Üks huvitav audiovisuaalne keeletegu

PEEP PEDMANSON

Vt http://portaal.eki.ee

Vt http://portaal.eki.ee

Eesti keelega on nagu on. Avalikust ruumist vaatab vastu selline õigekirja tase, et silmad oigavad valust, aga ka keele sisulise tarbimise oskus on mandunud kuskile, kus isegi riiklikku propagandat tehakse nii primitiivsel demagoogiatasandil, et see poleks nõukaajal mahtunud ajalehtede naljanurkagi. Siis osati lugeda nii ridu kui ka ridade vahet, nüüd lükkab raamatukogude väljasuremist edasi ainult seal pakutav wifi.

Seepärast on ülimalt vahva, kui keegi kuskil kas või midagi keelesõbralikku ära teeb. EKI kodukal ongi näha ühe sellise ettevõtmise tulemus, põgus portsuke minutipikkusi klippe. Eks keeletegu olegi ju EKI põhitegevus, kuid nüüd on tehtud veidi teistmoodi, audiovisuaalse taiesmiku vormis, et oleks moekam. Eelkirjeldatu foonil on küll patt nuriseda.

Diagnoosi sissejuhatuseks tuleks määratleda klippide sihtrühm. Kuna rahastajaks paistab olevat HTM, siis on ilmselt sihikul lapsed. Sellele vihjavad ka vaataja sinatamine, kohatine täditsev-semutsev kõnestiil ja ohtralt jutuks võetud jalgpalliteema ning muidugi klippide vorm. See kõik laseb oletada ka klippide eesmärki: suurendada noorte emakeelehuvi. Ja mis võiks olla väärikam sellest!

Siduv (temaatiline või arenguloogine) narratiiv klippidel puudub. Kõik sutsakad on suveräänsed, neid võib klikkida vabas valikus ja järjestuses. Klippide struktuur on lihtne: ekraanil seisab staatiline ja prompterilt teksti esitav keeleinimene, esitluse emotsioon on valdavalt stoiline. Keel on ju vanem kui meie, mida siin ikka võimelda. Küll aga on võimlemiseks läinud järeltöötluses, kus toormaterjal on lavastajale ilmselgelt tundunud uimasevõitu, mistap seda on kärsitule koolipublikule serveerimiskõlblikumaks muditud. Moodne montaažitehnika pakub ju igasugu nippe, rumal oleks need kasutamata jätta. Kui saab esineja viltu või pea peale pöörata, siis tuleb pöörata. Kui saab tükeldada, veel parem. Jne. Kui aga esineja jutt liiga igavaks läheb (ikkagi terve minut, mõelda vaid), siis selle vea saab päästa taustaheli juurdekeeramisega, nii et segav jutt enam väga välja ei kostagi. (Püütagu kuulata nt piibliklippi.) Jah, sihtrühm pühendab abinõu. Valid vale leveli ja oledki aut.

Klippide tegemise aja ja ehk ka tegemise innu paljastab, nagu juba mainitud, ohter jalkateema. Ilmselt on klipid tehtud suvel. Teadagi. Igatahes pole nii mõnigi klipp kirjutatud just kõige teravama pliiatsiga, mõni on pigem n-ö pastakast imetud. Mõnel seevastu on korralik algus-areng-lõpp. Sisulist ebaühtlust maskeerib küll ühtlane vormivirvendus, mida sai juba mainitud.

Et porin ei jääks üldsõnaliseks, toon ühe näite. Klipis, kus käsitletakse sõnade „elukutse“ ja „amet“ seost, läheb järeldus dotseerivast toonist hoolimata siiski aiakese taha. Kui tõesti väita, et „elukutse“ on see, mille me õpime, ja „amet“ (elukutse suhtes suveräänsena) on see töökoht, mida me iga päev peame, ning ühtlasi tahta, et me nendel sõnadel just selle nüansi järgi vahet teeksime, siis kuidas näiteks suhtuda terminisse „kutsehaigus“? Kas lüpsja sai selle endale lüpsja elukutset õppides? Või kui ta sai selle siiski lüpsja ametit pidades, kas siis tuleks seda nüüd nimetada ametihaiguseks? Või kui keegi on vabakutseline kirjanik, kas on teda korrektsem nimetada vabaametiliseks kirjanikuks, kuna ta pole kirjanikuks õppinud, küll aga peab seda ametit? Ja mida üldse teha siis, kui kohtame elukutselist ametnikku? Kuna ametnik olemine on tema amet, kas ta on siis pigem ametiline ametnik? Ametlik ametnik?

Kui mõningase sisulise hõreduse saab ajada suve süüks, siis üks teine tendents on ajastu märk, sõltumata aastaajast. Ja see on see trend, et hää on meil enamasti pärit läänest ja paha on idast. Tuleb välja, et seda, et Putin on kõige kurja juur, teadsid meie esiisad juba sadu aastaid tagasi, kui nad emakeelde laensõnu ja muid võõrmõjusid valisid, mistõttu oskasid teha progressiivseid valikuid. Vähemalt kõnealustesse klippidesse leitud näidetest saab usin koolijüts tubli annuse riigitruud veendumust, et meie keelt on rikastanud ennekõike ikkagi saksa ja inglise keel, vene keele puhul on antud aga ka otsene negatiivne hinnang, nt lühendliitsõnade puhul. Seal, kus vene keelt positiivselt mainitakse, on esile toodud pigem kaduvikku hääbunud näited (mätsik vs. pall) või on see andnud võimaluse ironiseerida „moodsate eestlaste“ üle (pasta/makaroniklipp). Selles on jõutud ka küsitavate tulemusteni. Näiteks klipis, kus seletatakse riikliku (riiklik sümfooniaorkester) ja rahvusliku (jalgpalli rahvuskoondis) kasutust, on viitamine vaid inglise keele kasvanud mõjule (põhjendusel, et nendel ju tähendab sõna national nii riiklikku kui ka rahvuslikku) küsitav, et mitte öelda ebaloogiline. Loogilisem lahendus on siin ilmselt lihtsam ja vene päritolu: gossudarstvennaja filharmonija vs. natsionalnaja sbornaja. Nii et net shit, Sherlock.

Muidugi ei taha ma siin väita, et germaani mõjusid ei ole meil palju. Pigem jääb nende klippide teemavaliku tõttu mulje, et slaavi mõjusid on vähe. Tõe huvides möönan, et leidus ka positiivne üllatus: ühes klipis on toodud väide, et soome keeles bossi märkiv sõna pomo, mis on meile laensõna, tuleneb vene sõnast pomogat. Poleks arvanud.

Kokkuvõttes siiski tubli töö, mida minu kosmeetiline porin ei riku. Eriti kui arvestada, et audiovisuaalsele väljundile stsenaariumi kirjutamine pole autorite elukutse, saati siis veel amet. Kes ära vaatab, saab elamuse igatahes.

Tsau-pakaa!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming