VASTAB Peeter Päll, keelekorraldaja

Aili Künstler

Oled erialaterminoloogia korrastamisega rinda pistnud. Millistes küsimustes erialateadlastel ja keeleteadlastel kõige sagedamini lahkarvamusi ette tuleb?  Minu kogemus piirdub küll üksnes sõjanduse terminikomisjoni tööga, kuid seal oleme üldiselt suutnud lahkarvamusi vältida; ilmselt on vastastikune usaldus olnud suur. Üsna meelsasti  lepitakse ka sellega, et erialapruuk võib erineda üldkeelsest ega kiputa üldkeelele kõike ette kirjutama.

Millised keeleaspektid erialateadlastel kõige sagedamini kahe silma vahele jäävad?     

Seda on raske üldistada, kuid terminoloogiatöös osalevad keeleinimesed peavad jälgima, et pakutavad terminid vastaksid eesti õigekirjareeglitele, järgiksid üldkehtivaid sõnamoodustusmalle  ega läheks häirivasse vastuollu üldkeelse kasutusega. Sõjanduskomisjonis on pigem tulnud talitseda uute sõnade ja eriti tuletiste loomise vaimustust, sest sageli kipuvad need lisama eesti keele niigi rikkasse paronüümiperre (sarnaste sõnade hulka) uusi liikmeid. Mulle tundub, et ingliskeelsete terminite sõnasõnaline kasutuselevõtt tundub paljudele erialainimestele ainumõeldav lahendus olevat.     

Kas seda tuleb palju ette? Näiteks design tõlgitakse alati vaid disainiks, kuigi ka Silveti sõnaraamatust leiab hulgaliselt muid vasteid.       

Võimalik, et niisugust suhtumist on rohkem terminoloogiliselt korraldamata erialadel, kus termineid võetakse kasutusele spontaanselt. Sõjanduskomisjon on siin jälle ilmne erand, sest omatüvesid eelistatakse isegi siis, kui tavakeeles  kasutatakse võõrsõnu (nt eritlema analüüsima asemel). Sisu eiravad sõnasõnalised oskuskeele tõlkevasted ei tohiks küll mahtuda rubriigi „keel muutub ja areneb” alla, kuigi oma oskamatust sageli selle loosungi taha üritatakse peita. Sõnasõnalisi tõlkeid ei saa päriselt kõrvale jätta, sest tõlkelaene on eesti keeles juba küllalt palju läbi aegade omaks võetud. Mida tuleks aga vältida, on olemasolevate terminite väljavahetamine  uute tõlkelaenudega.     

Kui palju võib erialakeel ühiskeelest kõrvale kalduda, ilma et see kogu keelesüsteemi paigast ei viiks?     

See on raske küsimus, sest täpset piiri, millal keelesüsteem „paigast nihkub”, pole võimalik anda. Siiski võib anda teatava lahterduse, millal on eriala- ja üldkeele erinevused tavalisemad, millal harvemad. Kõigepealt sõnavaralised erinevused (à la kaal ja mass) on sellised, millega üldiselt ollakse harjunud ja mis ei tekita suuri vastuolusid. Samasse võib arvata sõnade eri tähendused üld- ja oskuskeeles (keha igapäevaelus ja füüsikas). Neil juhtudel võib probleeme tekitada see, kui eri kasutussfääridel vahet ei tehta  ja püütakse üht poolt tingimata ainumõeldavaks teha. Sõnamoodustuses on oskuskeeles taotletud suuremat korrapärasust kui üldkeeles, kuid seegi ei ole kriitiline erinevus. Kõige tülikamad on erinevused õigekirjas ja vormistikus, s.t kui sõnu kirjutatakse üld- ja erialakeeles erinevalt või käänataksepööratakse teiste reeglite järgi. Nendel juhtudel võib olla, et erialakeele pruuk hakkab takistama eesti õigekirja üldist omandamist. Erialakeele pädevaimad arendajad on kahtlemata  erialainimesed ise, ent kui asi puudutab just viimati mainitud valdkondi, siis on kokkuleppe saavutamine keelekorraldajatega väga vajalik, sest segadus näiteks õigekirjas ei tule kasuks kellelegi. Küllap on vaja geoloogidegagi neid häirivaid vastuolusid arutada, kaasates sellesse Emakeele Seltsi keeletoimkonna kui kirjakeele reegleid ja norminguid andva kogu.

Küsinud Aili Künstler

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming