Surve eesti keelele kasvab

Vajadus väärtustada eesti keele õpet, oskust ja kasutamist on endiselt aktuaalne, samuti ettepanek vastavad meetmed koondada.

JÜRI VALGE

Kahe riikliku eesti keele arengukava (2004–2010, 2011–2017) elluviimise kohta on Eesti keelenõukogu (EKN) koos HTMiga koostanud neli aruannet, viies on parasjagu tegemisel. Presidendi, ministrite ja riigikogulaste osavõtul toimunud seirefoorumitel on tehtu ülevaatamisel üldiselt positiivse hinnanguni jõutud. Päris korras asjad siiski ei ole: surve eesti keelele on tunnetatav ja see kasvab.

Saavutusi on: on poolsada eestikeelset kõrgkooli põhiõpikut, valitsuse soositud toetus välismaistele rahvuskaaslastele, tasuta keelenõu ning ametnike keelekoolitus, kirjutamise kõrval ka lugemisoskuse kontrolliga eesti keele riigieksam, vene koolides töötavad paranenud eesti keele oskusega õpetajad, 0-oskusega politseinikke enam ei ole ning isegi veinipudelid-kastid-riiulid on saanud eestikeelse tõlkega sildi. Kõikide eesti keele akadeemiliste tervikkäsitluste ja uue grammatika kirjutaminegi on alanud. Suuremat otsustusjulgust, praeguste vajaduste kõrval ka homsete ja ülehomsete mõistmist eeldavad sammud on aga sageli astumata.

Põhiseaduslikul eesmärgil säilitada eesti keel on kaks poolt: tuleb tagada selle kasutamine Eestile olulistes valdkondades (vältida või vähemalt aeglustada valdkonnakaotust) ning kindlustada, et keel oleks ilus keeleuuendajate mõttes ehk esteetiliselt, aga ka selgekeelsuse põhimõtete kohaselt arusaadav, üheselt mõistetav, konkreetne ja tõhus.

Teen siinkohal mõned tagasivaated. Keelestrateegia, 2004: „sätestada nõue eesti­keelse arvutitarkvara kasutamise kohta üldhariduskooli kõikidel astmetel“ (lk 23), „motiveerida riigihangetes eestikeelse tarkvara eelistamist“ (lk 24), „motiveerida eestikeelse tarkvara kasutamist nii kujunenud kui ka kujunevatel infotehnoloogia aladel“ (lk 25). Seire, 2009: „eestikeelne kontoritarkvara tuleks muuta eestikeelsete üldhariduskoolide ja kõrgkoolide arvutiklassides domineerivaks“ (lk 13). Arengukava, 2011: „võtta riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustes, sealhulgas välisesindustes, samuti teistes avalikes huvides tegutsevates asutustes kasutusele eestikeelne tarbetarkvara“ (lk 65). Need nõuded on saanud ministeeriumide ning mitmete teistegi asjaosaliste heakskiidu. Tulemus? Seire, 2004–2006: „Täitmata: eestikeelse arvutitarkvara kasutamise nõude sätestamine üldhariduskoolis, eestikeelse tarkvara eelistamise motiveerimine riigihangetega soetatava ning infotehnoloogia erialadel kasutatava tarkvara puhul“ (lk 7); 2009: sama (lk 10). 2013. aasta seires on ülesanne diplomaatiliselt küll „täitmisel“ (lk 74), ent nähtavaid tulemusi ning usku nendeni jõuda pole. Eesti keele olulise probleemi lahendamine ei sõltu endiselt riigi, vaid üksikisiku(te) heast tahtest.

2006. aasta seires leiab ettepaneku „sidu­da Eestis tööloa saamine kohustusliku eesti keele õppe läbimisega“ (lk 8), kehtivas arengukavas (2011) korratakse: „siduda tööloa saamine täidetaval ametikohal nõutava eesti keele oskuse omamise, kohustusliku keeleõppe läbimise või keeleõppes osalemisega“ (lk 63). Ja tulemused: „Eestis tööloa saamine on sidumata kohustusliku eesti keele õppe läbimisega“ (2009, lk 10), täpselt sama nenditakse 2011. aastal (lk 17, sellest ka kordusnõue); aastate 2011-2012 seirekokkuvõtegi on sisuliselt sama (lk 70) ning ka aastate 2013-2014 ülevaatesse kahjuks muutusi ei tule.

Teema on ülioluline, sest (välismai­se) tööjõu vajadus suureneb ning kui me ei taha sundida eestlastest kliente, sh patsiente, töökaaslasi, majanaabreid jt vahetama igapäevast suhtluskeelt, tuleb tulijatele eesti keel selgeks õpetada. Tõesti tulemuslikud intensiivkursused on väga kallid, ent kokkuvõttes maksavad need riigile (saabunuil tõenäoliselt nii palju raha pole) vähem kui hiljem sotsiaalprobleemide ja konfliktide lahendamine. Eriti päevakohane on teema seoses võimaliku pagulaste vastuvõtuga: kui seda teha, tuleb tagada saabunute keeleprobleemi lahendamine nende getodesse sulgemise või keeleseaduse ümbertegemiseta.

Õppematerjali mõistmiseks peab kooliõpikute keel olema korralik, seega tuleb „jätkata õppekirjanduse käsikirjade riiklikku (sh keelekasutuse) kontrolli“ (seire, 2009, lk 16). Keele arengukavaga õpikute sisusse loomulikult sekkuda ei saa ning kellelegi pole pähe tulnud Eestis taas tsensuuri kehtestada, aga keeleline ülevaatamine on tingimata vajalik. Ettepaneku põhjuseks oli kartus, et soovitatud kontroll kaob, ja lõpuks see kaduski: „Seireperioodi lõpuks kadus võimalus mõjutada ainekomisjonide hinnangute kaudu õppematerjalide (keele)kvaliteeti“ (seire, 2011, lk 23). 2014. aasta seirest leiab küll, et „on tõdetud vajadust … õpiku kirjutamise juhendmaterjalide, riikliku mõju suurendamise (erapooletu retsenseerimissüsteem) … järele“ (lk 31) ning korratakse ette­panekut „taastada riiklik kontroll õpiku­käsikirjade kvaliteedi üle“ (lk 93), kuid ka selleks kevadeks pole tõdemisest kaugemale jõutud. Äri- ja keelehuvid (=hariduse kvaliteet) ei lähe siingi kokku.

2009. aasta seires viidatakse esimest korda eesti keele õpetajate õppetöövaba perioodi suunas: „tõhustada õpetajate eesti keele täienduskoolitussüsteemi, kehtestada eesti keele õpetajatele kohus­tuslik perioodiline täiendusõpe“ (lk 6). 2011. aasta arengukavas öeldakse otse: „kehtestada eesti keele õpetajatele kohustusliku perioodilise erialase täienduskoolituse mahuks viie aasta jooksul kümme Euroopa ainepunkti; otsida võimalusi õppetöövaba erialase enesetäiendusaasta või -poolaasta süsteemi väljatöötamiseks ja järkjärguliseks rakendamiseks kõigile õpetajaile“ (lk 40). 2014. aasta seires minnakse teemast mööda (pole millegi kohta ülevaadet teha), leiab vaid keelenõukogu mõnevõrra lahjendatud ettepaneku: „alustada ettevalmistusi eesti keele rühmaõppe ning õpetajate tasustatava õppetöövaba enesetäiendus- ja õppematerjali koostamise (pool)aasta süsteemi järkjärguliseks rakendamiseks“ (lk 93). Idee teokstegemine leevendaks ka kvaliteetsete õppematerjalide põuda. Paraku ollakse asjaga mais 2015 sama kaugel kui kuue aasta eest.

2004. aastal soovitatakse „käivitada riik­lik programm „Eesti identiteet 2005–2009““ (lk 25), 2006. aastal nenditakse, et see on tegemata (lk 10), sama käib aastate 2007-2008 kohta (lk 13), 2011. aas­taks „on loodud riiklik programm „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013““(lk 21), ent kõikehõlmava keeleväärtustusprogrammi asemel kujunes sellest midagi muud (kahtlemata vajalikku) ning praeguseks on hajunud seegi. Vajadus väärtustada eesti keele õpet, oskust ja kasutamist on endiselt aktuaalne, samuti ettepanek vastavad meetmed koondada. Kaudselt soovitataksegi „hakata eesti keele sümboolse väärtustamise asemel pöörama tähelepanu selliste tingimuste loomisele, mis aitavad muuta tegelikku keelekasutust“ (seire, 2011, lk 21), kuid tegudeni pole veel jõutud. Ega deklaratsioonidel ja emakeelepäeva kõnedel ju viga ole, aga nende vaimu tuleks ka ülejäänud päevadel järgida. Väärtusprogrammist olulisemgi on siiski uue eesti keele arengukava koostamine. Kui neid kavu ongi väikese Eesti jaoks ülearu palju, siis keele oma põhiseadusest tuleneva ja kogu riiki katvana liigsete hulka ei kuulu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar