Veera Saar 28. III 1912 ? 20. VII 2004

Eesti Kirjanike Liit

Üheksakümne kolmandal eluaastal on lahkunud Veera Saar, kelle realistlikud romaanid ja lühiproosa moodustavad sisuka ja eriti tagasivaates paljuski tunnusliku peatüki XX sajandi teise poole eesti kirjandusest. Kaasaegses arvustuses tõsteti teda esile kui südamlikku ja rahvapärast jutustajat, aga oluliseks peeti ka järjekindlat ja andeomast keskendumist põhiliste ja traditsiooniliste eluväärtuste kujutamisele. Neid väärtusi kandsid tugevad, raskustes toimetulevad inimesed, kelle kujutamine sobis realismi rikkamate võimalustega. Just Veera Saare proosa väärtuseline küllastatus asetab tema loomingu intrigeerivasse vastandusse eesti kirjanduse viimaseaegse muutumisega. Pikaealine oli Veera Saar ka loojana. Viimase kaheksa eluaasta jooksul avaldas ta kolm uut täiskaalulist raamatut. Romaanid ?Kodutee? (1996) ja ?Käritsa leib? (1999) moodustavad ?Kraakuvi mäe? (1987) ja ?Maa hinna? (1990) järjena tetraloogia. Selle aineks on eesti talude ja asustuse rajamine möödunud sajandi algul Narva jõe taha ning väljarändajate hilisem käekäik võõrsil ja Eestisse tagasipöördumisel. Memuaariköide ?Neid ammuseid aegu? (2000) on kirjutatud aastatel 1998-1999. See tutvustab lakoonilises esituses kirjaniku põlvnemist, tema vanemate lugu ning teda ennast kirjanduseelses ajas. Mälestused osutavad, kui suur on kirjaniku loomingus perekondliku pärimuse ja isikliku kogemuse roll.

Veera Saare raamatute inimlik tuumakus laseb aimata ja mõista, kui väärtuslik pidi olema tema üle kahekümne aasta kestnud pedagoogitöö eesti keele ja kirjanduse õpetajana, mida tunnustati ka teenelise õpetaja nimetusega. Tagasivaates on Veera Saar meenutanud, et töö koolis, mis algas pärast ülikooli lõpetamist 1937. aastal, hakkas talle kohe meeldima ning et ta oli ?väga õnnelik õpetaja?, sest töötas ajal ja oludes, kus noorte õppimissoov oli tõepoolest tugev.

Veera Saar on esile tõstnud oma talupoeglikku päritolu ning oluliseks pidanud, et otsustas elus ettetulnud valikutes alati maal elamise kasuks. Ta sündis Narva jõe taga Jamburgi maakonnas Tikapesa külas Virumaalt pärit ümberasujate-taluehitajate peres. Revolutsioonijärgsetel segastel aegadel tuli perekond 1919. aastal Eestisse tagasi. Töötublidus ei aidanud, pikki aastaid tuli elada koduta ja vaesuses. Missuguste loobumiste ja eneseületamise hinnaga pere esimene laps Veera keskhariduse sai ja ülikooli lõpetas, jääb ka mälestuste põhjal üksnes kujuteldavaks. Algas üle kahekümne aasta kestnud õpetajatöö Tartus, Kehtnas ja pikemalt Jänedal. Kui romaan ?Lõokesed taeva all? 1959. aastal võistlusel teise auhinna sai, järgnes pikemalt kaalumata otsus õpetajatööst loobuda. Seda muidugi kirjaniku kasuks, kelle ilmumine mitmesugustel põhjustel nagunii viibinud oli.

Kirjandushuvi, kaasa arvatud soov ise kirjutada, oli endast märku andnud varakult. Küllap seletab see ka ülikooli astumisel tehtud valikut. Tartu aastatel Looduse romaanivõistluse jaoks alustatud käsikiri ei valminud ? Eesti Vabariigi ja Looduse aeg sai enne otsa. Kohendatult, kuid tulemusteta käis sama käsikiri esimesel nõukogudeaegsel romaanivõistlusel. Tagasihoidlikud katsetused jätkusid ajakirjanduse toel, kuid arvatavasti pidurdas üha halvenenud kultuurikliima kirjandussepürgija hoogu oluliselt. 1952. aastal ilmus esimene raamat ? lastejutt ?Sõit mustikametsa?, viiekümnendate keskel tuli tunnustust Loomingu novellivõistluselt. Esimese ?suure? raamatuna ilmus juba nimetatud ?Lõokesed taeva all? (1960), mille teisele osale ?Üle allikate? (1963) järgnes lühiproosakogu ?Põlatud maa? (1965). Edasi tuli romaan ?Ukuaru? (1969, E. Vilde nimelise kolhoosi preemia 1970, L. Laiuse samanimeline film 1974), mis sai nii kriitikute kui ka lugejate hulgas menukaks lihtsa maanaise inimliku suuruse väärtustamise tõttu.

70. aastate algul tekkis Veera Saarel kontakt oma varasema lapsepõlvemaaga Venemaal. Kirjanik valmistus sellest rikkalikust ainest kirjutama, kuid tollase tegelikkuse tõepärane kujutamine ei olnud neil aegadel veel võimalik. Selle asemel valmis lühiproosat, Virumaa kultuurilukku tagasivaatav dokumentaalraamat ?Elas kord mees? (1975) ja romaan ?Aprillipäev? (1981). ?Kraakuvi mäe? ja ?Maa hinna? sunnitud hilinemine võiks ka seletada, miks tetraloogia kaks lõpuköidet alles pikaks elatud sajandi lõpuaastatel valmisid. Ka selle kordaminekuga asetub Veera Saar nende arvukate tublide ja töökate inimeste kõrvale, keda ta oma loomingus on kujutanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming