Vabadussammas ja haritus

ERAST PARMASTO, akadeemik

80 aastat on möödas algatusest ja enam kui viis aastat riigikogu otsusest Vabaduse monumendi rajamise kohta. Aastail 1928, 1931, 1937 ja 2002 toimusid igati edukad konkursid. Kolm Eesti presidenti on ütelnud oma auväärse sõna nii monumendi vajaduse kui ka selle väljanägemise kohta. Viie-kuue viimase aasta jooksul on eestlased kogunud selle püstitamise fondi umbes 46 000 krooni; alguses rohkem, 2001. aastal mitte sentigi ja ega hiljemgi pole vist suurt lisandunud. On loodetud seda, et küll riik ja pealinn oma eelarvest vajalikud kulud katavad ja töö ära teevad. Nagu Tallinna linnavalitsus tegigi ? kuigi teisiti, kui loodeti. Püsti pandud Vabaduskell on Lapini sõnul katse taasväärtustada eestlaste pühamat modernistlikku paika. Omapärane ja huvitav soov, välja tuli aga poliitiliste kempluste postmodernistlik väljund, mille arhitektuurilis-kunstiline väärtuski jääb ilma Vabaduse platsi väljanägemise üldlahenduseta kesiseks. Nii arvas kunstnike-arhitektide enamik, Interneti-kommentaatorid kasutasid mõnevõrra vängemaid väljendusi. Kas me sellist monumenti tahtsimegi? Nagu kirjutati ühes Delfi kommentaaris: ?Muidugi ei ole need torud vajalikud ja Eesti vajaks tegelikult seda õiget vabadussammast.? Hiljuti tekkis uus Vabadussamba algatus, jälle n.-ö. ülalt alla, riigi-isadelt lihtkodanike poole, Lauluväljaku nõlvalt ja Kadriorust all-linna ja maa poole. Miks pole Vabaduse monumendi loomist toetanud elanike endi antud kroonid? Nagu polekski see kõik rahva asi.

Mis on siis rahva asi? Vaatame lähi- ja kaugminevikku. Kui ligi viis aastat tagasi hakati Tartus raha korjama Jaani kiriku katuse katmiseks vaskplekiga, saadi tartlastelt 600 000 krooni kuue kuuga ? kaugelt rohkem, kui loodeti. Samas pole Kivisilla taastamiseks (koos Tartut sümboliseeriva kaarsilla mahalõhkumisega) seal antud pea midagi ? kuigi kogutud-korjatud on juba vist kümme aastat. Miks?

Sada nelikümmend kaks aastat tagasi ?Tarwastu mehed tahtsiwad Eesti rahwa priikslaskmise mälestuseks üht metallist auusammast õntsa priikslaskjalle ülesse seadida?. Nii kirjutas kooli- ja kirjamees Juhan Kunder kavatsusest püstitada sammas tsaar Aleksander Esimesele, kelle ajal (1816 ja 1819) meie maarahvale pisike tükk vabadust kätte anti. Lühikese vaidluse järel maeti see mõte maha ja hakati raha koguma mitte samba, vaid selle asemel esimese eesti kõrgema kooli asutamiseks. 1885. aastani koguti tohutu summa, ligi 64 000 tolleaegset rubla. Seda tuhandete annetustena, millest väiksemad olid kolm kopikat.

Nende näidete taga on jonnaka eestlase iseloomujoon: ta annab ja toetab kogu jõuga tõsist, suurt, arusaadavat, omaks võetud algatust. Isegi Balti kett on veel võimalik, kui selleks tuleb väga tõsine põhjus. Aga ainult siis! Vabaduse sammasmonumendile üldrahvalik toetus puudub, sellele pole praegu kuigivõrd vajalikku ?ühiskondlikku? tuge, aluspinda. Liiga paljude arvates elame ajas, mis on liigestest lahti (nii sõnuti vist Shakespeare?i ?Hamletis??). Liiga paljudele mõjub õrritavalt mis tahes jutt Eesti majandusimest ja sellest, et 2003. aasta olnud kogu Eesti ajaloos kõige edukam. Pole vähe neid, kes ka mõne aasta eest kavandatud 70 miljoni krooni kulutamist Kadrioru pargi lageraieks võrdlesid peoga katku ajal ? ajal, mil ei leitud täiendavat seitset miljonit aidsivastase tegevuse arendamiseks siis, kui HIVi levik Eestis alles hakkas katku meenutama.

Minu võrdlus Aleksandrikooliga on ehk päris sünnis, kuid siiski: miks just sammas? Kas pole võimalik teha midagi muud ja olulisemat, mis paneks meid 1918. aastat, Eesti vabaduse saamist mäletama ja vaba olemist meeles pidama? Eesti üliõpilastest käib praegu umbes pool tööl, teisiti öeldes: pool neist õpib poole auruga. Neil õnnelikel, kes stipendiumi saavad, ei piisa sellest piskust toaüüri maksmisekski. Doktorandi stipp on veidi suurem, kuid neistki käib suurem osa tööl, et leiva peale vorsti ka panna saaks. Tulemus: doktorante nagu oleks (kuigi selle seisuse andekamaid ihkajaid napib), doktorikraadi saavad ette nähtud nelja aastaga ainult õige vähesed.

Arvan samamoodi, nagu Tarvastu mehed pea poolteist sajandit tagasi: Eesti priiuse tulekute meenutuseks ja selle hoidmiseks ei vaja me ei kivisambaid ega metalltorusid, vaid hästi haritud inimesi. Järelikult on esmane vajadus: sada normaalsuurusega stipendiumi üliõpilastele (vähemalt

42 000 krooni igal aastal hiljem seotuna elukalliduse tõusuga jms. rohkem; koos õppemaksust vabastamisega ja teatud tingimustega, näiteks keeluga samal ajal täie kohaga palgatööd teha). Need alguses ainult sada stipendiumi (4,2 miljonit krooni aastas; võrdle praeguse üleüldise raha tuuldeloopimisega) võiksid kanda nime, mis on seotud eesti/Eesti elu ja riigi kujunemisega.

Kardan, et esitatut kirja pannes olen naiivne unistaja. Olen enam kui pooltosinale ministrile ja peaministrile aastate jooksul rääkinud sama stipijuttu; kõik on nõusolevalt pead noogutanud. Küllap Suurele Vabadusmonumendile eelarves raha leitakse, kui see ühele või teisele meie erakonnale ja/või selle juhile au ja kuulsust toob. Kas nad aga hakkavad kunagi aru saama vajadusest Eesti haritlaskonda suurendada ka nende andekate noortega, keda kõrgema hariduse saamise rahaline tsensus praegu kõrvale kipub jätma ? see on küsitav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming