Virtuaalmaailma võimalused kultuuriliste palimpsestide/hübriidide loomisel on  kiired ja täpsed, eestikeelne füüsiline realiteet võib tunduda kohati kodukootuna või lausa puudega.
 
Näitus liigub jätkuvalt urbanistlikus areaalis, koosnedes kokku kümnest lõendist suurusega 300×195 cm, millest kaks on maalitud 2011. ja ülejäänud kaheksa 2014. aastal.
 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming