Vastuseks lugejale, kes haaras kivi

Tiit Noormets, s?jaloolane

(Toomas Boltowsky, “Tõlkeraamatute häda ja viletsus”, Sirp 3. II 2006)  

Kui ilukirjanduse alal leidub Eestis nii häid kui väga häid tõlke, siis erialaste tekstide puhul kipuvad tõlkijad enamasti jänni jääma. Tegelikult tagab vähemalt asjaliku ja terminoloogiliselt korrektse tõlke ainult vastav erialainimene, sõjaväelased pole aga seda tööd paraku ette võtnud. Hea, et major Boltowsky on leidnud aega ja tahtmist kirja panna niivõrd mahuka sõjandusraamatute tõlkekriitika. Sellega, mis ta kirjutab, tuleb üldiselt nõus olla. Asjad pole aga enam nii ühetähenduslikud, kui minna üldiselt üksikule, ja vaadata tema toodud tõlkevigade, eksituste ja apsude näiteid.

Taas kõige üldisemalt on õige, et “tõlkida tuleks ennekõike teksti mõtet ja sisu, mitte klammerduda konkreetsete sõnade külge”. Paraku on raamatud, sealhulgas ka sõjaajaloo valdkonnas, väga erinevad ning nii tuleb neid ka erinevalt tõlkida. Tõlkida tuleb just nimelt autori teksti, ja toimetaja tööks tõlke vastavuse kontrollimine-parandamine. Mida teha aga autori ilmselgete eksimuste korral? Mitte mingil juhul ei tohiks tõlkida vabalt ja loominguliselt teksti muutes, vaid vajaduse korral joonealuse märkusega asi õiendada. Sedagi ainult hädavajaduse korral. Vastasel juhul tekib hoopis kahtlus õiendamist ja selgitamist vajava teksti eestistamise mõttekuses.

Olles ise ühe major Boltowsky artiklis kritiseeritud raamatu, nimelt Jonathan Bastable “Normandia dessant” toimetaja, pean vajalikuks mõningaid asju õiendada. Selle raamatu tõlkija ei tea (või vähemalt ei teadnud tollal) mitte midagi ei sõjandusest, sõjaväest ega sõjandusterminitest. Tõlke käsikirja esimese paarikümne lehekülje lugemise järel tekkis mul mõte saata see kirjastusse tagasi soovitusega tellida uus tõlge. Siiski olid raamatus kirja pandud Normandia dessandi veteranide meenutused niivõrd paeluv lugemisvara, et need lausa sundisid teksti kallal tööle. Pealegi oli see päris normaalselt tõlgitud, kui – paraku – välja arvata sõjandusterminid ja spetsiifilised sõjanduslike protseduuride ja toimingute kirjeldused.

Raamat “Normandia dessant” oli tõlkimiseks-toimetamiseks tõsisem pähkel kui mõni normeeritud sõnavaraga sõjateaduslik traktaat. See koosneb põhiosas D-päeva veteranide meenutustest, oma jutus ei hoolinud nad sendi eestki määrustike keelest, vaid räägivad samamoodi, nagu käis meeste jutt noil kaugetel päevadel. Terminoloogilist täpsust nende jutus pole. Enamgi veel, mälestusteraamatu koostaja Jonathan Bastable jaoks on sõjavägi ja selle toimimine üpris tundmatu maa, mistõttu ka tema veteranide mälestuste ühtseks tervikuks siduvates vahetekstides käiakse terminitega päris vabalt ümber. Ma olen kindlasti major Boltowskyga nõus, et “V. Suvorovi raamatusarja tõlkes pole terminoloogiale ja sõnavalikule midagi ette heita”. Kuid tõlkida saab ainult seda, mida autor on kirja pannud. Ühe mõõdupuuga ei saa võtta elukutselise sõjaväelase Suvorovi või filoloogiharidusega ajakirjaniku Bastable sõja kohta kirjutatut.

Major Boltowsky arvates “professionaalsete oskussõnade asendamine suvalise omaloominguga takistab teksti mõistmist”. Selle väite illustreerimiseks artiklis toodud näidete hulgast leiab aga mõndagi vaieldavat. Näiteks “sõjapüss” ja “piluvarje” on eesti keeles erialaterminitena kasutusel olnud. Kas “plaaner” peaks olema õigem kui “purilennuk” või “aerostaat” õigem kui “õhupall”, oleks ilmselt lõppematute vaidluste teema, sest need sõnad tähendavad täpselt ühte ja sama.

Eraldi pean ma veel selgitama kriitiku erilist tähelepanu pälvinud nimetust “Telleri miin”. Siin ei eeldanud ma kellegi hr Telleri olemasolu, vaid proovisin tõlkes edasi anda täpselt nende 1944. aasta suvel Normandias võidelnud meeste kõnepruuki, kes oma siis kas kuninganna või ameerika ingliskeelses jutus eelistasid millegipärast saksa tankimiine nimetada just nimelt saksakeelse sõnaga “Tellermine”. Seega oleks vahest õige “tellermiin”.

Ka ingliskeelne “mortar” pole XX sajandi sõjanduses alati ja ilmtingimata eesti keeles “miinipilduja”. Britid tegid Normandia dessandiks ja sakslased Idarinde lõhkumiseks mõlemad ühe, üpris vähesel arvul toodetud masina, millele pole eesti keeles paremat vastet kui mortiir.

Omaette küsimus on veel ingliskeelses sõjandusterminoloogias ja ka laiemalt kasutatavad väljendid, mis ei ole otseselt terminid. Kuidas näiteks tõlkida väljendit “hit and run”, mis kriitiku arvates peab olema “äkkrünnak”? Tõlkija arvates oli see “ründa ja põgene”, mida ma toimetajana ka aktsepteerisin, kuigi ise oma sõjaajaloolistes kirjutistes olen eelistanud veelgi literatuursemat “löö ja jookse”.  Äkk- või välkrünnak on aga hoopis laiem mõiste. Selletaolisi väljendeid, ingliskeelses sõjanduskirjanduses üldiselt kasutatavaid ja üheselt mõistetavaid, on veelgi ja nende sõnasõnaline tõlge eesti keelde võib nii mõnigi kord kõlada võõrastavalt. Seda seetõttu, et meil puudub vastav traditsioon ja arusaamine asjadest, kuna palju muu kõrval katkestas nõukogude aeg ka meie noore sõjanduskeele arendamise.

Olles nüüd seletanud, õiendanud ja vaielnud, tuleb lõpetuseks küll tunnistada, et põhimõtteliselt ja samuti paljude toodud näidete osas on major Boltowsky artikkel õige. Ma tahtsin osutada aga sellele, et siin elus on paljud asjad vaieldavad ja eksida võivad ka kriitikud. Vaidlustes sündivat tõde. Sagedamini sünnib see küll hoopis koostöös. Ja siit minu ettepanek: kui ühendaks jõud ja teeks mõne järgmise sõjaajaloo teose tõlke puhul tänastele ja tulevastele põlvedele toimetamistöö, mis sobib eeskujuks!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming