Sõnaga mõeldud mõte

Maire Raadik

Sõnaga mõeldud mõte. Pühendusteos Tiiu Ereltile 20. aprillil 2012. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik ja Tiina Leemets. Kujundanud Eneken Moorlat. EKI toimetised, nr 14. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 304 lk. 20. aprillil tähistas keelekorraldaja Tiiu Erelt oma 70. sünnipäeva. EKI toimetiste sarjas ilmus sel puhul pühendusteos „Sõnaga mõeldud mõte”. Pealkiri on laenatud Kaarel Leetbergi mõttekäigust, nagu seda on vahendanud Tiiu Erelt „Eesti keelekorralduses”: „Korralikult räägib ainult see, kes annab iseenesele esiteks täpselt aru oma mõttest ja laseb siis „keelt ennast rääkida”, sest „kui mõte selge on, siis on ka sõna iseenesest käes, sest mõte on juba sõnaga mõeldud”.” Pühendusteose juhatab sisse ülevaade Tiiu Erelti elu- ja töökäigust, seda täiendab bibliograafia, kus on 274 keeleraamatut ja -artiklit ning 51 toimetatud keeleraamatut. Artiklites on käsitletud üldjoones samu valdkondi, mis on olnud Tiiu Erelti huvisfääris: üldkeele-, oskuskeele- ja nimekorraldus. Välisautorid on maadelt, millega Eesti keelekorraldajail on läbi aastakümnete olnud tihedamad suhted: Soome, Leedu, Venemaa, uuema partnerina Rootsi.

Pilt, mille Soome, Leedu ja Rootsi keelekorraldajad maalivad oma maa keele-elust, on laiemaski mõttes tunnuslik. Soome kodumaiste keelte instituudi keelekorraldusosakonna juhataja Salli Kankaanpää kirjutisest kiirgab rahulikku optimismi: töö käib, taristu toimib, ühiskonna toetavast hoiakust annab tunnistust elav nõudlus keelehoolderaamatute ja -koolituse järele. Leedus paistab sealse leedu keele instituudi teaduri Rita Miliūnaitė hinnangul rohkem rahutust ja ebakindlust. Humanitaarid (ja keelespetsialistid) diskuteerivad keele normimise tähenduse üle ning kahe keeleideoloogia, traditsioonilise ja liberaalse kokkupõrke käigus on esimese viljelejaid võrreldud lausa okupantidega, kes ei märka maalt õigel ajal lahkuda. Kangesti tahaks lugeda, kuidas on asjad Lätis, kuid paraku ei võtnud sealsed keelekorraldajad kaastööpakkumisest vedu.

Üsna samad teemad on südamel ka eestlastel. Arvi Tavast juurdleb keelehoolde teoreetiliste aluste üle, võttes abiks psühholoogia, sotsioloogia, kultuuriteooria (aluseks on hüpotees, et keelehoiakud võiksid korreleeruda muude hoiakutega). Krista Kerge vaeb keelekorralduse väljavaateid ning sõnastab eesmärgi, mis haakub mitut pidi naabermaade omaga: „Nii on keelekorralduse üks olulisi raskuspunkte tänapäeval just bürokraatiale eriomase keelevariandi tõrjumine, mis tagab ülejäänud rühmade demokraatlikud õigused. Ainult kirjakeele korraldus tagab avaliku keelekasutuse ühtsuse ja selguse, laskmata ühelgi sotsiaalsel rühmal teiste üle domineerida. Korrastatud kirjakeel on seega muutunud seda tähtsamaks, mida enam kasvab bürokraatia ja rühmitumine”. *

Peeter Päll arutleb, kas nimekorraldusteooria oleks mõeldav, ja tõdeb, et nimede kirevat hulka arvestades on seda liiga keeruline luua. Ülevaate- ja teooriakirjutiste kõrval pakuvad väärt lugemist nii Eesti kui ka teiste maade keeleuurijate käsitlused kitsamatel teemadel. Olgu nimetatud vaid mõned: Sergei Šelov ja Vladimir Leitšik viivad meid kurssi vene erialaslängi rikkuste ja nende uurimisega, Andres Valdre analüüsib eesti tehnikakeelt (ja soovitab tehnikakeele loomisel rakendada muu hulgas rohkem insenerimõtlemist), Riitta Eronen vaatleb soome uudissõnu ning Tiina Leemets inglise laenude kokkupõrget eesti semantikaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming