Vahekeel muiste ja meie ajal

AILI KÜNSTLER

Külli Habicht ja Helle Metslang on uurijatena laiendanud vahekeele mõiste individuaalselt tasandilt kollektiivsele ja kirjeldanud XVI–XVIII sajandi saksamõjulist eesti kirjakeelt kui omapärast vahekeelt.

Mis keelenähtus on vahekeel ja kas sel on pistmist eesti kirjakeele kujunemislooga?

Habicht ja Metslang: Vahekeeleks (ka õppijakeeleks) nimetatakse võõrkeeleõppes õpitava keele kuju, mille loovad keeleõppijad vaheastmena oma emakeele ja õpitava keele vahel. Vahekeele etapp on niisiis üks osa loomulikust keeleomandamise protsessist, mille käigus kujundab õppija õpitavast keelest süsteemse arusaama. Selles etapis kajastub keeleomandaja järkjärguline lähenemine õpitava keele süsteemile. Vahekeel varieerub isikuti ja situatsiooniti. Osa eksimusi õpitava keele sõnavara ja grammatiliste struktuuride vastu sõltub õppija emakeelest. Eesti keele võõrkeelena omandamisel on täheldatud ka n-ö universaalseid probleeme, nagu valik osa- ja täissihitise või da– ja ma-infinitiivi vahel (kas söön leiba, leiva või leib; tahan teha või tegema). Osa nähtustest on aga seotud sellega, kas õppija emakeel on nt soome, vene või saksa keel. Vahekeel muutub koos õppija keeleoskuse paranemisega, ent mitte-emakeelse rääkija keelde kipuvad ikka jääma kasutuserinevused, võrreldes emakeelse keelekõnelejaga: mingite vormide ja sõnade kasutus kivineb, midagi kasutame liiga palju, raskemaid keelendeid aga väldime.

Oleme ühes oma viimase aja uurimuses laiendanud vahekeele mõistet individuaalselt tasandilt kollektiivsele ja kirjeldanud eesti vanemat, XVI kuni XVIII sajandi saksamõjulist kirjakeelt kui omapärast vahekeelt. Siin asetub eesti keel laiemasse misjonilingvistika konteksti. Lääne-Euroopa misjonäridest ja kolonistidest keelearendajad uurisid kohalikke keeli, arendasid kirjakeeli – nagu Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Okeaanias, nii ka Läänemere ääres. Nende käes oli võim, tarkus, haridus, religioon ja ka see teise keelena omandatud kohaliku keele vahekeelne kuju, mis neil tähtsatel aladel toimis ja tundus seega ka väärtuslikum ja omandamisväärsem kui põlisrahva emakeelne keelekuju. Näiteks Zimbabwes kutsutigi vaimulike šona keele kuju chibaba’ks, preestrikeeleks.

Nii lõid ka Eestis ühiskonnas prestiižse keelekuju muu emakeelega kirikutegelased n-ö raamatukeelena, mis sai eeskujuks ka eestlastele.

Oleme kõrvutanud praeguste saksa emakeelega eesti keele õppijate kirjalike tekstide ja vanema kirjakeele tekstide vahekeele jooni ning leidnud neis palju sarnast. Kõige rohkem näiteid on õppija/kasutaja emakeele joonte ülekandmisest õpitavasse/kasutatavasse keelde (vrd täiendsõna ühildumist liha oma endast laudast / se Aick minust ellost; eituses verbivormi pöördumist ma … ei vihkan / meije ep peame). Mõnevõrra vähem oli liigüldistusi, õpitava keele joonte laiendamist keelenditele, millele need ei peaks laienema (nt sisseütleva vormi moodustamine ülekaalukalt sse-lõpuga: läksin aiasse / ioxeb sesama paikasze). Huvitavaid näiteid leidus ka eesti keele struktuuri lihtsustuste kohta, nt ootuspärasele osaalusele ja osasihitisele nimetavas käändes täisaluse ja täissihitise eelistamist (aluse kohta: Minul ei ole prillid / neile terwelle ep olle üx Arst waja; sihitise kohta: me lugesime saksa ajaleht / Minna tahan Wessi wallama). Eesti ühiskeele grammatika ei ole nii filigraanne ja võimalusterohke kui soome grammatika, näiteks kasutatakse soome keeles palju keerulisi lauselühendeid ja verbikonstruktsioone, millest osa on eesti keeles päris tundmatud ja teine osa harvem kasutuses. Siingi võib ühe tegurina näha muulaste eesti keele suurt rolli eestlaste eesti keele arendamisel – vahekeel ei saanud liiga keerukaks minna.

Vahekeele joonte tundmaõppimine aitab eristada keeles oma ja võõrast ning jõuda lähemale sellele, mis meie kirjakeeles on vana ja algupärane. Tuvastatud vahekeele jooni saab edaspidi arvestada kirjakeele varieerumise uurimustes.

Milline on tänapäeval prestiižne eesti keele register? Olen tähele pannud, et tõlkelist indoeuroopa keelekuju peetakse nii mõnigi kord omast paremaks (pole minu tassike teed, tänud, päeva lõpuks, ilmus romaan Lindilt pro Linnu romaan jne).

Tundub, et praeguse aja prestiižne eesti keele register on ikka edasi normikirjakeel, mis on küll veidi kaldu bürokraatiakeele suunas. Seda võib märgata nii avalikus keelekasutuses, meedia- kui ka teaduskeeles, kus võib sageli kohata väljendeid nagu iga-aastaselt, võtmepädevuste arendamine, jätkusuutlikkuse tagamine, Euroopa suunal. Isegi gümnaasiumilõpetajate eksamitööd ja üliõpilaste esseed-referaadid on sageli kirja pandud veidi puises ja liiga ametlikus keeles.

Levivad ka mõned mujalt malli võtvad grammatilised konstruktsioonid, millel üldjuhul on eesti keeles lähe olemas (kesksõnalised passiivikonstruktsioonid (nt nad olid palutud), omama-tarindid (omatakse kahtlast maailma­vaadet), mitmusega liialdamine (nt viimased arengud, küsimuses näiteks toodud tänud), pöördsõnajärjega küsilause (nt Oled sa valmis?), parasjagu käiva tegevuse väljendamine mas-tarindiga (olime alla andmas) jt. Osal on juured saksamõjulises ajas, osa on hoogu saanud viimase aja kontaktidest inglise ja ka soome keelega.

Laenatud vormelitest nagu head päeva jätku või ekspressiivsetest väljenditest nagu pole minu tassike teed, tegid mu päeva, pöidlad püsti kuulub osa ilmselt mööduvate moenähtuste hulka. Eesti keeles on loomulikult nagu muudeski keeltes juurdunud tõlkelaenulisi väljendeid, nt sinine esmaspäev, kollane ajakirjandus või sinna ongi koer maetud. Ikka võetakse teise keele tabavast ütlusest või vormivõttest eeskuju.

Kas ja kuidas mõjutab inglise keel rahvusvahelise vahekeelena praegust eesti keelt?

Inglise keel, toimides rahvusvahelise lingua franca’na, on kahtlemata paljude mitteinglaste, seejuures ka eestlaste vahekeeleks. Inglise vahekeele puhul kerkib ennekõike küsimus, kuidas kogu see mitteinglaste inglise vahekeele mass võib mõjutada emakeelsete inglaste inglise keelt. Eks sellist muret ole mõne suure keele puhul ikka kuulda.

Ei ole siiski olemas eripärast ja laiemalt levinud eesti keele kuju, mille oleksid loonud inglise emakeelega eesti keele omandajad/kasutajad ja mis sellisena eesti keelt mõjutaks, nii nagu see toimus saksa pastorite loodud vahekeele puhul. Inglise keelest või selle vahendusel tuleb eesti keelde hulgaliselt kultuurilaene, nt moe-, muusika-, spordi-, infotehnoloogia-, majandussõnavara. Meedia kaudu jõuab inglise keele mõjutusi kindlasti ka noorte kõnekeelde, kus võib märgata tunderõhulisi tsitaatlaene ja tõlkelaenulisi kujundlikke sõnu. See protsess on aga pigem kirjeldatav tugeva kontaktkeele mõjuna, mitte keeleomandamise käigus kujunenud vahekeele joonte levimisena.

Küll aga on tänapäeva eesti vahekeeltest suurim ja tõenäoliselt ka mõjuvõimelisim venelaste eesti keel. Venelased ja eestlased suhtlevad, loovad koos peresid – ennekõike suhtlussfääri kaudu võib eestlaste eesti keelde tulla venelaste eesti keele jooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht