Ühise keele otsimise eksperiment

Aili Künstler

19. mail avati Eesti Rahva Muuseumis Tiit Hennoste (Tartu ülikool), Kristel Rattuse, Tiit Sibula (Eesti Rahva Muuseum) ja Kristiina Rossi (Eesti Keele Instituut) koostatud ning 3+1 Arhitektide (sh Raul Kalvo), Marko Raadi ja Margus Tamme kujundatud näitus „Muuseum näitab keelt”, mis „toob külastaja ette eesti keele eripärad, tutvustab keele ülesehitust ja ajalugu ning pakub võimalusi keelega mängimiseks  ja katsetamiseks. Keel tehakse nähtavaks, kuuldavaks ja katsutavaks”, on kirjas näitust tutvustavas pressiteates. 

Küsin teie kui näituse koostajate käest: kellele on see näitus suunatud – ega ometi mitte  kõigile, olenemata east ja emakeelest?

Kristel Rattus: Loomulikult on näitusele oodatud kõik, kel teema vastu huvi. Eelkõige on see ent mõeldud põhikooli lastele, kellel on eesti keelega ka oma kogemus olemas, seega eesti keelt emakeelena kõnelejatele, aga ka neile, kes on seda õppinud kas koolis või lasteaias. Põhjust tulla on: näitusel on lähenetud keelele teisiti kui kooliõpikutes.

Kristiina Ross: Näituse ettevalmistamisel on  ERM tõepoolest rõhutanud algusest peale, et oluline sihtgrupp on põhikooli õpilased ja et näituselt peaksid mingigi mulje saama ka inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel. Seega ideaalis on näitus suunatud tõesti kõigile. Kaasa arvatud, muide, eesti filoloogid, kellele pole üritatud mingit uudset erialast infot pakkuda, küll aga loodetavasti loodud võimalus keele mõnele aspektile värske ja rikkumata pilguga vaadata. 

Tiit Hennoste: Mida lisada? Ehk seda, et see näitus on mõeldud neile, kes on keele suhtes avatud. Neile, keda huvitab vaid kirjakeele kivistunud reeglite järgimine iga hinna eest, ei paku see küll midagi. Sel näitusel näeb-kuuleb keele tükke (tervikuna on iga keel ühe näituse tarvis igal juhul liiga suur). Oluline on, et nimelt neid tükke, mida me igapäevaelus harva näeme või tähele paneme, olgu vanu murrakuid, viipekeelt või keeleajalugu. Ka kohtab  seal kummalist ja peavoolu seisukohast ebatavalist lähenemist keelele. Ja ka sama asja avamist mitmest küljest. Mu arust võiks näitus inimeses avada tahtmise keele kohta üllatunult küsida, mingis mõttes on siin näidatud keelt ja selle kasutust kui probleemi.       

See on interaktiivne näitus. Kuidas saadi klappima visuaali- ja keelereeglid? Mängida saab ju vaid siis, kui mis tahes keele mängureeglid on teada, ja ainult siis saab seda ka nautida. Visuaalkeele ja kõneldava-kirjutatava keele loogika siiski alati ei ühti, näiteks olen seda märganud raamatukaantel või reklaamtekstide puhul, kuigi enamasti on tundunud, et midagi mängulist oleks olnud võimalik välja mõelda ka  nii, et kumbki pool ei kannata. Milliste reeglite järgi tuleb sellel näitusel mängida?

Kristiina Ross: Ma seda mängulisust võib-olla nii väga ei rõhutakski. See on praegusaja kulunud reklaaminipp, et kõik peab olema hirmus mänguline ja atraktiivne ja interaktiivne. Külastaja võiks näitusele minna ilma eelarvamusteta, aga tahtmisega teada saada, mis asi (eesti) keel on ja kuidas see funktsioneerib. Loodetavasti leiavad sellise häälestuse korral vastuse  ka väga erinevate reeglite järgi „mängijad”.

Tiit Hennoste: Tegelikult on sellel näitusel täiesti eri tüüpi asju. On päris tavalised vitriinides asjad ja pildid, mida on aastasadu näitustel nähtud. On videoprogrammid, mis ka pole just interaktiivsus. Interaktiivsust tõsises mõttes on sel näitusel küll üsna vähe, kui selleks mitte nimetada võimalust ise sõnu teha või neid kokku panna. Kui küsimuse varjatud mõte oli selles, kas visuaal ei tapa ära asja sisu  või ei tõuse sisuga võrreldes liiga esiplaanile, siis siin jään mina kahevahele. Siin võib arutada eri viisil ning eri vaatepunktidest ja esteetikatest lähtudes. Mõnes kohas lähevad need vastuollu küll. Kui kõige üldisemalt öelda (nüüd peaks küll hakkama seletama omaenda kujundusarusaamu, mis pärinevad lehekujunduse maailmast), siis mu arust on kannatanud mõnes kohas funktsionaalsus – kujundus asetus sisu serveerimise rollist liiga iseseisvasse  rolli. Aga arvan, et kujundajad hakkavad selles asjas mulle vastu.

Margus Tamm: Kui võtta aluseks väide, et kõik on tekst, siis saab keele kahemõõtmeliseks graafikaks või kolmemõõtmeliseks objektiks tõlkida samamoodi, nagu saab sõnalise teate ühest keelest tõlkida teise keelde – midagi läheb kaduma, midagi tekib juurde. Tihti on seda üleminekut ennast püütud ka ilmsiks tuua või omaette hübriidkeeleks arendada, nagu näeme näiteks konkreetses luules või Malevitši või mõnede futuristide raamatukujundustes. Disainis püüdsingi rõhutada hübriidsust: ehitasin graafilise identiteedi üles ASCII graafikale. Selle tehnika puhul konstrueeritakse visuaalsed kujundid tähemärkidest, kõige levinumad ja lihtsamad näited on :p 😉 jne. Ma arvan, et tegelikult võiks kogu näitusekujunduse paigutada suhestuva esteetika mõiste alla: me ei püüdnud näidata keelt kui suletud süsteemi,  vaid kui üleminekute ja kõrvalekallete võrku.

Marko Raat: Eesmärgiks oli luua üks hämaralt salapärane, aktiivselt silma vaatav ja külastajalt käega puudutamist nõudev keelekeskkond. Keelenäituse puhul tundus ka korraga lobisemisest tekkiv mõõdukas mürafoon ilmekas. Üheks lähtepunktiks nn liikuva pildimaterjali puhul oli küsimus, kuidas üldse näidata nii abstraktset ja esmapilgul visuaalsusekauget nähtust nagu keel. Tuli leida piirialad, kus muidu  nii märkamatu ja elementaarne asi nagu keel nähtavaks saab. Otsustasime eesti keele rullnokkade, beibede, venelaste, sakslaste, kurt-tummade ja kirjaoskamatute kätte anda.

Raul Kalvo: Üks kujunduse lähtekohti on see, et kõigil vitriinidel oleks selge eesmärk ja et oleks võimalik intutiivselt tajuda, mida on tahetud öelda. Vitriin ei pea ennast täielikult avama, vaid andma esimesel vaatlusel vihje ja suuna. Süüvimisel peaksid need avama sügavamaid  tasandeid. Ma ei usu seletustesse ja sellest tulenevalt ei ole ka nn mängudel seletusi. Inimesed eksivad, õpivad ning ühel hetkel taipavad, kuidas need toimivad. Kujundajate ülesanne on teha õppeprotsess võimalikult lühikeseks ja mitte põgeneda seletavate tekstide taha. Näitus on üles ehitatud peamiselt moodulitele, mille omavaheline järgnevus jääb vaataja otsustada. Nii ei allu näitus mingile kindlale suunale ja on seeläbi interaktiivne. 

Kristel Rattus: Teema puhul nagu eesti keel, mis on ka riiklik õppekavaaine, võib eriti lapsel olla hirm, et näitusesaali tulek võrdub koolitunniga. Muuseuminäituse mõte aga ongi anda teadmisi edasi sundimatult ja visuaalselt haaravalt. Keelereeglid on sel näitusel ehk tõesti tagaplaanil ja olulisem on külastaja enda suhe keelega, võimalus ise keeleloomet (nii kuuldavalt kui kirjutades) katsetada ja seeläbi mõista, kuidas just tema ise keelt kasutab ja miks. Näitusega  on liidetud giidiprogrammid ja sügisest ka mitmed õpitoad, näiteks viiplemise, kirjakunsti, loovkirjutamise jne õpituba.     

Mille üle omavahel vaidlesite? Mille puhul ei andnudki kokku leppida?

Kristiina Ross: Kõige enam vastuolusid tekitas  kummagi poole professionaalne kiiks: filoloogid tahtsid võimalikult täpselt seletada, kujundajad võimalikult mõjusalt näidata. Eesmärk oli ilmselgelt üks: anda vaatajale teada, mis asi keel on, kuidas ta toimib ning kuidas eesti keel on tekkinud ja arenenud. Arusaamad selleni jõudmise viisidest erinesid aga alguses vägagi, nii et vähemalt tagantjärele võib kogu näitusetegemist vaadata kui ühise keele otsimise eksperimenti. Mõnes lõigus õnnestus see  paremini, teises võib-olla mitte nii hästi, aga põhimõttelisi kokkuleppimatusi mu meelest ette ei tulnud.

Tiit Hennoste: Vaidlesime vist peaaegu kõige üle, aga kakluseni asi ei läinud. Paar asja jäi hinge peale küll – ma jäin alla, kuid nõusse ei jäänud –, aga need pole avalikult kuulutamiseks. Tõesti, esialgu ei saanud me Kristiinaga suuremat midagi aru kujundajate endi keelest. Huvitav oli aga see, kuidas tekkis peaaegu kohe  ühine keel Marko Raadiga. Teoreetiliselt seletades paistab mulle siin välja keelelis-narratiivse ja ruumilis-visuaalse mõtlemise eripära. Sama lugu: mina vaatasin näitust kui jalutuskäiku ja kujundajad kui pigem ülalt vaadatavat tervikut oma rütmidega. Ja veel on mul tunne, et mina vaatasin näitust alguses kui tervikut, mis nõuab selgeid suhteid ja neile osutavaid niite eri osade vahel. Kujundajate jaoks oli minu pilgu läbi tegemist küll esteetilise tervikuga, kuid  muus osas käsitlesid nad eri tükke palju iseseisvamate osadena. Küllap on siin taga osalt minu arusaam tekstist kui tervikust, mida ma oma kirjutistes väga järgida proovin. Samas ei saagi sellist tervikut teha otseselt näitusest ja tervikut sellisel kujul ei tehta ka filmis, kus üleminek ühelt stseenilt teisele on jäetud rohkem vaataja teha. See oli mulle kõige kasulikum õpitud asi selle näitusetegemise juures.

Margus Tamm: Vaidlused olid seotud pigem  konkreetsete asjadega, suures plaanis toimis sünergia ja osapooled mõtlesid samas võtmes, nii et seda polnud isegi vaja nii väga täpselt sõnastada. Raul Kalvo: Kuna meie tahtsime teada saada, kuidas tuua digitaalne maailm kasutajani võimalikult vahetult, tekitas see kindlasti väga palju segadust. Meie õnneks tulid kuraatorid sellega kaasa ning julgesid riskida. Päris naljakas oli see, kuidas tavapärane arvutisõnavara  kipub külge jääma: ikka tuli jutuajamisse sisse sõna „klikkima”, mida üheski mängus ei ole.

Marko Raat: Mulle näib, et kõik said huvitava kogemuse: kõik said oma professionaalsest supikausist välja, tõesti kuulasid üksteist; usaldasid või vaidlesid, kus vere hääl sundis. Kuigi me oleme 3+1 Arhitektidega juba varem, seoses ERMi tulevase uue püsiekspositsiooniga, oma psühhokosmosed sujuvalt kokku klappinud, oli see meile esimene praktilise koostöö katse. Ja see toimis. Sama oli Hennoste, Rossi tekstidega ja Margus Tamme graafikaga: ühel hetkel hakkasid ideed ja toorikud paralleelselt sündima ja kohtusid uudishimulikult tehnilises lõpplahenduses – väga heas mõttes iseorganiseerunud tervik.        Nägite ehk ise ka keeles midagi uut, mida seni polnud tähele pannud?

Kristiina Ross: Kõige põnevam oli lähem kokkupuude viipekeele maailmaga. Üllatuslik oli just see, kui selgesti ja piltlikult viipekeel keele kui sellise olemuse esile toob. Seepärast sai ka näituse avaklipiks valitud viipekeelne lugu, mis suunaks külastaja mõtlema: talle tahetakse midagi öelda, aga selle mõistmiseks peab ta sõnumi keelest aru saama. 

Tiit Hennoste: Mitte just uut, aga mikrotasandil kokkupuude puudus viipekeelega ka minul. Ja huvitav oli vaadata vana foneetika tegemise maailma sisse. Kõige tugevam on ikkagi tagantjärele sajakonna eesti murraku koos ja segi ja uuesti kuulamise kogemus. See on maailm, mis vääriks väga veel süvendamist. On imeline kogemus kuulata seda, kuidas keel muutub, kui liigute kaardil näiteks põhjarannikult Lõuna-Eesti tippu välja. Kuigi,  selle tegemine oli lõpuks meeletu töö, sest selgus, et kõigi murrakute kogumit koos polnud kusagilt võtta.     

Milliseid võimalusi pakub keelekaart?

Margus Tamm: Interaktiivne murdekaart on vahest hea näide, kuidas eri tasandite kokkuviimine annab hoopis sügavama, ka sõna otseses mõttes ruumilise kogemuse: füüsilisel kaardil liikudes liigub vaataja-kuulaja ühtaegu nii geograafilises kui keeleruumis.

Raul Kalvo: Murdekaardi tegemisel oligi lähtekohaks tutvustada võimalusi, kuidas kuvada digitaalse meediaga suurt hulka informatsiooni nii, et vaataja ei mattuks infokihi alla. Pikalt diskuteerisime selle üle, kuidas toimub murrete kuulamine ning grupiviisiline kasutamine.  Lahenduseks oli füüsiline objekt, mis toob väga selgelt välja, kelle kontrolli all on see, mis kaardil toimub ja ümberringi kõlab. Algselt oli plaanis, et ühe klotsiga saab kuulata eesti murrakuid ja teise klotsiga näiteks eestlasi välismaal. Nii oleks sõltunud kaardi sisu sellest, millist klotsi kasutatakse. Loodan, et see saab kunagi teoks, sest just nii avaneksid selle lahenduse tõelised võimalused. Nii saaksid veel rohkem kokku digitaalne ja füüsiline  maailm.     

Mismoodi näeb näitusel välja keele katsumine?

Kristel Rattus: Keelt saab katsuda näituse lugemisnurka  paigutatud pimedatele inimestele mõeldud punktkirja- ja puuteraamatute abil. Sellel näitusel käsitletakse mitmeid kirjaviise, sealhulgas sedagi, kuidas kirjutavad ja loevad inimesed, kes ei näe.       

Kuidas õnnestus teil keeleteadlastena vaadelda eesti keelt lapse, mitte-eestlaste, kurdi, kunstnike pilguga, nende silmadega, kes tavaliselt keelest ei räägi? Nii on välja hõigatud tulevast külastajat ärgitades. 

Kristiina Ross: Ega esialgu ei õnnestunudki. Siin olid ERMi kuraatorite ja kujundajate märkused ja vaimukad tähelepanekud suureks abiks. Alles tänu neile taipasin, et olin lähenenud näituse koostamisele nagu raamatu kirjutamisele – aga need on väga erinevad asjad.

Tiit Hennoste: Samad sõnad. See tuli koos teistmoodi mõtlevate inimestega. Siis saad aru, kui kinni on keeleteadlane siiski omas arusaamas keelest, omas keelest mõtlemise  võtmes, kuigi ma enda arvates ei ole hoopiski mitte klassikaline keeleteadlane.     

Kas keeleteadlastel on pärast selle näituse tegemist omavahel edaspidi ka mõne uue  vaatenurga üle põhjust arutada?

Ross ja Hennoste: Teaduslikus mõttes innovatiivsust sellelt näituselt ei maksa otsida, aga uusi lähenemisnurki võiks mõnele avatud meelega keeleteadlasele see ehk pakkuda küll.

Küsinud Aili Künstler

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming