VELDA OTSUS 24. VIII 1913 – 16. VIII 2006

Lilli Ellert-Saalep Vanemuise lavastuses “Tabamata ime” (lav Epp Kaidu, 1952). ETMM

Nädalapäevad enne oma 93. sünnipäeva lahkus näitleja Velda Otsus, eesti teatri suurtest nimedest salapäraseim legend.

Velda Otsus alustas tantsijana: olles kooliajal õppinud Tartus Tiina Kapperi tantsustuudios, sai gümnaasiumiharidusega 19aastasest neiust juba aastal 1932 vanemuislane. Vanemuise teatri esibaleriin oli ta kuni 1950ndateni. Tema tase oli – Esmeralda, Julia ja Giselle, partneriks hilisem ooperilavastaja Udo Väljaots ja lavastajaks Tartu tantsukoolkonna esiema Ida Urbel.

Üleminek draamarollidele läks tasahilju, tantsimisega paralleelselt 1940. ja 1950. aastatel. Vanemuise 1950ndate sõnalavastuse tipposad tulid Velda Otsuselt: “Tabamata ime” Lilli Ellert, “Mauruse kooli” Miralda-Ramilda, “Nukukodu” Nora ja “Raudse kodu” Iige. Aga “Armuleivasööja” Olga ja “Ljubov Jarovaja” nimiosa  kõrval olid siis laval ka Otsuse kuulsad poisterollid, eesotsas “Kevade” Kuslapiga, ning aeg-ajalt juhtus sekka isegi šarmantseid operetidaame. Need olid eelkõige Epp Kaidu ja Karl Adra, samuti Gunnar Kilgase lavastused. Kohtumine uue lavastaja Voldemar Pansoga tõi kaasa tookord palju kiidetud Julia Giuli, oma annet müüva lauljanna osa Švartsi “Varjus” (1959). Pansoga töötas ta hiljem ka Tallinnas, mängides teist korda elus “Tabamata ime” Lillit, aga ka “Inimese ja inimese” Idat, “Richard III” kuninganna Margareti jm.

Tallinna Draamateatris töötas ta 1961. aastast. Siinsest justnagu uuest ja raskest algusest jäid vaatajate mällu eelkõige “Kahekesi kiigel” Gittel (koos Ants Eskolaga) ja “Ropsi” Jüri (koos Salme Reegi Ropsiga). Ka “Peer Gynti” Anitrana ja “Ema Courage’i” Yvette’ina oli Otsuse tase vääramatu. Väga õnnelikud lava-aastad saabusid 1970ndatel. Selle näitleja täisõitsengut imetleti siis Draamateatri “Mustas komöödias” ja “Meie nooruse lindudes”, “Kassimängus” ja “Pühas Susannas”, “Roosiaias” ja “Haroldis ja Maude’is”. Külalisnäitlejana säras ta Noorsooteatris, Šapiro “Kirsiaias” Šarlottana, oma vanas koduteatris Vanemuises mängis Edith Piaffi ja Sarah Bernhardt’i (mõlema lavastaja Ülo Vilimaa). Velda Otsuse anne ja sarm lubasid tal olla kord liigutav ja abitu, kord terav ja sarkastiline, malbe, mõtlik või kuraasikas, nii maine kui ka ebamaine, temas leidus huumorit ja poeesiat. Peenelt valdas ta piiridel balansseerimise kunsti.

Selle näitlejanna lõputu elukogemus kätkes niihästi Irdi ja Tammuri kui ka Trassi, Karusoo ja Kerge tööpraktika tundmist. Tema partnerite nimekiri algas Pinna ja Lauteriga, liikus edasi Helend Peebu, Gunnar Kilgase, Einari Koppeli, Aino Talvi, Lisl Lindau, Kaarel Karmi, Ants Eskola, Heino Mandri, Jüri Järveti, Rein Areni poole, puudutas lähedalt Juhan Viidingut, Urmas Kibuspuud, Jüri Krjukovit ning lõppes praegugi veel laval Kersti Kreismanni, Mari Lille, Anne Paluveri, Kalju Orro, Andrus Vaariku ja Jüri Lumistega. Meie juurest on lahkunud terve epohh Eesti teatrit.

Velda Otsus ei mänginud laval enam ammu, kuid tema väline haprus ja seesmine tugevus moodustasid ainulaadse sulami, mis hõõgus kustumatult ta publiku emotsionaalses mälus. Kuid see publikki kaob pikapeale. Paraku peabki jääma vaid suuline pärimus sellest kaunist ja haruldasest naisest, sest filmida ta end ei lasknud (suur erand on kõrvalosa filmis “Ukuaru”), intervjuusid ei andnud ja tema kohta koostatud raamatut ei lubanud ta trükki. Ennast kui eraisikut hoidis ta alati gretagarboliku tõrksusega varjus. Ta oli veendunud, et näitleja koht on ainult laval, ja seda, mis seal juhtub, ei jäädvusta mingite vahenditega. Tema kõigutamatu arvamus oli, et hetkest, kui näitleja olevik muutub minevikuks, jääb temast kas üksnes legend või mitte midagi, kõikvõimalikud jäädvustused vaid moonutavad legendi. Tema häält kuulis siiski veel õige kaua raadio kuuldemängudes ja lugemistundides. Otsus ei lahkunud lavalt mitte sunnitult – osade puudusest või tervislikel põhjustel –, vaid täiesti teadlikult ja tahtekindlalt, äratundmisele jõudnult, et tema töö on mitmekordselt tehtud ja ta soovib avalikust elust taanduda eraellu.

Velda Otsusel oli meie teatrielus aga eriline, talle ainuomane positsioon. Oma isiku  privaatsuse ja suveräänsuse kaitsel äärmiselt printsipiaalne, suutis ta näitlejana ülimat, mida selles elukutses võib saavutada – mängis end väga isiklikult teda laval näinud inimeste hinge.

Velda Otsus esindas meie teatrimõistes näitekunsti väärikust, kutseoskust, annet ja sarmi. Jäägu salapärase Velda Otsuse legend veel kauaks püsima!

EV Kultuuriministeerium, Eesti Teatriliit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Kutseliste Tantsijate Liit, Eesti Draamateater, Teater Vanemuine, Tallinna Linnateater, Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Raadio