Stahli mantlipärijate jälil

Aili Künstler

Ülevaateteosest „Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu” tõukunud vestlus selle autori Reet Kasikuga Teie eestvõttel ja sulest ning Tartu Ülikooli Kirjastuse vahendusel ilmus aasta-paari eest eesti keeleteaduse kohta ülevaatlik teos „Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu”. Selles on kaks osa „Esimestest keelekirjeldustest iseseisva uurimiseni” ja „Eesti keeleteaduse valdkonnad 1944–2010”, mis on omakorda jaotatud kokku 22 alateemaks. Kõike siin jutuks võtta pole mõeldav, kuid kasutan juhust üles tõsta teemad, mis tunduvad nüüdki päevakorral olevat. Alustagem algusest: raamatu sissejuhatuses on väidetud, et „esimesed kirjalikud ülestähendused eesti keelest pärinevad 13. sajandi algusest”. Kuidas mõista seda lauset hiljutise ajaloolaste vabadusvõitluse tõlgendamistüli taustal? Me ei saavat rääkida tol ajal oma identiteediga eestlastest. Kuidas saame siis rääkida eesti keelest? Reet Kasik: Lihtne vastus oleks, et need esimesed kirja pandud sõnad, nimed ja mõned lühilaused on äratuntavad ka tänases eesti keeles. Aga muidugi koosnes see keel paljudest murretest, mis erinesid üksteisest hoopis rohkem kui tänapäeval. Keeleajaloolaste arvates hakkas Soome lahe lõunakaldal kõneldavates hõimumurretes 2000–2500 aastat tagasi toimuma muutusi, mis ei hõlmanud teisi läänemeresoome murdeid, aga mille tõttu siin kõneldavad murded üksteisele üha lähenesid, nii et alates 13. sajandist, mil Eesti geograafiline tähendus kinnistus, võib kroonikates jm allikates sisalduvate keelenäidete põhjal rääkida juba ka selle maa keelest. See ei tähenda veel tänases mõttes kirjakeelt, sest kohalikus keeles kirjapandud terviktekste sellest ajast ei ole. Nagu teada, nimetasid kõnelejad ise oma keelt kuni 19. sajandi keskpaigani enamasti maakeeleks, nimetused eestlane ja eesti keel hakkasid aga eestlaste endi hulgas levima seoses rahvusliku liikumise ja üldise haridustaseme tõusuga.

Miks olete nimetanud edasised keeleuurijad just Stahli mantlipärijaiks?

Tahtsin oma raamatu pealkirjaga osutada, et teadus on püramiid, kus järglased seisavad oma eelkäijate õlgadel. Iga uurimus lähtub sellest, mis varem tehtud ja teada saadud. Heinrich Stahl kirjutas 1637. aastal siinsetele sakslastele esimese eesti keele õpiku, milles selgitas eesti keele ehitust ja kirjeldas selle kasutust. Kõik järgnevad on vaatepunkte avardades ja uusi uurimisküsimusi püstitades püüdnud teha sedasama üha paremini ja täpsemalt.

17. ja 18. sajandil otsisid saksa pastorid ladina või saksa keele grammatiliste tunnuste vasteid eesti keelest. Kas praegu ei ole seda ohtu, et eestlaste inglise keeles tehtud keeleteaduses eesti keelt inglise keele võimalustest lähtuva metodoloogia mallidesse ei suruta? Kohati on konverentsidel jäänud mulje, et eesti keele puhul uuritakse ennekõike neid nähtusi, mida parasjagu ingliskeelse teooriaga põhjendada annab.

Iga uus teooria avardab vaatepunkti, võimaldades uurida ja seletada asju, mida varasemad teooriad pole suutnud usutavalt selgitada. Ja iga uue keele kirjeldamine mingi teooria valguses rikastab ja arendab ka teooriat ennast. Keelte toimimises ja ehituses on palju universaalset, aga igal keelel on oma vahendid nende funktsioonide täitmiseks. Eesti keeleteadus on rahvusvahelise keeleteaduse osa ning eri keelte uurimistulemuste levitamine rahvusvahelistes väljaannetes aitab kaasa sellele, et teooriad ja meetodid ei lähtuks peamiselt inglise keele võimalustest. Olen püüdnud oma raamatus näidata, kuivõrd rahvusvahelistumine, uute teooriate ja meetodite rakendamine on rikastanud meie teadmisi eesti keele funktsioneerimisest ja arenguteedest.

Meie väljapaistvaim keeleinimeste pärgamiseks mõeldud auhind on Wiedemanni-nimeline. Miks on Wiedemann meile nii tähtis?

Akadeemik Wiedemann oli teenekaim eesti keeleainestiku koguja ja kirjeldaja. Tema ühemehetöö on täiesti võrreldav tänaste kollektiivsete töödega. Üle 800-leheküljeline eesti-saksa sõnaraamat (1869, viimane trükk 1973) sisaldab rikkalikku omakogutud materjali nii eesti murretest kui tolleaegsest kirjakeelest. Mahukam kirjakeele sõnaraamat ilmus alles meie sajandil, suur murdesõnaraamat on siiani pooleli. Wiedemanni koostatud ligi 700-leheküljeline eesti keele deskriptiivne grammatika (1875, eestikeelne tõlge 2011) ületab ulatuselt ja analüüsi sügavuselt kõik varasemad grammatikad ja püsis ületamatuna 120 aastat. Tänapäevane eesti keele kirjeldav grammatika ilmus alles 1993–1995.

Eesti keeleteaduse valdkondade peatükis on ka keelekorralduse ja kirjakeele arendamise alajaotus. Milline on õigupoolest olnud eesti keele uurimise ning keelekorralduse ja kirjakeele arendamise suhe? Eks arenda ju omamoodi iga uurija keelt ja korralda iga tõlkija-redigeerijagi seda?

On tõsi, et iga keelekasutaja, eesotsas kirjanike, tõlkijate ja ajakirjanikega, on mingis mõttes keele looja ja arendaja, enamasti spontaanselt, mõnikord teadlikumalt keele võimalusi kasutades. Eesti keel on tunduvalt avaram nähtus kui normikirjakeel. Keeleuurija eesmärgiks on keele ehitust, väljendusvõimalusi ja kasutusviise võimalikult üksikasjalikult ja täielikult kirjeldada. Keeleuurija otseselt ei arenda keelt, aga ta kirjeldab seniseid arengusuundi ja näitab kätte teed ja võimalused kirjakeele teadlikuks arendamiseks. Keelekorraldus on väärtuspõhine tegevus. Keelekorraldaja hindab olemasolevaid variante, valib ja soovitab, kujundades teadlikult meie kirjakeelt ja oskuskeelt. Keelekorraldajad jälgivad keelemuutusi, uuendavad ja kohendavad kirjakeele norme kogu aeg vastavalt sellele, kuidas ühiskeel muutub ja mida keeleuurijad keele funktsioneerimise kohta uut teada on saanud. Toimetajatel, korrektoritel jm keelehooldajatel on tähtis osa nende soovituste elluviimisel ja järgimisel. Igaühel oma ülesanded, aga niiviisi kõik koos arendame ja hooldamegi oma emakeelt. Tööjaotus on siiski suhteline: paljud keeleuurijad osalevad ka kirjakeele korraldamises ning keelekorraldajad uurivad ja analüüsivad keelekasutust.

Mida pidas ikkagi silmas Ahrens, kui rääkis eesti kirjakeelest? Mida mõeldi selle all Beiträge veergudel? Mille eest seisid Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Hurt, Mihkel Weske ja Karl August Hermann, Johannes Voldemar Veski, Johannes Aavik ja Elmar Muuk, kui kõne all oli kirjakeel?

Eesti kirjakeele eripära on see, et 16. sajandil, kui pandi kirja esimesed eestikeelsed tekstid, kujunes eesti keelealal kaks erineva murdetaustaga kirjakeelt. Kirjakeelt kasutasid ja arendasid kuni ärkamisajani peamiselt mitte-eestlased. 200 aastat tagasi asutatud ajakirjas Beiträge tõusis päevakorrale kahe kirjakeele ühendamise vajadus, sest vaimuliku jm tarbekirjanduse avaldamine kahel keelekujul oli kallis ja kummagi kasutajaskond väike. Samal ajal toimus pööre ka suhtumises keelekirjeldusse. Saadi aru, et keelereeglid tuleb leida keele enda seest, mitte kirjeldada keelt ladina või saksa malli järgi. Nende keelekäsitluste tagajärg oli Eduard Ahrensi grammatika (1843, eestikeelne tõlge 2003). Pastorina pidas Ahrens oma põhieesmärgiks parandada eesti kirikukeelt, sest tema meelest oli kirikukirjanduse keel rahvakeelest nii erinev, et vaimulikku keelt uuendamata oleks igasugusest misjonitegevusest vähe kasu. Samuti hakkas ta senise saksapärase ortograafia asemel propageerima uut, soomepärast kirjaviisi, kus lühikesed häälikud kirjutatakse ühe, pikad kahe tähega. Tärkava eesti haritlaskonna esindajad (Kreutzwald, Hurt jt) hakkasid pooldama ja propageerima uut kirjaviisi, aga rahvusliku liikumise edenedes hakati nägema kirjakeelt rahvuse ühendajana. Hurt, Weske, Hermann jt seadsid eesmärgiks ühtlustada lisaks kirjaviisile ka grammatika, arendada kirjust ja varieeruvast murdepõhisest keelekasutusest välja ühtsete normidega kirjakeel, mille reegleid võiks õpetada koolis ja rakendada tekste kirjutades. 20. sajandi alguse noortele haritlastele eesotsas kirjanikega sai probleemiks, et eesti keel on vaene ja jäänud paljuski maha moodsa kultuuri nõuetest. Aavik algatas keeleuuenduse, mille eesmärgiks oli sõnavara rikastamine ja grammatiliste väljendusvõimaluste mitmekesistamine. Veski nägi samuti sõnavara arendamise ja rikastamise vajadust, aga soovis teha seda süsteemselt, uskudes, et kõik kirjakeele arendamiseks vajalik leidub keeles endas (murded, tuletusliited). Aavik pidas silmas eeskätt ilukirjanduse vajadusi, Veski suurimad teened seostuvad oskuskeele arendamisega. Elmar Muuk taotles ühist, üldtunnustatud kirjakeelt ning püüdis Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna toel Veski ja Aaviku suunda ühendada. Tema „Väike õigekeelsuse sõnaraamat” ja kooligrammatikad panid aluse tänapäevasele eesti kirjakeelele. 1927. aastast hakati rahvakoolides haridusministeeriumi otsusel õpetama normitud kirjakeelt, 1929. aastast võeti Emakeele Seltsi üleskutset järgides suuremate ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad ning 1930. aastate jooksul kirjakeel ühtlustus ja stabiliseerus.

Esimese eesti õigekeelsussõnaraamatu ehk „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” kohta kirjutate: „Sõnaraamat ilmus 1918. Vastuvõtt oli pooldav, sest keelekasutus ei olnud aastate jooksul ühtlustunud, vaid vastupidi, muutunud eriti kirjuks. Noored sulemehed vaatasid üha enam Euroopa poole, võtsid kasutusele võõrsõnu, soome laensõnu, tundmatuid väljendeid ja eripäraseid grammatilisi vorme. … Tavalised keelekasutajad ei suutnud segases olukorras orienteeruda” (lk 105-106). Tuleb kuidagi tuttav ette, kuigi segadus ja peataolek on ehk suuremadki mõõtmed võtnud – globaalküla asi. Mulle tundub, et praegusse olukorda passivad jälle Veski põhimõtted, kelle meelest „Üldkeel ja kirjakeel peavad olema kõigi inimeste üldise omavahelise arusaamise vahendajaks ja seepärast on kirjakeele normeerimine vältimatu” (lk 108). Uus ÕS on tulekul. Milline on olnud normeerimise dünaamika ja kuhu suunda liigutakse praegu?

Jah, tekstimaailm on jälle keeleliselt väga kirev. Tulenevalt internetisuhtlusest on ka argikeel tänapäeval kirjalik, paljudes raamatuteski on argikeelt rohkem kui kirjakeelt, avalikkuses levib toimetamata või halvasti toimetatud tekste ja üldse igasugust vägagi varieeruva keelekasutusega kirjalikku eestikeelset teksti. Siiski on tänane keelesituatsioon teistsugune kui sajand tagasi. Tänu maailma avatusele ja piirideta (võrgu)suhtlusele on välised mõjutused tugevamad ja keelekasutus muutub kiiremini kui varem. Keelekorraldajad peavad neile muutustele reageerima, neid hindama ja olemasolevaga sobitama kiiremini ja suurema materjalihulgaga töötades. Nüüdne normimine on paindlikum ja tolerantsem kui aastakümneid tagasi. Demokraatlikus ühiskonnas ei juurutata midagi range ja ühepoolse käsu korras, ka mitte kirjakeelt. Siin on kaks ohtu, mis mõlemad on n-ö turu meelevallas. Üks on see, et mingid avaliku suhtluse valdkonnad ei läheks eesti keele kasutusvaldkondade hulgast välja, et näiteks teadus, kõrgharidus või ärimaailm ei muutuks täiesti ingliskeelseks. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirjakeelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda. Kirjakeel on eesti keele tulevikku silmas pidades ka täna olulisim keelevariant. Üha suurema osa inimeste tööks on avalike tekstide tootmine. Iga haritlane on kirjakeele kandja, haritlasel on vastutus ja kohustus kirjakeele ees. Pean keelekorralduses väga tähtsaks valgustus- ja selgitustööd – oluline on levitada väärtushinnanguid ja vastutust eesti keele eest. Sama ülesanne on haridussüsteemil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming