Ulgueestlase uitmõtted

Kristel Kaljund, München-Tallinn

Väliseesti ehk laiemalt võttes välismaal elavate eestlaste teema on Eestis viimastel aastatel teravdatud tähelepanu osaliseks saanud, teisisõnu – tegemist on vägagi moeka teemaga. Sellest on huvitatud olnud nii teadusringkonnad kui ajakirjandus. Arutatakse nii välismaal elavate kogukondade üle kui püütakse välismaal elavaid eestlasi ühe või teise  koondnimetaja alla paigutada – kui ka üritatakse mõista, mis siis ikkagi inimese tänaselgi päeval välismaale viib ja kas teda kuidagi koju tagasi meelitada ei annaks. Kohati kõlavad arutelust meedias läbi süüdistavad toonid (eks ole eestlase lemmiktoit ju teine eestlane), kohati aga imetlevad – näe, saidki hakkama. Mis ühendab välismaal elavaid  eestlasi?

Peamine ühine element on loomulikult Eesti – Eestiga on kõigil eri ajal ja eri põhjustel välismaale elama asunud eestlastel ühisosa (enamasti), aga omavahel mitte ilmtingimata. Ometi ei saa minu arvates rääkida eesti diasporaast välismaal – sõna, mille kasutamine on viimasel ajal populaarne. Õigekeelsussõnaraamat näiteks defineerib diasporaa kui „rahva hajutatus võõrsil pärast kodumaa vallutamist võõra võimu poolt; muu-usulise enamusrahva hulgas laialipillatud vähemus”. Diasporaa mõiste ongi sageli eelkõige seotud pagulusega ning seega on tegemist elujõulisema kogukonnaga kui seda on lihtsalt migrantide kogukonnad – diasporaa sisaldab endas motivatsiooni kuuluda kokku,  lävida omavahel, ning ühtlasi kanda ühist identiteeti. Pagulaste kui diasporaa puhul on see identiteet sageli n-ö isamaaväline: päritolumaaga ei saa poliitilistel põhjustel kontaktis olla, sealjuures ei tajuta kokkukuuluvust mitte ainult kaasmaalastega elukohamaal, vaid ka muudes riikides elavate kaaspagulastega. Parim näide eestlaste diasporaa kohta pärast  Teist maailmasõda on sellised üritused nagu ESTOd, ajakirjad nagu Mana, mis olid väljaandmiskohast sõltumatult suunatud kõigile väljaspool Eestit elavatele eestlastele, ehk teisisõnu „ühtne inforuum”.(1)

Seega on klassikalises diasporaas identiteet küll seotud päritolumaaga, kuid mitte olevikus, vaid minevikus, ning sidemed diasporaa liikmete vahel on  piiriülesed, nagu ka identiteet, kusjuures jäetakse kohati kõrvale aktuaalne areng päritolumaal. Ainuüksi eestlaste väljarände ajaloole mõeldes on selge, et välismaal elavate eestlaste näol on tegemist väga kireva seltskonnaga. Laias laastus võib välismaal elavaid eestlasi rühmitada kolmeks. Igal rühmal on oma taust ja lugu ning  nende tänapäev tuleneb eelkõige nende väljarände ajast ja ajaloost, mis omakorda hõlmavad elemente nagu ühiskonnakiht, vanus ning mitmendat põlvkonda välismaal elatakse. Esimese laine hulka kuulusid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse väljarändajad, kellest enamik leidis uue kodu Venemaal, väiksem osa aga ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, teise laine moodustasid Teise maailmasõja sündmuste keerises emigreerunud ja kolmas sai alguse Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel. Eraldusjoone tõmbab ka see, kas elama asuti/on asutud Venemaale või läänemaailma, kusjuures viimase alla tuleb selles kontekstis lugeda ka maad nagu Brasiilia jms. Seega võib pigem rääkida mitmekesisest eesti subkultuurist  välismaal kui ühest eesti kultuurist ja identiteedist.

Minu huviorbiidis on viimasel paarikümnel aastal mujale elama asunud eestlased; eraldamaks neid pagulastest, rühmast, mida mõiste väliseestlane eelkõige tähistanud on, nimetan neid siinkohal ulgueestlasteks. 1990. aastate algusest välismaale tööle ja elama asunud eestlaste puhul  on tegemist „moodsate nomaadidega”, eelkõige nooremate inimestega, kelle elukohavalikut ei saa nimetada emigreerumiseks, sest enamasti pole seejuures võetud vastu teadlikku otsust välismaale elama jääda, vaid põhjuseks on olnud töö, õpingud, armastus. Välismaale minemise põhjuseks on sageli juhus, uudishimu, võimalus, ka majanduslikud kaalutlused  (pole teatavasti sama kui majanduslik vajadus). Nende puhul on oluline rõhutada välismaale mineku ja sinna pikemalt jäämise vabatahtlikkust, sellega seonduva trauma puudumist ning võimalust soovi korral naasta. Hinnanguliselt on 1991. aastast läände rännanud vahest 40 000 eestlast, enim on asutud elama Soome, aga ka USAsse, Rootsi, Suurbritanniasse,  Saksamaale ja Belgiasse. (2)

Ulgueestlaste arv on kindlasti suuresti kasvanud seoses töökohtade tekkimisega Euroopa Liidu juurde, kusjuures Brüsselis ja Luxembourg’is töötavatel eestlastel on lihtne hoida elus oma „kodueesti” identiteeti, sest neisse linnadesse on koondunud väga palju ulgueestlastlasi, kes töötavad omamoodi Eesti Vabariigi heaks ning kelle töökeskkond ja kolleegidki on sageli eestlased. Ulgueestlased samastavad end praeguse Eesti Vabariigiga, olles isiklikult kogenud iseseisvuse taastamist. Nende kaugenemine Eesti Vabariigist välismaal elades on tavaline, nagu seda juhtub kõikjalt pärit inimestega, kes asuvad elama teise riiki, kultuuri. Ulgueestlaste kollektiivses  mälus on ka nõukogude aja kogemus ning seda pigem positiivselt, sest oli see ju aeg, mil oldi lapsed või teismelised. Nõukogude kogemus tähendab ühtlasi sellel ajastul omandatud väärtus- ja käitumismustreid. Eestiga seovad ka tugevad primaarsuhted, sest enamasti elab Eestis pere – vanemad, õed-vennad. Kuna suhtlemisvõimalus on olemas, poliitilised  takistused puuduvad, reisimine on lihtsam kui kunagi varem, tehnilised võimalused suurenenud, ea tõttu ka tervis enamasti hea, suheldakse Eestiga intensiivselt – isiklikest eelistustest lähtuvalt. Seetõttu puudub ka vajadus diasporaa-informatsiooni järele (nagu seda pakub näiteks 1945. aastast tänaseni Saksamaal ilmuv ajaleht Eesti Rada vms), sest enamasti  ei seostata ennast globaalselt eesti diasporaaga teistes välisriikides.

Kui on tehtud katset pagulaskonnaga suhelda, on see tulenenud diskursustest, mille mõjuväljas ollakse üles kasvanud: väliseestlaste kokkukuuluvus, üksteise aitamine, pidev suhtlemine. Suhtlemise katkemise üheks tõenäoliseks põhjuseks on asjaolu, et väliseestlastel ja ulgueestlastel  puudub ühine identiteedialus. Kui ulgueestlased suhtlevad teiste eestlastega, siis vähem rahvustundest kui isikliku sümpaatia alusel – mille tekkimiseks on andnud küll võimaluse eestlaste üritused. Ulgueestlaste omavahelist lävimist pärsib kindlasti ka seltskonna suhteline kirevus hariduslikus mõttes: ühe suure rühma moodustavad kvalifitseerimata tööd tegevad inimesed, teise aga üliõpilased ning spetsialistid/haritlased. Pagulaskogukondadega võrreldes tegelevad ulgueestlased kindlasti vähem eesti keele ja identiteeti teadliku alalhoidmisega, sest välismaal viibimine on ju vabatahtlik (ning sageli kogetakse seda kui ühte eluetappi, mille lõpp on küll määratlemata) ja seega mitte valuline. Ka on praeguseks  muutunud suhtumine keelde, kultuuri, rahvusesse: rahvusidentiteedi tähtsus inimeste jaoks langeb kogu Euroopas. Seega on vähem olulised ka rahvuslikud üritused. Ühtlasi erineb side Eestiga isikuti vägagi: mõni suhtleb vaid kitsa ringi sugulaste ja sõpradega, luues neist endale oma isikliku tillukese Eesti, teine aga hoiab end kursis Eesti kultuuriruumi  aktuaalsete diskursustega, nii poliitiliste, majanduslike kui väärtushinnangulistega. Siiski on eesti klubidel-koolidelseltsidelStammtisch’idel välismaal elavate eestlaste elus oma koht.

Üks põhjus on kultuurišokiga toimetulek, milles on abiks suhted kaasmaalastega. Seepärast osaletakse eesti üritustel sageli eelkõige välismaale  asumise algusetapil. Lõimumist asukohamaa kultuuri edendab sageli aga partneri leidmine kohalike hulgast, mis on ulgueestlaste üldist vanuseliselt koosseisu arvestades ootuspärane; partner omakorda aitab uue, kohaliku tutvusringkonna leidmisel ning ühtlasi kaugendab teistest eestlastest. Uue motivatsiooni eestlastevaheliseks suhtlemiseks  annavad nüüdseks pealekasvavad lapsed: nii ei ole midagi imestada, kui sageli on ainsaks rahvuslikuks ürituseks, kus osaletakse, jõuluõhtu, mis ongi lastele suunatud. Mitmel pool korraldatakse ka laste pühapäevakoole. Samas ei ole laste kaasamisel sellistesse üritustesse enamasti eesmärgiks kakskeelse ja -kultuurilise noore inimese kasvatamine, vaid lastele juurte tutvustamine ja keeleoskuse viimine sellisele tasemele, et nad saaksid suhelda Eestis elavate vanavanematega. Ilmselt arvavad aga paljud segaabielus eesti vanemad, et laste elu on lihtsam, kui nad kasvavad üles monokultuuriliste ja -keelsetena – sellist suhtumist oli pagulaste seas juba ka pärast Teist maailmasõda. Omaette küsimus on see, miks  on eestlased Eestis varmad iga kaasmaalast, kes välismaal elab, väliseestlaseks (ergo pagulaseks) tituleerima, samas kui välismaal elavate noorte eestlaste enesemääratluses domineerib hoopis kodu-Eesti. Sõna „väliseesti” käivitab paraku kohe mõttekäigu, kes on õige eestlane ja kes reetur – olgu siis poliitilise „süü” tõttu nagu eesti sugu pagulaste puhul  Teise maailmasõja järel, või siis majandusliku „egoismi” pärast. Erilise rünnaku ohvriks on Eesti meedias langenud välismaal elavad noored eestlannad – aga see on juba teise artikli teema.

1 Anne Valmas, Eesti Kultuurifond Ühendriiges. – Tuna 2007, nr 1, lk 152.

2 Tiit Tammaru, Kaja Kumer-Haukanõmm, Kristi Anniste, Eesti diasporaa kujunemine  ja areng . Sõna jõul: diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel. Tartu 2008, lk 31, 34.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming