„Tagada eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade …“

Kõigis keelevaldkondades tuleb kokku leppida põhiseaduse eesmärgile vastav punane joon, millest allapoole ei tohi eesti keele kasutatavus langeda.

JÜRI VALGE, Tartu ülikooli projektijuht

Haridus- ja teadusministril oli põhjust Eesti keelenõukogule (EKN) nõu anda, nagu sai lugeda ühest küünlakuisest pressiteatest. Küllap liigub nõu ka vastassuunas, ent kahes asjas oli Jürgen Ligil õigus: avaliku keelekasutuse kvaliteet mõjutab väga tugevalt keelekasutust üldse ning keelenõukogu tegevus peaks olema nähtavam. Mõlemas on saavutusigi: ainuüksi Tartu keelehooldekeskuses koolitas end mullu 613 ametnikku 158 asutusest, sh maavalitsuste, ministeeriumide, riigiametite ja inspektsioonide töötajad; TÜ ja EKI spetsialistide koolitatud pealekauba. EKI keelekorraldajad on andnud tuhandeid kordi keelenõu, neid on meedias aina enam kuulda. Kindlasti on igapäevaelu suunavate tekstide keel seetõttu selgem saanud. Keelenõukogu aga andis oma panuse eesti lennunduskeele säilitamisel, korraldas keelefoorumi ning paar seminari. Selle taga, et minister taastas õpikukäsikirjade retsenseerimise, olid ka nõukogu pingutused. Keelenõukogust peaks siiski räägitama rohkem kui keeleinspektsioonist ning eesti keele arengukavast enam kui keeleseadusest.

Keelenõukogul tuleks hakata täitma ka oma põhikirja punkti, mille järgi ta on valitsust, mitte ühte ministeeriumi nõustav kogu. Tuleb leida otsekanal nõu jõudmiseks nõustajalt nõustatavani ning tagada, et nõustamistegevus enamasti ühiskondlikus korras ei käiks. EKN peaks olema üks keelega seotud tähtsamate eelnõude kohustuslikke kooskõlastajaid. Kui EKNi on vaja reformida, ei tohiks see mingil juhul saada kellegi või millegi käepikenduseks mujal otsustatu elluviimisel. Iseseisvus, erakonnahuvide puudumine ja eesti keele arendamine oli eesmärk keelenõukogu asutamisel (ja eelkatsel luua eesti keele professorite nõukogu) ning selleks peab see ka jääma.

EKNi tagasihoidlikkuse põhjusi tuleb otsida ka otsustajate ja seaduste kõrgeimalt tasemelt. Ilmekas näide on põhiseaduse muudatus, kui selle preambulisse Eesti riigi esmaste ülesannete hulka lisati eesti keele säilitamine. Rahvaasemike üksmeel oli erakordne ning seda on toodud emakeelearmastuse ja selle eest hoolitsemise eeskujuks. Kas ei tulnud see siiski veendumusest, et muudatus midagi ei muuda? Mis on teisiti kui ajal, mil keelt preambulis polnud nimetatud? Põhiseaduse tsiteerijad kipuvad pealegi oma sõnavõttudes ja kirjutistes seda lisandust ikka ära unustama.

Seadusloome põhitõdesid on, et uued õigusaktid peavad haakuma kehtivatega (või tuleb viimaseid muuta), eelnõude koostamisel tuleb aga arvestada kümnete arengukavade, sh eesti keele arengukavaga (EKA). Asjatundjate hinnangul on EKA üks paremini täidetavaid kavu, ent kui keeleteemat puudutavate eelnõude üldosas viidataksegi seosele EKAga, siis sisu konkretiseerudes on seos meelest läinud. Võib nõustuda Urve Paloga, et integratsiooni- ja haridusküsimusi pole mõistlik lahendada majandust käsitlevate seadustega. Küll tuleks majandust puudutavate õigus­aktide puhul arvestada muu hulgas nende mõjuga meie riigikeele staatusele, kasutatavusele ja arengule. Võõrtööjõuta me toime ei tule, kuid seetõttu ei tohi kaotada õigust Eestis eesti keeles hakkama saada.

Kätte on jõudnud kehtiva EKA täitmise lõppfaas ja järgmise, juba kolmanda arengukava koostamise aeg, seega on õpipoisiaeg läbi. Teine on esimesest kahtlemata parem. Mõlema puhul on arvustatud vormi, sisul on aga olnud eesti keelele positiivne mõju. Meie arengukavu ja nende täitmise aruandeid on välisretsensendid järjepanu kiitnud (viimati Cornelius Hasselblatt) – kõrvale ka puudusi nimetades – ja vastukaaluks on Mart Rannut harjumuspäraselt kinnitanud, et need kuhugi ei kõlba. Tõde on vahepeal.

Kolmanda kavaga tuleks parandada seda, mille realiseerimiseni pole seni jõutud. Eesti keele arengukava ei suuda päästa eesti rahvast, küll aga võib selle järgimisel eesti keel kauem kesta. Uusi võimalusi loob eesti keele ja võõrkeelte arengukava ühendamine. Kuna statistikaameti prognoosi (2014) järgi väheneb 30 aastaga Eesti rahvaarv 125 000 võrra ning 65+ eas on üle veerandi, tuleb keelepoliitika esiteks siduda demograafilise prognoosiga (enamikul sest neljandikust pole aktiivset suhet olulisimate eesti keele valdkondadega nagu haridus, teadus, seadusloome, keelekorraldus jms) ning teiseks kavandada tõhus tegevus, mis tagaks vähemalt noorte muukeelsete (ka pagulaste!) täielikule lähedase eesti keele oskuse. Keele elujõu hindamisel on Islandiga võrdlemine igal juhul vilets lohutus ega pruugi tänapäeva muutunud tingimustes enam õigegi olla.

Põhiline tingimus arengukava täitmiseks on rahva soov. Loota sellele aga ei saa, sest keelt on vaja arendada ka väljaspool hädaolukordi. Kui 1980ndatel läksid inimesed eesti keele kaitseks (või siiski vene keele vastu?) barrikaadidele (268 618 toetusallkirja keeleseaduse eelnõule!), siis praegu on ilmselt kaasatõmbavaim üritus Vikerraadio emakeelepäeva etteütlus mõne tuhande osalejaga. Hea seegi. Vajadus eesti keel säilitada, selle võimalused ja hind tuleb ühiskonnas läbi arutada ning ühemõtteliselt ja selgelt kokku leppida. Vaevatu ja odav see ei ole. Seni pole arengukava takistanud kedagi oma lapsele või firmale võõr/segakeelset nime panemast, vajalikus kohas tõlget tegemata jätmast, kantseliiti hellitamast või kogunisti võõrkeelsele suhtlusele siirdumast – ka otsese vajaduseta. Arengukava väärt põhimõtted peavad jõudma võimalikult paljudeni. Selleks on vaja EKA kommunikatsioonistrateegia üle vaadata ja seda tõsimeeli täitma hakata. Sirbi keelelisaleht on vajalik, aga mitte piisav väljund. Pealegi, kuigi uue kava koostavad peamiselt X-põlvkonna spetsialistid, hakkavad selle kehtimisajal keelt mõjutama Y-i ja Z-i esindajad. Neid tuleb kasvatada nii, et eesti keel oleks neile põhiväärtus.

Üle ei saa hinnata eesti keele õpetajate rolli (lisakoolitus või tasustatav õppetöövaba semester ei ohusta õpetajatesse võrdse suhtumise põhimõtet, sest sellega luuakse eeldus enamiku teiste ainete õpikeskkonna ehk eesti keele paremaks omandamiseks). HTMi ja Emakeele Seltsi toetusstipendiumid eesti keele õpetajaks õppijaile on küll väike, aga oluline samm õiges suunas.

Uus arengukava eeldab keeleliste kohustuste selget adressaati ka ametite ja ametnike hulgas (koos vajaliku rahaga) ning seda, et adressaadid oma ülesanded teadvustaksid ja need täita võtaksid. Selle tagab ainult arengukava kinnitamine seaduse tasemel. Ka peavad arengukavas ja/või selle rakenduskava(de)s kasutatud mõisted ning täitmise mõõdupuud olema sõnastatud nii, et saaks nende elluviimist hinnata. Kehtiva EKA kõrghariduse meetme eesmärgi järgi on „eestikeelne kõrgharidus olemas kõigil õppeastmetel kõigis õppekavarühmades“. Kes ütleks, mis asi on „eestikeelne kõrgharidus“? Ka mõistel „hariduse keelsus“ pole ikka veel täpset sisu.

Kuigi arengukava täidetakse kenasti (eestikeelsete õppekavadega õppekavarühmi on juba viis aastat 100%), on eestikeelse koolituse osa vähenemas, teaduspublikatsioonid, eriti reaal-, tehnika-, loodus- ja arstiteaduses, on suuresti ingliskeelsed, sh kõik TTÜs 2013. ja 2014. aastal kaitstud väitekirjad. Midagi on valesti kas eesmärgi püstitamise või näitajate formuleerimisega.

On selge, et inglise keeleta ei saa teha teadust ega paljut muud, ent kõigis keelevaldkondades tuleb kokku leppida põhiseaduse eesmärgile vastav punane joon, millest allapoole ei tohi eesti keele kasutatavus langeda.

Arengukavas on muudki ebaselget ja kontrollimatut. Missugune on nt arenenud riikide keeletehnoloogia tase, millest Eesti oma moodustas 2010. aastal 50–60%, ja mis on muutunud, kui see tuleval aastal on kava kohaselt 70–80? Kuidas see näitaja arvutatakse? Keel toimib pidevalt, seetõttu on hinnangud skaalal „täidetud, täitmisel, täitmata“ ebatäpsed ning võimaldavad sisulise tegemata jätmise mainimata jätta.

Arengukava kõrval peab olema konkreetne rakendusplaan selge hinnanguga: tehti ära, jäi tegemata. Korrastamist vajab ka keeletegevuse rahastamine – eri metoodika alusel võib praegu tõestada nii seda, et finantseerimisega on kõik korras, kui ka vastupidist.

Minu eesmärk ei olnud otsida vigu senistes arengukavades ja nende seireülevaadetes (kuulun ise nende autorite hulka), vaid ärgitada arutelu, et teha järgmised dokumendid veelgi paremad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar