Tuleb rohkem teada – ja saada ka aru

Aili Künstler

Arupidamine keeleteadlase Tiiu Ereltiga Aili Künstler: „„Decolonize this” on Randeri tulevase doktoritöö osa ja „tegeleb geograafilise identiteediloome ja -poliitikaga Eesti ja laiemas Ida-Euroopa kontekstis, kasutades dekolonialistlikke praktikaid ning postkolonialismiteooriaid”” (vt Riin Kõiv, Dekoloniseeri! – Sirp 18.05.2012). Tsiteeritud artikli autori väitel on tegu kunstinäitusega, mille eesmärk on näidata, et Nõukogude koloniaalpärandist vabanemine seisneb Eestis suuresti 19. sajandi vaimus läänelikus, kuigi nüüd juba globaalkapitalistlikus (taas)koloniseerimises. Ollakse sotsiaalselt n-ö tundlikud, seda, et kirjapandud teksti (näiteks eespool toodud tsitaat pressitekstist) on koloniseerinud inglise keel (ei olnud artikli autorigi tekst sest vaba), kas ei märgata või ei tahetagi märgata – inglise keele pärasus nii sõnavaras, lauseehituses kui kujundites, aga ka ortograafias näib olevat suure osa nn kultuuriinimeste eelistus. Välireklaami või isegi „Aktuaalse kaamera” kirjaliku teksti puhul tundub, et kõige muu kõrval on inglise keel ennekõike eesti keele algustäheortograafia lõplikult koloniseerinud. Mida arvate sellest, mida enda ümber kirjakujul päevast päeva näete? Kuidas oli lugu vene ajal, kui võrrelda? Tiiu Erelt: Teie tunnete Sirbis töötades inglise keele mõju tõenäoliselt isegi teravamini kui muude väljaannete keeletoimetajad. Paraku usub ju osa eesti kultuuriteoreetikuid, et nii sõnavalikus, lauseehituses kui ka õigekirjas inglise keelde jäädes saavad nad näidata oma kuulumist maailmakultuuri. Aga võib-olla on põhjus mõnikord lihtsamgi: ei osata võõrkeeles kogetut emakeeles mõtestada, sest on saadud üht-teist teada, aga pole saadud aru. Vene ajal oli vene keele mõju eesti keelele muidugi olemas, aga ei olnud nii vastuvõtlikku pinnast, sest meie kultuuriinimestel polnud prestiižikas hakata näitama venestumist.

A. K.: Uue Eesti vabadusega on keelekorraldajad soovitanud kogu aeg vältida liigset ametlikkust, kirjutada tüübinimetus väikese algustähega. Eks ole seegi mingis mõttes Nõukogude ametlikkust rõhutavatest koloniaalkommetest vabanemisest kantud või kuidas? Olen kohanud muide inimesi, kes väidetavalt lõpetasid Sirbi lugemise, sest ei või näha väikese tähega kirjutatud „Tartu ülikooli”.

Tiiu Erelt: Ametlikkuse arvestamine on olnud algustähereeglitesse sisse kirjutatud vähemalt 1930. aastatest peale (vt nt J. Aaviku „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika”, 1936), vaheldunud on ainult sõnastus või rõhuasetus. Praegustes, ligi 20aastastes reeglites seisab, et tüübinimetus kirjutatakse tavakasutuses väikese tähega; kui tahame rõhutada ametlikkust, võib asutuse täisnimetuses kasutada suurtähte. Oluline on teksti laad: kas ameti- või tavatekst. Seega pole ametlikkus midagi uut, vaid on olnud püsiv kriteerium. Reeglite tõlgendamisel on ajakirjanduses olnud ja on praegugi küll väljaandeti erinevusi, s.o kuidas keeletoimetaja tagab väljaandesisese ühtluse.

Tartu Ülikool on praegune ametlik nimetus ja igasuguses ametlikus kasutuses nõutav just niisugusel kujul. Tartu ülikool on aegade jooksul kandnud vähemalt seitset ametlikku nimetust (kui ma õigesti kokku lugesin). Nende aegade kohta, kui ametlik nimetus oli teistsugune (nt 1940.–1989. aastani Tartu Riiklik Ülikool), ei tohikski kasutada suurtähelist Tartu Ülikooli. Kirjutada Sirbis Tartu ülikool on niisama loomulik kui kirjutaksime Kiievi ülikool, Helsingi ülikool, Uppsala ülikool jne. Väike algustäht ei vähenda meie armastust oma alma mater’i vastu.

A. K.: Teiselt poolt tundub mulle, et festivalide ja muude ettevõtmiste esitamine nime, mitte pealkirja kujul on kaasa toonud soovituslikule risti vastupidise suuna – tohutu suurtähe-uputuse, viinud selleni, et suure tähega kirjutatakse ka üldnimelised üritused, rääkimata liigisõnadest. Inimesed, paistab, ei tee enam vahet, millega tegu. Tavaline inimene ei saa aru, miks on kadripäev, aga Uma Pido, näiteks. Pealegi on inglise keeles suur täht ju eeskujuks, nii et: Jõulud, Graafikatriennaal, Vanalinna Päevad, kui juba, siis ka 24. Juuni … Jne. Igaks juhuks pannakse need tagatipuks veel kursiivi.

Tiiu Erelt: Teie küsimus on selle kohta, kuidas nimetada ja kirjutada üritusi. Kooskõlas muu algustäheortograafiaga on endiselt kolm võimalust, mille vahel üritust nimetavad inimesed saavad valida. (Kui neil nimetamine hästi õnnestuks, siis poleks pärast kimbatuses ka keeletoimetajad ja õigekirja harjutavad õppurid.)

a. Nimetada üldnimeliselt ja kirjutada kõik sõnad väikese algustähega, v.a nimetuses sisalduvad nimed: graafikatriennaal, XX Rapla kirikumuusika festival, maalimise suvekool.

b. Panna nimi ja kirjutada see suure algustähega (suurte algustähtedega), v.a liiki näitav sõna: Uma Pido, Pimedate Ööde filmifestival, Prima Vista kirjandusfestival, Rukkilille mängud.

c. Kasutada pealkirja (nagu raamatutel, filmidel jpm teostel) ning kirjutada see jutumärkides, esimene sõna ja pealkirjas sisalduvad nimed suure algustähega: koristusüritus „Teeme ära!”, hindamisvõistlus „Läänemere piirkonna kuus imet”, ettevõtjate suvekool „Põnev ja võimalusterohke Aasia”.

Need kolm võimalust läbivad kogu suure ja väikese algustähe reeglistikku. Kindlasti ei lähe tarvis kursiivi.

A. K.: Nimemalli eelistamisega koos käib minu töökogemuse põhjal ka arvamus, et iga pealkiri on nimi, seega võib selle jutumärkideta kirjutada ja tõlkimata jätta. On ju kõnekeeles ikka kõigel vaid „nimi”, nii raamatul, muusikateosel, laulul kui üritusel; nii et kui nimi, siis ei tõlgi ka, muidugi eriti juhul, kui pealkiri on ingliskeelne. Omaaegne festival „Varssavi sügis” ei tuleks üldse kõne alla, ilmselt esitataks see praeguse arusaamise kohaselt poola keeles ja läbiva suurtähega. Ometi peitub ju pealkirjas sisu, milleni peaks kuulaja-lugeja jõudma, vaid harva on see tähenduseta tähekombinatsioon.

Tiiu Erelt: Jätkan eelmist vastust. Kui on valitud võimalus a või c, siis saab ja peakski tõlkima, sest niimoodi avaneb sisu. Nimede puhul (võimalus b) on keerulisem: peab arvestama, kas sealgi võib avada sisu või läheks ilus lähtemõte tõlkes kaduma (nt itaaliakeelne Prima Vista). Kui nimeks on tähenduseta, hästi kõlav kombinatsioon, siis pole niikuinii midagi tõlkida (nt Ollo).

Seejuures ei eita ma tõlkeraskusi, aga oma teadmiste piires võiksid näiteks muusikast või kunstist kirjutavad asjatundjad siiski lugejaid aidata. Kindlasti ei leia ma õigustust eestlaste loodud algupärastele teostele ja lavastustele-etendustele ingliskeelsete pealkirjade panemisele.

A. K.: Muidugi, üldlevinud tsitaatväljendite puhul nagu „prima vista”, mille tähenduse leiab vajaduse korral võõrsõnade leksikonist, pole tõlkimine tarvilik, olgu see esitatud siis ürituse pealkirja või nimena või ka mõne teose pealkirjana, esineks see ju ka tekstis tsitaatväljendina. Teoste pealkirjadelgi on erandeid, kui autorit on inspireerinud võõrkeelne luulerida või ka mõni mitte nii üldtuntud tsitaatsõna või -väljend, kuid sel juhul tuleks siiski eestikeelne tõlkevariant esitada, et teose mõte kaotsi ei läheks.

Terminoloogiast ka mõni sõna. 11. rakenduslingvistika kevadkonverentsil „üllatasid” noorteadlased selliste seisukohtadega: „politoloogia on terminivaba valdkond”, senise traditsiooni kohast süstemaatilist terminikorrastust pole sõjanduskeeles (või enam üldse) vaja, asjaosalised ise võtavad toorlaenudena kasutusele neile sobivad sõnad nagu „kannibaliseerima” (tähenduses ’varuosadeks lahti võtma’) või „kanaliseerima” (’määratud kohta kokku suunama’). Mida arvate sest sõjakäigust terminikorrastuse vastu „Terminiõpetuse” autorina?

Tiiu Erelt: Sõjakäiku pole, on teadmiste vähesus. Üliõpilastel jääb bakalaureuse- ja magistritööst veel väheks, et süveneda eriala mõiste- ja terminivarasse. Need ettekanded näitasid taas ka eesti keele väljendusõpetuse vajadust kõigi ülikoolide kõigil erialadel. Kui noorteadlased mõtleksid ja kirjutaksid oma alast eesti keeles ka pärast stuudiumitöid, siis selguks neile ka eestikeelse oskussõnavara vajalikkus. Artiklite ja doktoritööga inglise keelele üle minnes hakkab aga eesti oskuskeel sellest loobunuile paraku väetina näima. Ja tulebki jutt, et kus siis varuosadeks lammutama või osandama suudab väljendada seda mis kannibaliseerima!

A. K.: Milliste töödega olete viimasel ajal valmis saanud?

Tiiu Erelt: Olen jätkanud terminoloogiatööd eelkõige humanitaaraladel, nagu haridus, raamatukogundus, keeleteadus. Viimati valmiski „Eesti-inglise keeleteaduse sõnastiku“ teine, täiendatud ja parandatud trükk, mille autorid on peale minu veel Mati Erelt ja Enn Veldi. See ei olnud ligi kümne aasta taguse esimese trüki kerge kohendamine, vaid peaaegu uue tegemine, sest lisasime üle 800 uue mõiste, jätsime välja sadakond vähem tarvilikku, tegime mõistetäpsustusi, parandasime nii eesti kui ka inglise termineid. Nii et usun selle olevat väga tarviliku raamatu keeleteadlastele, üliõpilastele ning teistele, kes loevad eesti- ja ingliskeelset lingvistikakirjandust, seda toimetavad, tõlgivad või ise kirjutavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming